Vana metsa maha võttes hävivad seente elupaigad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Et seenesõpradel ka edaspidi sügisel metsa asja oleks, tuleb hea seista kasvukohtade säilitamise eest. Pildil: Haavapuravik ehk punapea. ELMO RIIG/SAKALA

FOTO: Elmo Riig/Sakala/Scanpix

Praegusel seeneajal leiavad tee metsa ka need, kes muidu puude vahele uitama ei kipu. Kuidas aga metsade mahavõtmine seeni mõjutab ja millist rolli mängivad need seened, mida palja silmaga ei näegi?

Tartu ülikooli taimeökoloogia teadur Teele Jairus räägib, et iga seen vajab kasvamiseks teatud keskkonnatingimuste komplekti. Ühed seened eelistavad kuivemaid kasvukohti, teised niiskemaid, mõned toitainerikkamaid ja mõned mitte. Seened, mis kasvavad koos taimedega vastastikku kasulikus kooselus, vajavad kasvukohas endale sobilikke peremeestaimi.

«Näiteks meil levinud söögiseened – kukeseened, riisikad ja puravikud – on kõik mükoriisaseened ja vajavad oma kasvukohas teatud puuliike,» seletab Jairus. Kui mets maha võtta, muutuvad ka keskkonnatingimused ja seal varem kasvanud seened kaovad. Asemele tulevad küll uued seened, aga need ei pruugi olla söögiseened.

Jairuse sõnul muutub metsa küpsedes sealne seenekooslus. «Näiteks kuusenoorendikus leidub tihti kuuseriisikaid, kuid vanades kuusikutes leidub neid harva,» toob naine näite.

Igal seenel on kasvukoha suhtes oma eelistused. «Palumännikusse minnes võib sobivate tingimuste kokkulangemisel leida palju kitsemampleid ja liivtatikuid. Samas meile sissetoodud seeneliiki kuldtatikut leidub minule teadaolevalt ainult lehiste läheduses,» räägib Jairus.

Kui palju on söögiseeni?

Söögiseente kasvualade muutust on esialgu keeruline märgata. Seda seetõttu, et seened ei pruugi igal aastal viljakehi moodustada. Viljakehade puudumisel ei saa aga veel väita, et seened on sellest kasvupaigast kadunud.

Söögiseente arvukus on suhteline. «Juurde on kirjeldatud uusi liike, mis tõstavad arvukust, samas on osa liike kokku pandud, mis võtab arvukust alla. Osa varem söödavaks peetud seeni on uuringute põhjal pandud mittesöödavate hulka,» selgitab Jairus. «Näiteks tavavahelik, kuldmampel ja sooriisikas olid kunagi söödavad, kuid nüüdseks on need kõik mürgiseened.»

Söögiseente kogusest rääkides nendib Jairus, et aastad pole vennad. Küll aga ei julge ta väita, et söögiseeni kasvukohtade kadumise tõttu vähem on. Et seenesõpradel ka edaspidi sügisel metsa asja oleks, tuleb Jairuse sõnul hea seista kasvukohtade säilitamise eest. «Kui metsad on alles, siis on alles ka kohad, kust seeni korjata,» ütleb naine.

Söögiseened pole aga ainsad seened, millest inimesele kasu tõuseb. Tartu ülikooli taimeökoloogia vanemteadur Maarja Öpik räägib, et metsamullas on mitut sorti seeni. «Seal on seeni, mis lagundavad surnud orgaanilist ainet, ja on seeni, mis elavad koos taimedega ja taimejuurtega ehk mükoriisaseened. Mina uurin neist ühte rühma ja need on arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened, mis on mikroskoopilised, neid palja silmaga ei näe,» seletab Öpik.

Silmale nähtavad mükoriisaseened, näiteks puravikud, pilvikud ja riisikad, on head söögiseened. Silmale nähtamatud arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened on metsale, inimesele ja paljudele ökosüsteemidele tarvilikud aga mitut moodi.

«Esiteks need seened aitavad taimedel kasvada. Et meil üldse puud ja rohi saaksid sirguda, selleks on neil vaja mükoriisaseentest abilisi. Kui me õhku hingame, siis ei mõtle me sellele üldse, aga hapnik õhus on olemas sellepärast, et mükoriisaseened aitavad taimi,» mõtiskleb Öpik.

Teine roll, mida arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened täidavad, on mulla hea seisundi hoidmine. «Kui näeme, et esineb erosiooni, siis selles mullas on ka vähem seeni,» teab Öpik. Silmale nähtamatud seened parandavad mulla struktuuri.

Arbuskulaarset mükoriisat moodustavaid seeni leidub kõikjal mullas: metsas, põllumaal, niidul, koduaias. Öpik nendib, et paratamatult mõjutab inimtegevus neid seeni.

«Need seened kasvavad enamasti koos metsa alustaimestiku taimejuurtega. Kui metsa maha võttes alustaimestikku häiritakse, siis nende seente elu muutub raskemaks,» selgitab Öpik. Seeläbi võib kannatada ka teiste mullaorganismide elu.

