Üheteistkordne Eesti meister kündmises Jüri Lai läheb kümnendat korda maailmameistrivõistlustele Eestit esindama, seekord Keeniasse, kus lisaks heale esinemisele soovib ta näha looduses ka nende pere talismanlooma. Selleks ei pelga südameoperatsiooni läbi teinud mees isegi pikka lennureisi ette võtta.
Tänavused kündmise maailmameistrivõistlused toimuvad detsembri algul Keenias. Võistlustraktori saatis Jüri Lai teele juba eelmisel nädalal, kuid ise sõidab alles novembris. «Kui siin võistlesin vihmas ja poris, siis üsna ekvaatori lähedal Keenias saame künda savist pinda 30kraadises kuumuses. Eks seegi saab olema üsna põnev ja parajalt raske,» usub ta.
Traktori kohalejõudmine võtab palju aega, sest suur tehnika tuleb võistluspaika saata algul mööda vett ja laevad liiguvad aeglaselt. «Uus-Meremaale saatsime tehnika veel varem teele,» täpsustab Lai.
Seekord tuleb traktorit sadamast mööda maad võistluspaika transportida umbes 600 kilomeetrit, see vedu on kallimgi kui mööda merd. Seda teeb kohalik firma, kes küsib paraja portsu raha. Künnimeister soovitab kõigil aru saada, et valge inimene on kohalikele kui liikuv rahakott, teatakse hästi, mille eest saab temalt raha küsida. «Ise läheme Keeniasse lennukiga ja ühe päevaga, alles novembris, kui traktor kohal,» lisab ta.
Et Keenia on soe riik, siis seekord pole palju riideid kaasa vaja võttagi. Kõik vajalik peaks traktorisse ära mahtuma. «Tööriided, jalanõud ja ühe vanema ülikonna, mis mul kogu aeg traktoris kaasas käinud,» loetleb ta.
Ülikond seljas, Lai muidugi ei võistle, kuid korra on seda vaja igal võistlusel, sest tavapäraselt käib vaimulik õnnistamas kõiki võistlejaid ja masinaid. Selleks viiakse võistlejad kas kirikusse või tuleb vaimulik põllule ja siis näeb etikett ette, et kõik on viisakalt riides. «Muul ajal ja lõpetamiselgi on juba üsna ükskõik, mis sul seljas on,» lausub ta.
Traktorisse mahub ka MMi reisidel alati kaasas käiva abikaasa Pireti rõivakohver, sest lennukisse saab peagi 40 aastat koos elanud abielupaar astuda vaid käsipagasiga.
Selleski, et Lai käib künnivõistlustel koos naisega, ei tasu mehe meelest näha midagi erakordset. Selles maailmas asjad nii käivadki. Näiteks mitmekordsel maailmameistril Andrew B. Mitchellil Suurbritanniast teeb naine võistlustel kõik tema eest ära, mees keskendub vaid võistlemisele. Naine puhastab adra mullast ja õlitab. «Mul peab naine kaasas olema, sest saan tema peale kindel olla. Ta mõistab mind poolelt sõnalt ja põllulgi on meil omad märguanded, kuid traktoriga saan ikka ise hakkama,» ütleb Mitchell.
Jüri meelest on naiste asi ilus olla ja nii nagu tema Piret, hoolitseb üks endast lugupidav naine enda ja pere eest ning võtab mehe muredki enda kanda. «Kui mehe pilk saab puhata oma naisel kui oma kuningannal ja tunda end tema kõrval kui kuningas, ei otsi ta kedagi teist,» kinnitab ta.
Kuigi sellised kord aastas tehtavad väljasõidud MMidele maksvad perele kuni kahenädalase turismireisi raha, tasuvad need end ära. Peale võistlemise saab käia maad tutvustavatel huvisõitudel, äkki õnnestub neil Keenias vabas looduses kohata nende pere talismani – elevanti.
Elevandid on peres aukohal, sest Piretile nad meeldivad. Just sellised, lont püsti, need toovat õnne. «Ühe elevandi andis Piret mulle talismanina esimesele võistlusele minnes. Panen ta
siiani traktorisse, kui hakkan kodus trenni tegema, ja kui võistluse lõpetame, siis toon magamistuppa kardinapuu külge rippuma,» räägib Jüri.
