Vibu ja mustikad aitavad maal toime tulla

Mustikas Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Neli aastat tagasi jäi Valgamaa mees Peeter Adler koos abikaasaga korraga töötuks. Tuli mõelda, mida edasi teha, kuidas maal edasi elada.

Vajalikud koolitused seljataga ja äriplaan koostamisel, tuli nuputada, millega õigupoolest edasi tegeleda. «Raadiost olin kuulnud, kuidas muudkui räägiti: vaat nüüd on mul selline töö, kus töö ja hobi koos. Hakkasin mõtlema, mis minu jaoks oleks töö ja hobi,» meenutab Sangaste valla Tiidu küla elanik Peeter Adler. Ta ei mõelnud rohkem midagi muud välja, kui et saaks mustikaid süüa ja vibu lasta. Ta sai töötukassast starditoetust, ostis kõik vajaliku, et alustada mustikakasvatuse ja vibulaskmisega. Starditoetust oma äri püstipanemiseks sai ka abikaasa.

«Siin on 857 mustikataime, sordiks Norhtblue,» näitab Peeter Adler keset põldu seistes. Põlluveerel seisab ka viis mesitaru, enda hobiks. «Mustikatega läheb kolmas aasta ja sisuliselt alles praegu tuleb esimene saak,» selgitab ta. Eelmisel aastal korjas ta 50 liitrit kultuurmustikaid. Oma tarbeks. Nüüd tuleb mitu korda rohkem, prognoosi järgi 200 liitrit. «Osa taimi veel valmib, osa õitseb. Need valmivad väga ebaühtlaselt.»

Ise korjatakse ja ise müüakse. «Kes maitseb, see ostab,» teatab ta. Turustamisel oli ka abiks suvel toimunud avatud talude päev. Adleri kinnitusel ta mustikatega ja vibulaskmisega ära ei ela, ka mitte siis, kui mustikad hakkavad rikkalikumat saaki andma. «Abikaasale meeldib töö arvutiga, tema töötleb andmeid – pakub andmetöötlusteenust ühele Tallinna firmale. Tänu temale saangi selliste asjadega tegeleda, nagu tegelen. Siin kodus on tal hea võimalus teha kaugtööd,» märgib ta. 

Heinapallist leitud nool andis tõuke

Tuleme nüüd mehe enda tegemiste juurde tagasi. Niisiis teine asi, mis tema jaoks töö ja hobi, on vibulaskmine.

Tal on oma talu maal vibuharjutusväljak ja viburada metsas. Veel korraldab ta kooli võimlas lastele treeninguid ning käib lähematel ja kaugematel üritustel vibulaskmisvõimalust pakkumas. Kokku on tal 11 pikkvibu.

Kuidas ta vibu peale tuli? «Naabritel oli turismitalu. Seal käisid ka ratsutajad ja ühel neist oli vibu kaasas. Vibulaskmisel kadus üks nool heinapalli sisse ära,» ütleb ta. «Kui talvel hobuseid söödeti, tuli see välja. Naabripoiss võttis noole ja tuli meie poiste juurde. Nad otsisid ühe vana pajust tehtud vibu ja hakkasid sellega laskma. Minu poeg vaatas, et see vibu ikka ei toimi, läks ja ostis esimese korraliku vibu. Siis tiriti mind kampa, sealt see alguse saigi.»

Enne ta vibuspordiga kokku puutunud polnud. Kui esimene vibu olemas, hakkas ta asja vastu huvi tundma. Helistas vibutajad läbi ja sai teada, et Läänemaal on tulemas Kullamaa vibufestival. Võttis poja kampa ja läksid kohale. Õppisid, said targemaks ja hakkasid võistlustel käima. Nüüd on Peeter Adleri nimel kõik veteranide maastikul laskmise rekordid.

«Ei ole kunagi hilja õppida vibu laskma. Siin vanus ei mängi üldse rolli,» teab ta oma kogemusest. «Kui pere tuleb siia vibu laskma, siis enne õpime harjutusväljakul ja seejärel lähme metsarajale. Kui  võistlevad isa ja kümneaastane tütar, siis ei tea ette, kes võidab, sest jõuga ei ole siin midagi teha. Lihtsalt mõnel tuleb kergemini välja ja mõnel raskemalt.»

Tema talus on käinud vibu laskmas eestimaalased, aga tulijaid on olnud piiri tagantki: Soomest, Norrast, Saksamaalt ja mujalt. Üks püsiklient on Petserist – käib Sangaste kandis koos perega sünnipäeva tähistamas ja siis läheb ka vibu laskma.

Maaelu tulevik peitub kaugtöös

Peeter Adleril on 16 hektarit metsa ja ligi 40 hektarit maad. Maa on põllumeestele välja renditud, ise ta põllumeheameti peale mõelnud pole.

«Kui tahad näiteks veiseid pidada, siis on mõttekas seda teha ainult suurelt. Aga neid suuri ju eriti palju ei mahu. Põllupidajaid jääb järjest vähemaks. Need, kes alles on, järjest kasvavad,» räägib ta.

Kõik ei tegele põllumajandusega ega hakkagi vast tegelema – on lihtsalt teised tegevused ja ülesanded. «Kui keegi tahab maal elada lihtsalt maal elamise pärast, siis ainuke variant, kõige parem lahendus on kaugtöö. Nagu mu oma abikaasa. Kaugtöö on minu meelest maaelu tulevik,» leiab ta.

Milliseid õpetussõnu anda sellele, kes alustab väikeettevõtlusega?

«Kõigepealt tuleb välja mõelda, mida sa teha tahad. Hakka ajama asja, mis huvitab, sest kui teha midagi sellist, mis toob küll raha sisse, aga ennast ei huvita, siis see tapab ära,» räägib mees. «Sa pead tahtma seda teha. Kui tahad, siis millega iganes tegeled, kõik tuleb välja. Kui su enda silmad säravad, siis tunnevad teisedki asjast rõõmu.»

Ja Rüütli talu peremehel Peeter Adleril silmad säravad.