Põllumaa kurnamise mõju

Arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened on tähtsad ka põllul. «Kui me põldusid tavapärasel moel ehk intensiivselt harime, väetame, künname ja lisame palju taimemürke, sealhulgas seenemürke, siis see muudab mullastiku koosseisu ja vähendab elurikkust. Mida intensiivsemalt maad harime, seda kitsamaks muutub kooslus, kes üldse saab mullas elada,» märgib Öpik.

Mükoloogi sõnul võivad maa kurnamisel ja mükoriisaseente kadumisel põldudele kehvad tagajärjed olla. Kuna taimed saavad mükoriisaseente vähenedes seentest vähem kasu, tuleb kasutada rohkem väetisi ja taimemürke. See aga halvendab seente olukorda mullas veelgi.

Öpik lisab, et põllumehed on siiski arbuskulaarset mükoriisat moodustavaid seeni rohkem hindama hakanud. On taibatud, et kui lasta seentel mullas korralikult oma tööd teha, kulub hiljem väetistele ja mürkidele vähem raha.

Kui seened on päris ära kadunud, saab neid ka uuesti elule aidata. Öpik avaldab, et näiteks karjäärialadel on mulda väga vähe mükoriisaseeni alles jäänud. «Meil on praegu käsil projekt, mille käigus viime karjäärialadele mükoriisaseeni koos taimeseemnetega tagasi. Aga see on kulukas ja aeganõudev tegevus,» nendib ta.

Kurnatud põllumaadel aitab seentel taastuda see, kui kasutada põldu mõnda aega rohumaana või kasvatada seal rohkem liblikõieliste ja kõrreliste segu.

Puuseened

MTÜ Puuseen mükoloog Indrek Sell toob välja puuseente tähtsuse. «Ehkki inimese vaatenurgast võivad puuseened põhjustada metsamajanduslikku kahju, on neil ökoloogiliselt tähtis roll. Puu mädanemine on osa ökoloogilisest aineringest, ilma puidulagundajateta läheks hapniku ja süsihappegaasi vahekord paigast ja elustik vaesuks,» selgitab ta.

Mükoloog nendib, et metsalangetus on puuseente käekäigule mõju avaldanud. Vana metsa maha võttes hävivad ka seente elupaigad. Sell seletab, et raiesmikule lamapuitu jättes võivad sellele puidule elama tulla niinimetatud majandusmetsa liigid. Paljud haruldased puuseene liigid aga majandusmetsas kasvada ja areneda ei saa. Mitmed sellised liigid on Eestis looduskaitse alla võetud.

Eestis leidub taolisi puuseeni, mida mujal Euroopas on harva. «Näiteks kadakatarjak, mis kasvab kadakate ja ebajasmiinide ning mõnede teiste puu- ja põõsaliikide surnud tüvedel ja okstel,» räägib Sell.

Mükoloogi sõnul on MTÜ Puuseen viimastel aastatel aktiivselt looduskaitsealuste seeneliikide seiret teinud. «Uuringud on näidanud, et paljud liigid, mille jaoks Eesti on levila põhja- või lõunapiir, kasvatavad viljakehi vaid aastate tagant. Samuti on teada, et mõni liik eelistab äsja mahakukkunud puutüve, teine aga juba üsna kõdunenud puitu. Näiteks meil looduskaitse all olev poropoorik saab elada ühel konkreetsel tüvel vaid mõned aastad ja pärast seda võib liik sobivate elupaikade olemasolul leida elamiseks mõne lähedal asuva puutüve,» selgitab Sell.

Mees nendib, et põhjalikke uuringuid, kus oleks analüüsitud ühe liigi käekäiku paarikümne aasta vältel, ei ole. «Näiteks limatünnikut leiti Eestist mitmel korral 1950. ja 1960. aastatel, hiljem hakati rohkem leidma pärast 2005. aastat. Ent ei saa väita, et liigi käekäik oleks vahepealsetel aastatel kehvem olnud. Selle põhjus on asjaolu, et aprillikuisel paarinädalasel ajal, mil limatünniku viljakehi esineb, käivad mükoloogid metsas võrreldes sügisega üsna vähe,» toob Sell näite.

Mükoloogi sõnul tuleb seeneliikide püsimiseks peale majandusmetsa säilitada ka põlismetsi. Seal puud surevad, kõdunevad, kukuvad maha ja metsaökosüsteem saab toimida inimese vahelesegamiseta. Samuti on hea, kui seenestiku inventeerimist saaks teha veelgi ulatuslikumal alal – harulduste rohkus sõltub ka sellest, kui palju on üht või teist kasvukohta on uuritud.

«Paljud kohad on läbi uurimata ja puudub teave, kas seal on looduskaitselise väärtusega seeneliike,» avaldab mükoloog.

Selli meelest tuleks mitte ainult lendorava, vaid ka seente kaitsest lähtuvalt hakata raieid ruumiliselt planeerima – ei piisa ainult (isoleeritud) looduskaitsealade olemasolust, sest liikidel peab olema võimalus levida, need ei tohi jääda isolatsiooni. Seega on liigi säilimiseks vaja kaitsta eelkõige kasvukohti.

Tagasi üles