Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Miks üks leib on teisest neli korda kallim?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Erik Prozes / Postimees

Kui kolm-neli aastakümmet tagasi sai ema lapsele öelda, et mine poodi ja too leiba, siis nüüd peab märksa täpsemad juhised andma, sest kaupluste leiva-, saia- ja sepikuletid on laiad, kõrged ja kirevad. 

Septembri esimesel päeval võis Pärnu Suurejõe Selverist osta rukkileiba kilohinnaga nii 1,29 kui ka 5,73 eurot. Kõige odavam sepik maksis 1,30 kilo, kõige kallim 2,42, saia hinnad kilo eest jäid vahemikku 1,30 kuni 1,84 eurot.

Maa Elu palus mitme suurema Eesti leivatööstuse esindajatel selgitada, millest nõnda suured hinnaerinevused tulenevad.

Eesti Leivatööstuse, Eesti Pagari ja Leiburi tootevalikus on igaühel vähemalt 40 leiba, saia, sepikut, aga tootjaid on teisigi. Kõige suuremad arvud saab välja tuua Eesti Pagari juhataja Veikko Vaarja, sest siin toodetakse koguni 30 leiva- ja 29 saiatoodet. Kõige soodsamad on tavalised rukkileivad ja lauasaiad, kallima hinnaga mitmesuguste lisanditega (seemnesegud, puuviljad, täisterad) leivad, röstid ja kuklid.

Eesti Leivatööstuse turundusjuht Henri Kriisa kinnitusel toodab nende ettevõte 49 leiba-saia-sepikut ja kogu tootevalikust kaks kolmandikku moodustavad leivatooted. Siingi on kõige soodsamad traditsioonilised rukkileivad viilutamata kujul. Suure lisandväärtusega viilutatud leivad, millele on lisatud seemneid ja kuivatatud peeditükke ning millel on eksklusiivsem pakend, on hinnakirja teises otsas.

«Toote hinda mõjutab kõige rohkem toorainekulu ja see, kui suures mahus üht või teist leiba toodame – mida suurem on igapäevane partii, seda efektiivsem on seda toota ja seda odavamaks kujuneb toote omahind,» seletab Kriisa. «Suures mahus ja ilma lisanditeta toodetava traditsioonilise leiva omahind võib olla mitu korda odavam kui väikeses mahus toodetava suure lisandväärtusega leiva oma. Mõnda toodet valmistame päris käsitööna.»

Leiburi juhataja Asso Lankots tõdeb, et nende hulgihinnakirjas on kõige kallima ja odavama kilohinnaga toodete vahe neljakordne, kõige kallimad on burgerikuklid ja kõige soodsam Isa peenleib. «Leiburi hinnakujundus ei ole automaatne, lähtume iga toote puhul paljudest teguritest: sihtrühma ootustest toote koostisele ja kvaliteedile, sihtrühma hinnatundlikkusest, konkurentide hinnakujundusest, jaekaubanduse prognoositavast juurdehindlusest, tootmisprotsessi keerukusest ja enda kasuminormist,» räägib Lankots. «Kui suudame valmistada sihtgrupi ootustele vastava konkurentsivõimelise toote, mis võimaldab jaekauplejal täita oma ärilisi eesmärke ja vastab meie sisemistele normidele, saab toode turuletoomiseks rohelise tule.»

Tootjale alla poole letihinnast

«Ühe pagaritoote hinda mõjutavad üldjoones tooraine, tööjõu, tootmise, transpordi ja turundusega seotud kulud. Täpsemat kirjeldust siin paraku anda ei saa, sest see on tundlik siseinfo,» on Veikko Vaarja Eesti Pagari hinnakujunduse osas napisõnaline.

Lankots seletab, et toodete hinnad erinevad mitmel põhjusel. Toormaterjalide maksumuse vahe kilo kohta võib olla mitmekordne. Ka tööjõukulu on väga erinev. «Üldjuhul on ikka nii, et mida rohkem tootmisliin toodab ja mida kõrgem on automatiseerituse tase, seda väiksem on tööjõukulu,» märgib ta. «Meil on tooteid, millel peame aktsepteerima madalamat kasuminormi, sest turg ei oleks valmis meie suhtelist ebaefektiivsust kinni maksma.»

Konkreetse toote tootmisprotsessi keerukusaste on kindlasti tähtis hinnakujunduskomponent. «Üldjuhul vähendavad keskmisest keerukamad tooted meie tootmisliinide vaba ressurssi märkimisväärselt, see on juba praegu üsna piiratud. Sellistest toodetest me praeguses olukorras pigem hoidume,» tõdeb Lankots.

