Kibuvitsamarjad sobivad kurguraviks ja magustoiduks

Kui vanemas eas daamid joovad liigestele head kibuvitsateed, säilib neil nooruslik kõnnak. Foto: Marko Saarm / Sakala

Viimane aeg on koguda kibuvitsamarju. Õige aeg on marju kuivatada, kui marjad on erkoranžid-punased, mitte pehmeks läinud ega ussitanud. Kuiva ilmaga kogutakse koerkibuvitsa, longus kibuvitsa, kurdlehelise kibuvitsa jm liikide vilju. Korjates soovitan kasutada kindaid, sest okkad on teravad.

Väiksemad marjad kuivavad tervelt, suure kurdlehelise kibuvitsa (kasvab mere ääres) marjad tuleks enne kuivatamist pooleks lõigata. On kindlaks tehtud, et C-vitamiini säilimise seisukohalt on parim kuivatustemperatuur 80 kraadi ja aeg 6 tundi. Kuivatatud kibuvitsamari peab olema erkpunane ja mustade plekkideta, siis on selles säilinud C-vitamiin ja karotiinid. Mustades ja tumedates viljades seda pole. Ise kuivatame küll 60–70 kraadi juures, aga viljad on ilusad ja C-vitamiin normis. Praegu saab marju kuivatada ka toidukuivatis.

Minu jaoks pole kibuvits siiski C-vitamiini allikana kõige tähtsam. Õppides fütoteraapiat Vene meditsiini järgi, sai kibuvits mulle oluliseks just karotiinide ja mineraalide allikana. Karotiinid aitavad parandada ja tugevdada limaskesti. Karepa küla vanema põlvkonna naised kogusid rannast kurdlehelise kibuvitsa suuri marju ja tegid nendest lastele-lastelastele moosi, et kurgumandlipõletikku ravida.

Moosi tuleks tarvitada koos kohupiima vm rasvasema toiduga, sest karotiinid on rasvlahustuvad. Hea maitsega moos või siirup sobibki koogi, jäätise, kohupiima ja vahukoorega, ka martsipani ja taimsete maiustustega. Et keha üht ainet omastaks, on vaja ka teisi aineid. Kibuvitsamarja keemiline koostis on rikkalik: kaltsium, kaalium, kloor, magneesium, fosfor, naatrium, vask, tsink, väävel, räni, jood, alumiinium, nikkel, molübdeen, koobalt, liitium, kroom, seleen. Seemnetes on rasvõli (8–10 protsenti, sisaldab tokoferoole), need on ained, mida tavaliselt müüvad võrkturundusmüüjad ja ökopoed. Samas me ei tea, kust need pärit on ja kuidas valmistatud. Kibuvitsamarjas on need olemas loomulikul ja tasakaalustatud kujul. Lisaks karoteenid (B-rühm), flavonoidid, sahhariidid, eeterlik õli, pektiinid. Kibuvitsamari on väärtuslik toiduaine või toidulisa, kuidas keegi võtab. Kuivatamine pole ainus viis marju tarvitada. Tänapäeval on olemas head mahlapressid, aeglaste pööretega, nendega saab just kurdlehelise kibuvitsa marjadest valmistada imehead mahla ja püreed, mida võib sügavkülma panna või siirupiks, marmelaadiks või moosiks keeta. Ajal, mil mahlapresse polnud, lõigati õienupp marja küljest, lõigati mari pooleks ja puhastati seemnetest. Siis pesti ja keedeti moosiks. Eriti hea on see moos alõtša või ploomidega. Võib panna ka ebaküdoonia vm haput mahla, sidrunimahla ja sidrunhapet on kasutatud. Teen kurgusiirupit veel ingveri ja nelgiga. Nelk on põletikuvastase toimega ja sobib kurgupõletiku raviks ka teesegudes ja jookides.

Kui mahlapressi pole, võib õienupud otsast lõigata ja marjad keema panna. Keeta 2–3 tundi tasasel tulel ja siis natuke pressides läbi sõela kurnata, et viljaliha siirupisse saada. Seejärel uuesti keema lasta ja lisada haput ebaküdoonia-, sidrunimahla või sidrunhapet, samuti pektiiniga suhkrut. Lisan ka keemise ajal mõnikord nelki ja ingverit, lasen 10 minutit nõrgal kuumusel podiseda, siis võtan nelgi välja ja panen moosi purki. Selline siirup, marmelaad või moos – oleneb suhkru hulgast ja pektiinist – maitseb ka lastele ja on hea kurgu limaskesta ravija ja taastaja.

Kes magusat ei armasta, saab teha mahlapressiga püree. Kui pressimise ajal vett lisada, saab mahla. Et marjadest rohkem mehu kätte saada, on hea need enne sügavkülmutada, siis sulatada ja mahl või mehu välja pressida. Sealt edasi saab kibuvitsajäätist või toormoosi, viimast saab kasutada ka smuutides ja toidu valmistamiseks. Eriti head on kibuvitsajoogid inimesele, kes töötab häälega.

Korjamine algab meil Põhja-Eestis 20. augusti paiku. Kui kurdlehilise kibuvitsa marjad on oranžid, siis kogume kuivatamiseks, kui marjad on pehmemad, lähevad need sügavkülma, et hiljem mahlapressist läbi lasta. Mida hilisemaks läheb sügis, seda rohkem pehmemaid marju tuleb. Kurdlehise kibuvitsa marjad valmivad veel oktoobriski. Kui marjad on ududes ja hallades pehmemaks läinud, sobivad need ikka moosi ja siirupi jaoks. Korjates tuleb jälgida, et usse sees poleks. Kui mari on plekiline või täpiline, siis on ussid sees ja selline mari ei sobi. Väiksemad kibuvitsamarjad, koerkibuvits ja longus kibuvits saavad küpseks septembri keskel ja lõpul. Sel aastal on loodus hiline ja saab veel korjata. Päikese käes lagedas kohas kasvanud marjad on rikkumata ja puhtad, aga puude varjus, kus tuul ligi ei pääse, kipuvad ussitama. Sügisel hiljem valmivad kurdlehelise kibuvitsa marjad on puhtamad ja ussitanud marju pole.

Kuivatatud marjadest saab teed valmistada mitut moodi. Kes tahab C-vitamiini, pangu teromosesse 70kraadine vesi ja hoidku 6–7 tundi. Kui on soov saada karotiinirikkamat teed, võib terveid marju 30 minutit keeta ja jätta sama kauaks seisma. Kui marjad ära jahvatada või mikseris või kohviveskis purustada, saab tee valmis 5 minutiga: 1 tl kibuvitsamarjapuru valada üle kuuma veega, lasta 5 min seista ja ongi valmis. Sobib nii presskann kui ka sõelaga kann. Kui tunnen, et kurk hakkab valusaks jääma ja külmavärinad kimbutavad, teen segu kibuvitsamarjast koos nelgi ja ingveriga, valan kuuma veega üle, lisan mett ja joon.

Kibuvitsatee on hea igemepõletike korral, soodustab sapieritust ja parandab seedimist, suurendab maohappe hulka, on kasulik liigestele, eriti vanemas eas. Meie õppejõud Julia Koršikova, kes oli Moskvas arst, rääkis ikka vene daamidest, kes jõid kibuvitsateed, et neil oli imeline nooruslik kõnnak.