Naine komistas seeni otsides pommide otsa

Tiina Tamm leidis Tallinna lähedalt metsa alt kolm lõhkekeha, mis olid kellegi poolt varem sambla seest välja võetud ja puuroika najale ritta laotud. Foto: Erakogu

Kirglik seenelkäija Tiina Tamm leidis kaks nädalat tagasi Harjumaal väga käidavas seenemetsas kolm lõhkekeha ja soovitab oma kogemusele tuginedes, kuidas säärases olukorras mõistlik käituda oleks.

«Mul oli hirmus kihk metsa seenele minna, aga tibutas vastikut uduvihma. Korilase tung siiski ületas terve mõistuse, toppisin end riidesse ja läksin kodust lühikese autosõidu kaugusel asuvasse männimetsa männiriisikaid otsima,» meenutab Tamm. «Vihm tugevnes ja tegelikult kirusin end juba maapõhja, et varsti olen läbimärg.»

Naine tiirutas pohli ja seeni korjates metsa all, kui peaaegu komistas otsa kolmele rauakolakale. «Seisatasin, silmitsesin neid hetkeks ja läksin südamerahuga edasi, aga natukese aja pärast hakkas ajus häirekell tööle. Suurem rauakolakas oli sarnane sellele, mille kunagi leidsin. Peas leierdas mõte, et see on ikkagi vist lõhkekeha ja see võib olla ohtlik,» kirjeldab Tamm.

Nimelt polnud see tal sugugi esimene kord metsast lõhkekeha leida ja eelmisel korral neli aastat tagasi kinnitas pommirühm, et leitu oli täiesti töökorras mürsk.

Mõte jäi piinama ja nii üritas ta kohta taas üles leida. Kuna aga oli metsas siksakitanud ega jätnud ühtegi maamärki meelde, polnud see kerge. Lõpuks siiski leidis. «Vaatasin neid eemalt ja panin tähele, et kolm kolakat on pandud kõdunenud roika najale ritta. Samas oli aru saada, et need pärinevad kõrval olevast kolmest lohust, mis ümbritsetud samblaga.»

Seega oli keegi varem need lõhkekehad juba avastanud ja palgi najale sättinud.

Tamm tegi leiust paar pilti ja uuris hoolega ümbrust, et mõned märgid meelde jätta. «Kuna tegemist oli suhteliselt kidura männimetsaga – mänd, mänd, mänd, vaatepilt igal suunal ühesugune, pisut eemal vaid üks kuusk, siis panin roika ühe männi najale püsti seisma, et kohta kergem leida oleks,» kirjeldab ta.

Siis sõitis ta koju, vahetas riided ja saatis pildid ühele tuttavale ja kui sai talt kinnitust, et need tõesti lõhkekehad on, sõitis tagasi metsa. «Nüüd juba teise pilguga. Vaatasin, mitmes kilomeetripost on kõige lähemal, millist kohanime silt teeääres näitab, mitmes teeots alates raudteeviaduktist ja tänu jäetud märkidele leidsin lõhkekehad üles,» jutustab Tamm.

Seejärel valis numbri 112 ja teatas leiust. «Dispetser küsib päris palju küsimusi: millise kujuga need on, kas ma olen neid liigutanud, kas nad on terve kujuga või katkised. Kui kirjeldused on antud, tuleb rääkida, kus asun, kas on võimalik ligipääs, kas saan oodata ja koha kätte juhatada. Kui kõik formaalsed toimingud on tehtud, siis natukese aja pärast võtab ühendust pommirühm. Varsti tuligi kõne pommipoistelt ja andsin neile võimalikult täpse asukoha kirjelduse ja läksin tee äärde vastu,» meenutab Tamm.

Tagantjärele kahetseb naine, et ei taibanud kasutada autos olevat GPSi. «Oleksin pidanud käivitama navigatsiooniseadme ja sellega oleksin saanud määratleda oma asukoha minutilise täpsusega,» on ta nüüd targem. «Kellel on autos navigatsioonisüsteem, võiks seda osata ka kasutada.»

Pommirühm tuli kohale kiiresti. «Esmasel vaatlusel ütlesid, et kaks on kindlasti aktiivsed ja üks vajab uurimist. Tänasid mind viisakalt ja palusid lahkuda, et saaksid oma tööd teha,» meenutab Tamm. «Nad mainisid ka, et sel aastal on neid palju sinna metsa kutsutud, kus minagi olin.»

Demineerimiskeskuse ekspert Kalvar Tammine ütles selle loo kommentaariks, et üldjoontes käituti mõistlikult, vaid helistamisega poleks vaja olnud viivitada. «Sellele ei järgne probleeme, kui demineerijad jõuavad kohale ja tegemist ei olegi lõhkekehaga. Demineerijaid ei pea kartma, me oleme selleks, et inimesi abistada ja õnnetusi ennetada,» rõhutas ta.

MIDA POMMI LEIDES TEHA?

Plahvatusohtlikud esemed võivad olla väga erinevad, mistõttu ei saa välja tuua kindlaid tunnuseid.

Leides tundmatu eseme, ärge seda mitte mingil juhul puudutage. Metsas märkige võimalusel asukoht GPSiga või okstega.

Minge ohutumasse kaugusesse ja teavitage teisi läheduses viibijaid, et nad ei satuks ohtliku eseme juurde.

Helistage kohe numbrile 112 ja andke info edasi.

Oodake ära demineerijad.