Pommigruppidel on käes kiire aeg, sest sügiskünniga kipub maa seest välja tulema hulgaliselt vana lõhkemoona, samuti on seenelised usinad pommileidjad.
Sügiskünd toob pommid maa seest välja
28. september 2017, 07:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks mullu oli Eestis 835 lahingumoona väljakutset, neist 177 korral tulid lõhkekehad välja põllult ja tervelt 246 korral metsast.
Mets ja põld ongi kohad, kust enim lõhkekehi leitakse. Põldudel on palju leide ka kevadiste põllutööde ajal. Metsa on väljakutseid kõige rohkem suve teises pooles ja sügisel, kui inimesed marju ja seeni korjama lähevad.
Kuigi viimasest Eesti pinnal käinud sõjast on juba üle 70 aasta möödas, ei ole paista, et neljal pommigrupil tööd vähemaks jääks. Demineerimiskeskuse planeerimise ja valmisoleku talituse ekspert Kalvar Tammine tõdeb, et mitte kellelgi pole aimu, palju siinne maapind endas veel lõhkekehi peidab. «Seda on siin kolme viimase sõja aegu palju maha jäetud, maha maetud ja ära peidetud. Oma töös me ei näe esialgu märke nende leidude vähemaks jäämisest,» räägib ta.
Täpselt samuti ei saa loota, et pikad aastad looduse meelevallas muudaksid lõhkekehad ohutuks. Pigem vastupidi – kest küll roostetab, kuid lõhkeaine säilitab oma omadused ja sütikud muutuvad tundlikumaks. «Järjest sagedamini tuleb ette lõhkekehi, mida ei saa leiukohast ära viia ja need lõhatakse kohapeal,» sõnab Tammine.
Siiski pole viimastel aastatel õnneks ette tulnud, et pommi mullast välja toonud traktor oleks selle plahvatama pannud, küll aga plahvatas üks lõhkekeha Tallinnas pinnase sõelumisel.
Tammine rõhutab, et mitte kunagi ei saa pelgalt pealevaatamisega otsustada, kui plahvatusohtlik leitud lõhkekeha on ja seega ei tohi ühtegi säärast leidu torkida.
Lõhkekehad on väga erineva kujuga ja mõnikord ei pruugi leidja arugi saada, et roostetav asi on tegelikult lõhkekeha. Kui kahtlete, kas tegu on näiteks pommi või granaadiga, tuleks igal juhul helistada 112.
«Pigem karta,» sõnab Tammine. «Mitte kunagi pole probleemi sellega, et grupp tuleb kohale ja avastab, et tegu pole lõhkekehaga. Meie jaoks pole valeväljakutset. Teie ei peagi teadma, millega tegu. Meie tuleme kohale ja hindame.»
Probleeme võib tekitada vastupidine käitumine, kui leiust teada ei anta ja see jääb edasi vedelema. Või liigne abivalmidus, kui tuuakse leitud ese põllult või metsast tee äärde välja. «Oleme sellisel puhul inimestega rääkinud ja selgitanud olukorda. Las olla metsas,» märgib Tammine.
On ette tulnud, kus põnevust taga ajades on kahtlane ese paugu tegemise lootuses lõkkesse visatud. Veel ühe ohtliku grupi moodustavad end asjatundjateks pidavad mehed, kes tahavad teada, millega ikka tegu, ja asuvad, kruvikeeraja käes, uurima, mis leiu sees on.
Eestis on näiteid, kus seeneline leidis puidust varrega käsigranaadi ning lõi seda jalaga. Seejärel läks ja võttis kätte puidust varre, milles olev detonaator samal hetkel plahvatas. Leidja kaotas kolm sõrme.
Suurem võimalus lõhkekeha leida on vanades lahingupiirkondades, nii ongi tänavu kõige enam leide Ida-Virumaal (130 lõhkekeha) ja Saaremaal (29), samuti Lõuna-Eesti maakondades.
Sagedased leiukohad on vanad kaevikuliinid ja plahvatuslehtrid. Kunagi ei saa aga välistada kokkupuuteid teisteski kohtades, sest eestlasele on läbi aegade olnud tavaks igaks juhuks midagi ära peita. Plahvatusohtlik ese võib olla ka koos muu prahiga teadlikult metsa alla või kraavi transporditud.
Veel tasub teada, et lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine on karistatav. Käitlemiseks loetakse igasugust tegevust: liigutamist, transportimist, valmistamist jms. Karistusseadustiku järgi ei alusta politsei menetlust, kui leidja kohe ohtlikust esemest teavitab.
POMMID PÕLLUL
Põldudel on 2017. aastal olnud lahingumoona väljakutseid kokku 94.
Väljakutseid Leitud lõhkekehi
Ida-Virumaal 25 130
Saaremaa 10 29
Tartumaa 10 11
Valgamaa 9 12
Harjumaa 8 11
Võrumaa 7 13
Allikas: Päästeamet