Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kirg põldu harida viis tšilliviinani

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuigi Tiina Tauraite ütleb, et ei plaani tootmist massiliseks ajada, on ta välja mõelnud uusi tooteid. | FOTO: Kristina Efert

Huvist põllumajanduse vastu hakkas näitlejanna Tiina Tauraite mitmes Eesti kohas tšillit kasvatama, millest valmib käsitööviin.

Kohtume Tiinaga Kuusalu kandis Kursi külas väikese taluhoovi taga heinamaa veerel asuvate kasvuhoonete juures. Tšillisid on viit liiki. Neist tuntumad on mahedama ja magusama maitsega Capsicum annuum’id, mille üks kuulus esindaja on näiteks jalapeno, ja Capsicum chinense’d. Viimaste seltskonnas on ʻHabanero’ üks pehmemaid ja loetelu lõpetab maailma kibedaim ʻCarolina Reaper’, mida on ka Tiina maitsnud. «Lõikasin nii väikse viilu kui võimalik ja sain sellest tõelise tšillielamuse,» lisab ta muiates. ʻCarolina Reaperit’ on ta katsetanud oma esimeses viinapartiis.

Aga mis sorti tšilli meile Kursil vastu vaatab, seda perenaine ei avalda. «Need on annuumid,» ütleb ta salakavalalt naeratades. «Chinense kasvab mujal.» Küll aga võtab ta punaseks läinud kauna ja pakub maitsta. Esimene mulje on magus, kuid tasahilju muundub see teravamaks ja nagu iga tšilli puhul, mida lähemale varrele, seda kangem. Lõpus enam magusust ei tunne. Vajadust leevendava piima järele siiski ei teki.

Ilukaunad

Tiina tuli Kursile tšillisid korjama. Eesmärk on kõik tšillid kätte saada rohelisena, sest kui need juba punaseks värvuvad, siis muutuvad kuivemaks, mõrumaks. «Rohelise tšilli maitset on vaja, ma nimetan seda muru maitseks,» sõnab Tiina.

Neidsamu ilusaid tšillisid näeme pudelis viina sees leos. Pudelisse ei lähe need siiski otse kasvuhoonest. Maitseviina tootmine on mõnevõrra keerulisem, sest iga pudelitäis ei tohi maitseda isemoodi. Seetõttu lähevad tšillid kõigepealt alkoholi sisse likku, kuni on oma maitse välja andnud. Leotist kasutatakse omakorda kogu viinapartii maitsestamiseks. Nii ongi tagatud, et partiisiseselt on maitse üks, aga aastakäiguti erinev.

«Peabki olema,» rõhutab Tiina. «Muidu peaksin sinna värske tšilli asemel hoopis tšillipulbrit sisse panema.» Pulbrit ta ei lisa, küll aga paneb kõik tšillid paarikaupa pudelisse oma käega.

Tiina loodud viina eripära: maitsestamiseks on kasutatud ainult toorest tšillit. Igal aastal on tšillid eri maitse ja teravusega, sõltuvalt sellest, kui palju vett ja päikest saavad. Sellest kujuneb lõpptoote maitse, mis teebki asja põnevaks. Aastakäike saab omavahel võrrelda, eriti tuntud on selline võrdlus veinimaailmas.

Kolleeg andis impulsi

Tiina sõnul nakatas teda tšillihuviga kolleeg ja sõber Tarmo Männard, kes koukis Stockmannist ostetud tšillikaunadel seemned välja ja otsis kedagi, kes need kasvama paneks. «Ta tõi need minu kätte, panin maha ja kõik läksid kenasti kasvama. Ta tõmbas mind veel haneks ka, läksin ise Stockmanni otsima, et kas seal on tõesti seemneriiul püsti pandud,» naerab Tiina tagantjärele.