Eesti Leivatööstuse turundusjuht Kriisa täiendab, et toote väljamüügihind sõltub mitmest tegurist, kuid peamine kulukoht on tooraine sisseostuhind. «Kuna väärtustame kodumaiseid tootjaid ja kasutame oma leibades Eesti päritolu viljast valmistatud jahu, võib selle hind importjahuga võrreldes olla mõnevõrra kallim. Toorainekulule lisandub tööjõukulu, kulutused energiale leiva küpsetamisel ja jahutamisel, ka pakendi hind võib tootesegmendist sõltuvalt olla väga erinev. Olulise osa toote väljamüügihinnast moodustab logistika- ja veokulu. Lisandub poe juurdehindlus ja käibemaks,» loetleb ta.

Veikko Vaarja lisab ühe hinda tõstva komponendina ka kauplustele makstava turundustoetuse. Kõike kokku võttes jääb tootjale vähem kui pool letihinnast.

Väikseima juurdehindlusega on tooted, mille peamine roll on ostjaid kauplusse meelitada. Üldjuhul on leiva-saia tootekategoorias selliseks tooteks tavaline lauasai, näiteks Leiburi Kirde sai. Tavapäraselt on lauasaia kasumimarginaal nii tootjale kui ka jaekaupmehele pisike, kohati nullilähedane.

Tervislikkus maksab

Laias laastus saab tarbijad jagada kaheks – need, kes uurivad põhjalikult toitumisinfot, ja need, kes vaatavad hinnasilti.

«Üha enam on märgata tarbija teadlikkuse kasvu. Enne ostu tutvutakse toote pakendil oleva infoga ja alles seejärel tehakse otsus,» ütleb Kriisa. «Tarbija eelistab järjest enam tervislikumat toitu ja valib toote, mis sisaldab naturaalseid koostisosasid. Teadlik tarbija eelistab üldiselt rukkijahust valmistatud leiba või leiba, mille kiudainesisaldus on suurem.»

Lankotsa sõnutsi otsustab terviseteadlik ostja järjest enam täisterajahust toodete kasuks. Siinkohal tulebki rõhutada, et täisteranisujahu ja täisterarukkijahu on toiteomadustelt sisuliselt samaväärsed. Ka kaera- ja muude tervislike komponentidega tooteid ostetakse järjest rohkem.

Lähtuvalt ostjaskonna huvist tervisliku toitumise vastu on kõik kolm küsitletud leivatööstust just toonud või toomas turule uusi tooteid. Leibur tõi septembri esimesel nädalal turule üle 40protsendilise köögiviljasisaldusega pala- ja röstitooted. Eesti Leivatööstus kutsub proovima 100% rukkijahust ja ilma E-aineteta esimest Clean Label terviseleibade sarja «Heas vormis». Eesti Pagar pakub augusti lõpust uut kiudainerikast täisterasepikut, mis tehtud nisujuuretisega täisteranisujahust, millest leiab idandatud rukkiteri ja tšiiaseemneid ning millele lisab iseloomuliku maitse ehe mesi. 

MIDA ENIM OSTETAKSE?

ASi Leibur juhataja Asso Lankots:

Leiburi enim müüdavad tooted on kogu Eesti turu enim müüdavad tooted. Need on Leiburi Mitmeviljaröst (nr 1 pakendatud pagaritoode Eestis) ja Leiburi Rukkipala (nr 2 pakendatud pagaritoode Eestis, nr 1 rukkileib Eestis). Eesti turu omapärana võib välja tuua asjaolu, et siin armastatakse järjest enam korrapärase kujuga, vormis küpsetatud või kandilisi palatüüpi leiva- ja saiatooteid.

ASi Eesti Pagar juhataja Veikko Vaarja:

Tarbijad eelistavad Rehe rukkileibasid, sest tegemist on traditsiooniliste 100% rukkileibadega. Samuti on populaarne Kanepiseemne leib rukkiteradega, sest see sisaldab täisterarukkijahu, kanepijahu, -seemneid, -õli ja tšiiaseemneid. Palju ostetakse Jassi seemneleiba, Perenaise saia ja Õnne sepikut. Poolehoiu on võitnud Pehmikute perekond.

ASi Eesti Leivatööstus turundusjuht Henri Kriisa:

Eesti Leivatööstuse kõige ostetum leib on Pärnu Leib. Tegemist on kõige klassikalisema hapuka 100% rukkijahust leivaga, millele pole lisatud suhkruid ega pärmi. Valmistamisel on kasutatud traditsiooniliselt kääritatud juuretist. Populaarne on veel nisujahuta rukkileib Rukkirääk, mis on pärjatud 2016. aasta Eesti parima pagaritoote hõbemärgiga. Tõusvas joones ostetakse Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks valmistatud ohtralt seemneid sisaldavat Meie Eesti Uudseleiba.

Tagasi üles