Jaanalinnukasvatus osutus loodetust keerulisemaks

Muhu jaanalinnufarmi perenaine Helena Erik ütleb, et jaanalinnud söövad jõusööta, mille retsept on pärit Aafrikast. Foto: Riina Martinson

Kui sajandi algusaastail ilmus meedias riburada lugusid talupidajatest, kes lisasissetuleku lootuses eksootilisi jaanalinde pidama hakkasid, siis nüüdseks on jaanalinnupidajaid ilmselt ühe käe sõrmede jagu järele jäänud. 

Kui palju täpselt Eestis jaanalinde ja nende kasvatajaid on, pole teada, sest üheski registris neid kirja ei panda, seega ka toetust nende pidajad ei saa, ise peavad kõigega toime tulema. Suuremate kasvatajatena on jäänud tegutsema Laasu talu Muhumaal ja Sassi talu Imaveres. Esimeses on 40 jaanalindu, teises poole vähem.

«Tuli välja, et jaanalinnud ei munegi kuldmune,» tõdeb Sassi talus osaühingu Jaanalinnufarm nime all tegutsev Innar Rohtsalu. Just tema oli see, kes aitas mitmel kunagi suurte lootustega alustanud jaanalinnukasvatajal tegevust kokku tõmmata ja nende linnud ära ostis.

Rohtsalu selgitab, et osa kasvatajate vanus jõudis nii kaugele, et oli raske suurte lindudega edasi toimetada, aga peamine põhjus on siiski see, et Eesti on muutunud kalliks maaks ja siinsed toidukaubad on muu Euroopa elatustasemega võrreldes pigem kallid ning jaanalinnumunadele ja -lihale pole lihtne ostjat leida.

Muhumaa loomapark

Perekond Erik peab Muhumaal jaanalinde juba 18 aastat, praegu on neil 40 lindu: lisaks Aafrika jaanalindudele ka Austraalia emud. Omal ajal oli neil sadakond lindu, aga 40 tundub pererahvale praegu paras. Samuti seab piiri asukoht: suvel voorib Kuivastust Saaremaale viiva tee lähedal asuvasse farmi palju rahvast ja autorivi kitsal külateel paratamatult häirib naabrite elu. «Naabritega tuleb arvestada. Hoidume reklaami tegemast, et külastajate hulk liiga suureks ei läheks,» räägib Helena Erik.

Esimesed linnud soetati Laasu tallu plaaniga hakata liha tootma. Praegu tulebki põhiline sissetulek liha müügist ja suvel võetakse vastu ekskursioonigruppe. Tegelikult ei olnud külastajate vastuvõtmine algul plaanis, kuid esimesest päevast saadik, kui kuuldus jaanalindudest levis, hakkas rahvas ise sinna käima. Kuna tulijail oli tuline soov loomi-linde toita, juhtus aeg-ajalt ikka lindudega õnnetusi ja nii otsustati külalistevoog kontrolli alla võtta.

Munadest läheb osa Stockmanni müüki ja enamik järglaste saamiseks inkubaatorisse. Kui soovitud tibud käes, siis suvel pakutakse külastajatele omletti ja lihast valminud roogi. Liha tellivad ka restoranid. Tavapoest jaanalinnuliha ei leia, sest on meie tarbijale liialt kallis. «Kes väga tahab, see leiab ikka võimaluse osta,» lisab Erik.

Õpetaja hobi

Imaveres on Rohtsalul paarkümmend Aafrika jaanalindu, lisaks mõni Lõuna-Ameerika nandu, Austraalia emu ja hulgaliselt väiksemaid linde-loomi. Põhitööna kohalikus koolis tööõpetuse õpetaja ametit pidav mees nimetab jaanalinnupidamist hobiks, millesse 15 aastat tagasi Laasu talu külastades nakatus ega saa enam kuidagi lahti. «Parandamatu haigus on see linnukasvatus,» muheleb ta.

Rohtsalu saab lisasissetuleku jaanalinnumunade müügist ja kevadel-suvel võtab ta vastu ekskursioonigruppe.

Kevadest sügiseni kestval hooajal annab üks lind poolsada muna, osa neist jõuab müügile Rimi keti poodidesse. Munamüügi üle Rohtsalu ei kurda. «Ikka ostetakse. Ühest munast tehtud munapudrust saab söönuks 11–12 inimest,» sõnab ta. Lisaks sisule on väga hinnatud munakoor, millest meisterdatakse kausikesi või lambikupleid.

Rohtsalu räägib, et aeg-ajalt pöördub keegi tema poole mõttega endalegi jaanalind osta. «Mõni on helistanud ja öelnud, et naisel on kodus palju vaba aega, võtaks talle jaanalinnud. Siis tuleb seletada, et see pole sugugi lihtne töö. Linnud on kallid ja pealegi on Eestist väga keeruline jaanalinnu müüjat leida,» sõnab mees.

Laasu talustki on uuritud võimalust jaanalinde lemmikuks osta. Ühest küljest on see justkui hea idee, sest lind ei tee naabreid häirivat kõva häält nagu kukk või paabulinnud, aga teisalt pole neid lemmikloomana pidada reaalne. Lind vajab suurt jooksuala, mis korralikult piiratud, talveks on tarvis sooja lauta, see kõik on suur kulu. «Rahast jääb väheks, sest tuleb luua lindudele vajalikud tingimused,» rõhutab Erik.

Lisaks jaanalindudele elab Laasu talus teisigi eksootilisi loomi, näiteks kängurud ja sebrad. Kängurud kinkis peremees naisele sünnipäevaks ja sebra oli naise vastukink mehele. «See oli tema unistus,» muheleb naine. «Kõik loomad on võetud suurest armastusest selle liigi vastu.»