Tšillide maailm hakkas teda huvitama, et millised maitsed ja teravused kõik olemas on. «Ma pole küll tulelondi austaja, aga kui tarbin toodet, kus on kirjas tšilli, siis pean paraku tihti küsima, et kus siin see teravus on,» räägib Tiina. «Meil on tšillisool pidevalt laual ja kui süüa tehes tšillit kasutan, siis kokkan ikka nagu täiskasvanutele.»

Tiina lisab muiates, et ta oma lapsed tunnevad samuti huvi tšillide maitsmise ja võimaliku teravuse vastu.

Kuna Tiinat huvitas põllupidamine, aga vastavat haridust ei olnud, otsustas ta teise haridusena Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis taimekasvatuse eriala omandada, mille diplomi ta 2012. aastal saigi. Siis tekkis soov teadmisi rakendada ja luua päris oma toode. Sealt edasi viiski mõte Eesti joogi- ja toidukultuuri rikastamisele.

Pärast mitmeid katsetusi kodus ja maitsete timmimist koos näitlejast abikaasa Erki Lauriga jõuti osaühinguni Apricot, kellest sai tšilliviina tootja. Kodustes tingimustes valmistatud prototüübist suurtootmiseni jõudmine võttis vähemalt aasta jagu aega, sest oli vaja kasvatada terve partii tšillit.

Nüüdseks peab Tiina ennast pooleldi näitlejaks ja pooleldi põllumeheks. «Hobiks seda enam nimetada ei saa, töömaht on selleks liiga suur, samas tahaks, et see hakkaks ka sisse tooma,» sõnab naine lõbusalt. Toode on olnud müügil juba mitu aastat ja Tiina sõnul on põnev jälgida, kui palju tehakse kordusoste, sest esialgne uudishimu tagab teatud müügi alati. Toode on müügil mitmetes poodides üle Eestis ja tellitav internetist.

«Paljud ütlevad, et ei taha tšillit ega viina, aga kui maitsevad, siis üllatuvad täiesti uuest kogemusest, mis erineb ootustest viinale ja senisest kibedast kogemusest,» räägib Tiina. «Üritan õpetada tarbijaid unustama see hirmus pipraviin.»

Seemnekollektsioon

Oma toodete jaoks kasvatab Tiina tšilliseemne ise. Kuna tšillid kasvavad ühe sordi kaupa samas kasvuhoones, siis tolmlemise käigus sortide segunemise ohtu ei ole. «Seemet tellides on ikka nii, et kunagi ei tea, mis lõpuks kasvama hakkab. See on samuti põnev, aga kui sul on kindel toode, siis niimoodi mängida ei saa,» räägib Tiina.

Praegu on tema kollektsioonis poolsada sorti seemet, aga tänavu pani ta maha ainult need, millest teadis, et kindlalt kasutab.

Eelkasvatamist alustab Tiina kodumajas selleks eraldatud kunstvalgustatud toas juba jaanuaris. Niipea, kui kevad hakkab kanda kinnitama, viib ta taimed kasvuhoonesse ja katab looriga.

Ettekasvatamine on Tiina sõnul ülioluline. Tänavu kevadel võttis ta ennast selleks ajaks lausa teatrist vabaks ja pühendus taimedele. Tavaliselt maikuus, kui öökülmaoht on möödas, saab taimed istutada kasvuhoonesse kas mulda või suurematesse ämbritesse.

Tšillitaimed kasvavad ämbrites, mida on kahe kasvuhoone peale kokku üle 140. / Kristina Efert

Kursil on tal taimed ämbrites, mida on kahe kasvuhoone peale kokku üle 140. Mõnes ämbris on kasvamas mitu taime. Ta kasutab ämbreid seetõttu, et Kursil puudub sobiv pinnas ja tegelikult Tiina ei teagi, kumba kasvupinda tšillid ise eelistaksid. Palaval suvel peab piiratud mullakogusega ämbris hoolikalt jälgima, et taimel oleks piisavalt niiskust.

