Raasiku Õlletehasest saab omanimelist õlut tellida

Marianne Loik tõdeb, et umbes sama suuri käsitööõlle tootjaid on Eestis praegu poolesaja ringis ja konkurents kogu aeg kasvab. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Nelja aasta eest Raasiku endisesse meierei hoonesse tehast rajama hakanud tõelise ehk elava õlle sõbrad, nagu nad end nimetavad, on nüüdseks käima pannud igati tänapäevase tootmise, pakkudes muu hulgas võimalust tähtpäevaks omanimeline jook tellida.

Raasiku on väike koht Tallinnast vaid poole tunni pikkuse autosõidu kaugusel. Sealse vana meierei ees seisvad töömasinad annavad tunnistust sellest, et käib ehitus. Ehkki hoonel ilutsevalt sildilt saab lugeda, et tegu on tõepoolest Raasiku Õlletehasega, siis mingit elu ei paista siin olevat – isegi uksealune on umbrohtu kasvanud. 

Tehnikat palju, inimesi vähe

Meid vastu võttev tehase esindaja ehk kõneisik Marianne Loik on lahkelt nõus uhket sisseseadet näitama ja toodangut tutvustama. Ringkäiku alustame fuajeest, kuhu juba paigaldatud õllekraanid ja loomisel interjöör, mis annab aimu tulevasest pubist. Seal ongi kavas hakata soovijaile jooke pakkuma ja väiksemaid olenguid korraldama.

Tuleb tunnistada, et õlle keetmise ja kääritamise mahutid koos vajalike torude, kraanide ja muude seadmetega ei jää palju alla suurte tehaste omadele. Selle kõige soetamisel on kasutatud mitme maa tehnoloogide abi. Pruulmeister on oma, kuid tema ei soovi pildile tulla ega juttu rääkida. Üks neiu kleebib tagaruumis kaljapudelitele silte ja rohkem me kolmapäeval kella 11 paiku tehases töötajaid ei näe ja ega neid väga palju olegi, kokku seitse inimest. Nagu hiljem selgub, on järjekordne laadung eelmisel päeval just ära villitud ja lattu saadetud.

Tehase esindaja näitab, kuidas käib linnase jahvatamine ning eri õllesortidel humala, mee ja teiste ainete lisamine. Keetmisest järele jääv mass, mida kohapeal pudruks nimetatakse, läheb kohalikele talunikele loomasöödaks. «Selles mingeid promille sees ei ole,» selgitab naine. Laagerdamise tünnidest kahes on siiski midagi sees, mis nimelt ja kui kaua olnud, saab lugeda juures olevalt sildilt. Kali saab valmis mõne päevaga, õllel kulub selleks 30 päeva. Pruulmeister käib aeg-ajalt vaatamas, mis seisus käärimine on, ja vajadusel maitseb vedelikku pika kulbiga. Kuna iga alkoholitootja toimib ka aktsiisilaona, siis peetakse iga valmiva ja väljamineva õlleliitri kohta täpselt arvet.

Kui poes müüdavast kümnest õllest on üheksa pastöriseeritud ja filtreeritud ehk elutud, siis Raasikul valmib üksnes elav õlu, millel kõik kasulikud ained sees. Paraku on sellised tooted suhteliselt kallid ega säili väga kaua, mistõttu paljud poed neid müüki ei võta. Samas on tõeliste õllesõprade hulgas käsitööõlled oma erinevate maitsetega väga hinnas. Raasiku Õlletehase õllemargid: Raasiku pilsner, Marzen ja meeõlu. Muide, meeõlu on seal tehtud nii, et mesi, mis on kohalik, on lisatud juba käärimisel. Sellega saadakse joogile tugev mee lõhn, aga maitselt on tegu ikka õllega ja see pole ka liiga magus. Teised tootjad lisavad mee enamasti valmisõllele ja tulemus meenutab siis pigem mõdu. Ka Raasikul tehtud kali on hästi naturaalse maitsega. 

Saab baari koju tellida

Koduste tähtsündmuste või firmapidude korraldamiseks saab Raasikult lausa liikuva õllebaari kohale tellida ja selleks vajalikke seadmeid rentida. «Kui soovida lõõgastuda kordki luksuslikult, saadame sulle õllebaari kohale kulleriga või kasvõi helikopteril,» seisab Raasiku Õlletehase kodulehel.

Foto: Mihkel Maripuu/Scanpix Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui 10- või 30liitrist õllevaati elava õllega koju tellida ei soovi, võib vaid päevase etteteatamisega saada lihtsa, kraaniga õllejahutusseadme, mille saab vaid minutiga üles panna igale poole.

Teenustööna ja eritellimusel on tehtud omanimelisi õllepudeleid nii juubelite kui ka firmapidude tarvis, isegi poliitikutele kinkimiseks. Näiteks seisavad riiulil Jevgeni veepudelid. Mõned restoranid ja kohvikud on tellinud oma firma sildiga limonaadi ja siidrit, mille tarvis siis sisu tuleb mujalt.

Raasiku tooted torkavad silma oma kujundusega. Sellega tegelev reklaami- ja turundusjuht Oksana Bandura, kes praegu täidab ka tegevjuhi ülesandeid, ütleb, et mõtleb need välja, hangib materjalid ja suhtleb klientidega ise.

«Kuna oleme eesmärgiks võtnud pakkuda nii sisult kui ka vormilt midagi erilist, siis see tõstab muidugi hinda ja kuna nüüd tõusis veel ka aktsiis, on müügikohti üsna raske leida,» tõdeb Bandura. Ta toob näiteks Selveri, mis ütles nende kaljast ära, ehkki see on inimeste hulgas väga nõutud.

Kuna ettevõte töötab täismahus alles kolm ja pool aastat ja sisseseade nõudis suurt investeeringut, siis ollakse esialgu miinuses. Umbes sama suuri käsitööõlle tootjaid on Eestis praegu poolesaja ringis ja konkurents kogu aeg kasvab.