Neli aastat tagasi halvenes Jüri enesetunne äkitselt sedavõrd, et muidu arstidest eemale hoidnud mees sattus kiirabisse. Selgus, et väga õigel hetkel, sest kolm neljandikku aordi klapist oli hävinud. «Mu süda oli väsinud töötamast, nii et palju polnud puudu, kui oleks lõplikult seiskunud. 28. detsembril olnud operatsiooni, kus mulle paigaldati metallklapp, pean oma teiseks sünnipäevaks. Tulin kui surmasuust tagasi,» meenutab ta.
Nüüd tunneb Jüri oma südame lööke sama kõvasti nagu autoga sõites naastrehve, kuid klapi kõlksumine kõrvus on pigem rahustav. «Kui kõlksub ilusti, on kõik hästi, kui kõla läheb tumedamaks, on veri paksem ja tuleb ravimeid võtta,» ütleb ta muhedalt.
Tõsinedes lisab, et muidugi muudab selline läbielamine vaateid elule ja oskad väärtustada igat päeva. «Kas künnivõistluste ärevuski tervisele just kõige parem on, aga kus sa saad siis kohe kõike lõpetada. Künnivõistlused käivad kuidagi kohe meie pereelu juurde. Kes teeb mida, meie Piretiga käime 2003. aastast künnivõistlustel ja 2007. aastast esindame Eestit ka maailmameistrivõistlustel. Nii on õnnestunud koos maailma näha ja jalgsi ei saa ju neile reisidele minna,» lausub ta.
Nii ei pelga mees ka pärast südameoperatsiooni lennureisi. Keenias on hirmutavam hoopis sealne kuiv kuumus. Praegu olevat vilus 27 kraadi sooja ja pole teada, kas kliima detsembri algul toimuvate võistluste ajaks palju muutub. «Eriliselt mingit rohtu küll kaasa võtma ei hakka. Põhiline on juua pudelivett ja süüa seda, mida antakse. Ei tasu liiga palju ette karta,» rehmab ta käega. «Minek ju siiski maailmameistrivõistlustele, kus koos maailma paremik. Kõik on kontrolli all. Turvamine pidi algama juba lennukist maha astudes. Politseieskordi saatel sõidame kuni uuesti lennukile astumiseni. Surma võib saada ka kodus. Kui on kätte võidetud au esindada Eestit, siis tuleb ära käia.»
Parimad kohad kündmise MMilt on Laial seni olnud kuuendad nii rohumaa- kui ka kõrrepõllukünnis, seda 30 maailma parima seas. Jüri Lai ütleb, et MMil oleneb palju õnnest, et mis platsi künniks loosiga tõmbad, kodusest harjutamisest polegi nii suurt kasu. «Maailma parimad selguvad nende seast, kel on raha vähemalt kaks nädalat kohalikes oludes harjutada, need on tavaliselt farmerid või elukutselised kündjad,» lausub ta.
Jüri Lai ei saa endale niisugust luksust lubada, ta peab olema õnnelik, et tema tööandja Stokker AS toetab teda nii, et harjutamiseks jäävad võistluspaigas mõned päevad. Jüri on müügiesindaja ja käib klientidele traktoreid tutvustamas. Harva möödub esitlus künnijuttudeta, eriti pärast seda, kui ta sõidab ringi tööbussiga, millel on teda kui Eesti künnimeistrit tutvustavad kleebised.
Jüri teekonda maailmameistrivõistlustele toetab veel Estonia osaühing sellega, et lubab tal oma põldudel harjutada. «Ma ju oma künniga, sorts siin, sorts seal, songin põlde, kuid nad on olnud mõistvad,» sõnab ta.
Jüri Lai elab koos abikaasaga Türi vallas Tännassilma külas ema majas. «Isa tuli siia koduväiks kümne kilomeetri kauguselt Laupalt, mina tõin Pireti majja 1978. aastal vaid mõne kilomeetri kauguselt naaberkülast Taiksest. Loodan, et kunagi tuleb siia elama meie poeg Kristjan.»
Jüri on kodulembene mees, koolihariduse sai kodulähedasest Retla koolist ja pärast seda õppis Järva-Jaanis isa eeskujul traktoristiks.