Nüüdseks on Naumanisel mesitarud ka Valdeku tänava spordihoone katusel, ehkki seal teeb läbi pööninguluugi ronimine mee kättesaamise raskeks. «Mett täis tarukorpus kaalub kolmekümne kilo ringis ja sellega juba naljalt edasi-tagasi mööda redelit ei turni,» märgib mees muigamisi. Ent sellised pisiasjad pole teda seni pidurdanud – pigem vastupidi.
Küsimise peale, kuis saavad mesilased hakkama linnakeskkonnas, nii Endla tänaval kui ka presidendi kantselei mesitarudes Kadriorus, kostab Naumanis mõtlikult, et ega mesilaste endi käest seda ju küsida ei saa, kas teile siin meeldib või mitte.
«Võin ainult järeldada, et neile meeldib. Nimelt on mesilindude toidulaud linnakeskkonnas tunduvalt liigirikkam kui linnast väljas,» tuleb üllatuslik vastus. «Ka korjetaimed hakkavad linnas enamasti varem õitsema kui maal, sest üldiselt on linna mikrokliima soojem. Kogu aeg on midagi õitsemas ja seda kuni hilissügiseni välja.»
Naumanise sõnutsi on Kadrioru park ja presidendi roosiaed kahtlemata hea korjebaas mesilastele, ent pindala on küllaltki väike. «Arvestame mesilase korjeraadiuseks ikkagi 2,5–3 km. Kogu Kadrioru ümbrus on hea korjeala,» tõdeb mees. Pigem teenib presidendi mesila esindusrolli ja tõstab tähelepanu mesilastele. Tegelikult on linnas palju tolmeldajaid, keda me kiire sagina sees lihtsalt ei oska tähele panna.
Naumanise kinnitust mööda võtavad mesilased peremehe elust suure tüki aega. «Kallis kaasa ikka kurdab naljatades, et väikeste laste isadel-emadel võiks mesindamine sootuks keelatud olla,» naerab ta. «Kahjuks on hobi tasemel tegutsedes vaja paljud asjad ise valmistada ja nokitsemist jagub igaks päevaks. Talvel vähem, suvel rohkem.»