Kogu tootmisvajaduse katmiseks on Tiinal kaheksa kasvuhoonet. Lisaks Tiina ja Erki vanemate kodudes Iklas ja Muugal. «Endale ei mahtunud ära, pidin abi paluma,» ütleb Tiina. Kursi küla on tema sõnul õnneks talutaval kaugusel Tallinnast. Siin peab ta korjamisajal käima vähemalt korra nädalas. Suvel on vaja kasta, kasvuhooneid õhutada. Selles on suureks abiks kohalik pererahvas, kelle abita poleks tšillikasvatus seal võimalik. Abikäed peavad iga kasvuhoone juures olema, samuti Muugal ja Iklas. «Minu marsruut on ikka kogu aeg Vääna-Jõesuu–Muuga–Ikla–Kursi,» sõnab Tiina.

Tšillide korjamine algab augustis ja kestab seni, kuni niiskus, pimedus ja külm teevad oma hävitava töö. Taimed ise tahaksid saaki anda ikka kauem, aga Eesti põhjamaine kliima seab piirid. Tšillid on pärit mitu korda soojema kliimaga Lõuna-Ameerikast.

Taimi kastab Tiina puhta veega ja väetab peamiselt kanakakaga. «Mul ei ole vaja, et kaun oleks väga suur, see peab ikka pudelisse mahtuma!» naerab Tiina. Toode kannab «Tunnustatud Eesti maitse» kvaliteedimärki ehk pääsukesemärki, mis tähendab, et see on valminud ainult kodumaisest toorainest.

Uudiseid on ka

Kuigi Tiina ütleb, et ei plaani tootmist massiliseks ajada, on ta välja mõelnud uusi tooteid. Juba on pudelisse pandud mustasõstraliköör. Inspiratsiooni andis prantslaste klassikaline Crème de cassis, mida Agatha Christie krimilugude peategelane belglasest detektiiv Hercule Poirot tihti naudib. Originaalis on prantslaste mustasõstraliköör väga magus, Tiina oma mitte eriti. Tehakse koostööd Põhjaka mõisa viinaköögiga, kellel on astelpajunapsi valmistamise kogemus.

«Meil on Iklas kasvamas terve hektari jagu musti sõstraid. Must sõstar on võimas taim, vägev nii ravi- kui maitseomaduste poolest. Mustad sõstrad on väga põnevad maitsete poolest, need erinevad sorditi,» räägib Tiina õhinal. Iklas on savine maa ja see pinnas sobib sõstardele hästi. Lisaks on neid kasvatada lihtsam, ei pea nii palju kohal käima. Igal juhul on jõuludeks oodata põnevat toodet, mis muutub seistes järjest paremaks. Müügile tulevad partiid on pärit eelmisest ja üle-eelmisest aastast.

KOMMENTAAR

Silver Laido / Foto: Kristina Efert

Silver Laido

OÜ Apricot juhataja:

Kuna Tiina ja Erki olid koduste katsetuste näol suure töö juba ära teinud, siis midagi keerulist ei olnud. Meie tehnoloogil on selles vallas pikk kogemus ja maitsele tuli koos vaid viimane lihv anda.

Oleme varemgi pipraleotistest viina tootnud, aga erinevus on selles, et tootes Pipar&Viin kasutatakse mitut sorti kuivatamata pipraid.

Koostöö alguses tuli tellijat natuke kurssi viia õigusaktide ja muuga, mida selles sektoris peab teadma. Aitasime tooraine (mahepiirituse), taara, korkide ja muuga varustamisel. Näitlejad ise on öelnud, et ka meie toidutehnoloogi abi on olnud asendamatu.

Kuna meie müügiga ei tegele, pole otsest tagasisidet saanud. Kuna tegemist on nn käsitöötootega, siis Eesti mõistes on meie arvates müük hea.

Loodetavasti õnnestub tellijal toodet tulevikus ka välismaale müüa. Ise olen sõprade käest, kes seda toodet poest on ostnud, väga kiitvat tagasisidet saanud.

Tagasi üles