Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Merikajakas - maailma suurim kajakas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Merikajaka lennupildistki aimub võimukust. | FOTO: Internet

Rannakividel peatuvate-puhkavate suurte halliselgsete hõbekajakate kõrval võib aeg-ajalt näha mõnd veelgi suuremat, musta ülapoolega kajakat. Need musta mantlit kandvad linnud, kellele väiksemad sugulased aupaklikult isteplatsi vabastavad, on merikajakad.

Maailma enam kui poolesaja kajakaliigi hulgas on neil suurim kehakaal (isaslindudel keskmiselt kaks kilogrammi, hea toidulaua korral rohkemgi) ja kõige laiem tiivasirutus (ligikaudu meeter ja kolmveerand). Teisi linde võrdluseks võttes on ta lausa väikese hane suurune ning lennul paistavad merikajaka tiivad laiad ja kumerad nagu hallhaigrul. Ta häälitsusedki annavad aimu linnu kogukusest: enamasti on need bassihäälsed hau ja kijau-hüüatused või räme hahahaha-rodu.

Merikajaka vanalindude selg ja tiibade ülapool on mustad ja kokku pandud tiibade puhul paistab kajakal nagu must mantel seljas olevat. Tiibade ees- ja tagaserv on valge, samuti hoosulgede tipud. Muu sulestik on lumivalge, kuid talve eel ilmuvad pealaele ja ülakaelale peened hallid triibud. Aukartust äratavalt suur nokk on kollane, alanoka tipu eel märgatava punase laiguga. Sellise sulestiku omandavad merikajakad alles neljandaks elukevadeks, noored alustavad aga tumehalli-pruunimustrilise rüüga, mis aasta-aastalt järjestikuste sulgimiste käigus mantli osas üha mustjamaks ja keresulestiku osas valgemaks muutub. Alul must nokk läheb heledamaks tüvikust alates, kuni saab üleni kollaseks. Nii et vilunud silmaga saab noore kajaka vanust lausa aasta täpsusega öelda.

Merikajakad pesitsevad Põhja-Atlandi randadel Novaja Zemlja lõunasaarest üle Koola poolsaare ja ümbert Skandinaavia Läänemereni, kus nad asustavad kogu rannikut ja vähesel määral ka suuremaid järvi. Mujal Euroopa randadel leidub liiki katkendlikult, samuti Briti saartel. Nad on kodus ka Teravmägedel, Islandil ja Gröönimaa lõunaosas ning Põhja-Ameerikas Labradorist Hatterase neemeni. Talveks kinni külmuvatelt mereosadelt rännatakse lõuna poole.

Euroopa ligikaudu sajast tuhandest merikajakapaarist pesitseb praegu Eesti saarekestel ja neemetippudel kahe tuhande paari ringis. Sisevetel neid naljalt ei näe. Selle liigi arvukus on viimase poole sajandi kestel läbi teinud vägagi suure muutuse. Saja aasta eest pesitses merikajakaid Eestis kõigest mõnikümmend paari ja neid leidus vaid Saaremaa ümbruses. Tasapisi hakkas neid ilmuma ka Väinamerele, kus veel viiskümmend aastat tagasi pesitses näiteks Matsalu kaitseala laidudel alla 20 paari (muide, tollal mitu korda enam kui hõbekajakaid). Seejärel puhkes suurte kajakate sigimisbuum, mille käigus merikajaka arvukus suurenes mõnekümne aastaga ornitoloog Eve Mägi hinnangul 150kordseks ja selle liigi arvukus Eestis jõudis enama kui viie tuhande haudepaarini. Siis aga, eelmise aastasaja lõpust peale hakkas nende hulk järjest kahanema ja nüüdseks on paaride arv langenud alla kahe tuhande künnise.

Merikajakad eelistavad pesitseda eraldi paaridena, üksteisest eemal. Suure arvukuse perioodil siiski tekkis mõningaid kolooniaid, isegi mõnekümnepaarilisi, milliseid nüüd enam ei leidu. Pesapaigale saabub merikajakapaar varakult, juba märtsis, etendab vigurmanöövritest rikkaid ja kõlavatest kuvää-kuvää-hüüetest saadetud mängulende ning asub peagi pesa ehitama. See on päris kogukas, kuni 60sentimeetrise läbimõõduga mitmesuguse taimeprahi kuhjatis, mille keskel olev pesalohk on peaaegu 30sentimeetrise läbimõõduga ja kuni 10 sentimeetri sügavune. Vahel võetakse üle mõne teise linnu, isegi kühmnokk-luige rajatud pesa.

Aprilli lõpupoole leidub pesas reeglina kolm muna. Need on enamasti hallikasroheka tausta ja hõredavõitu tumepruunide plekkide ja tähnidega, kaalult ikka üle 110 grammi. Haudumises osalevad järjepannu mõlemad vanemad ja pojad kooruvad nelja nädalaga. Alul püsivad nad seadsalt pesal, hiljem peituvad pesa lähedal taimede või kivide varju. Vanemad tassivad neile mitmesugust toitu, enamjaolt kalu ja teiste lindude (ka kajakate) poegi. Oma maos kohale toodud saak öögatakse pessa või pesa kõrvale maha. Hallid tumedate tähnidega pojad saavad tuule tiibadesse 45–50 päeva vanuselt.

Merikajaka ramm käib üle pea kõigi vee- ja rannalindude omast ning ta on halastamatu murdja, kes röövib nii ujuvaid pardipoegi kui ka teiste kajakate poegi nende kolooniatest. On täheldatud, et kinni nabitud kajakapoja heidab merikajaks selle surmamiseks kõrgelt vastu maad. Rästasuuruse linnu allakugistamine pole merikajakale mingi probleem ja ta suudab linde ka lennult püüda. Tihtipeale võtab ta ära väiksemate kajakate, isegi ännide saagi. Meelsasti sööb ta raibet, näiteks toitub randa uhutud hülgekorjusel. Kui poleks merikotkaid, võiks merikajakaid oma elupaikades lugeda lausa tippkiskjateks.

Merikajakapaarid püsivad enamasti koos ühe partneri surmani. Loomaparkides on vanim merikajakas elanud 44 aastat, rõngastusandmetel aga pole vabalt elavate isendite eluiga üle 28 aasta küündinud.

Tagasi üles