Kuidas oma koduseid köögivilju, seeni ja marju õigesti müüa?

Foto: ARDI TRUIJA/PÄRNU POSTIMEES/SCANPIX

Enda kasvatatud köögivilju või ise korjatud marju ja seeni võib müüa nii turul, poodides kui ka toitlustusasutustes. Selleks ei pea esitama Veterinaar- ja Toiduametile teatist ega taotlema spetsiaalset luba.

Seente, maitsetaimede, ürtide ning tera-, juur- ja puuviljade kasvatamine ning korjamine eesmärgiga turustada need hulgimüügi- või tööstusettevõtetele on aga teatamiskohustuslik tegevus ning sellisele tegevusele rakenduvad hügieeninõuded. Seega tohivad hulgimüügi ja töötlemisega tegelevad ettevõtted selliseid saadusi osta ainult majandustegevusteate esitanud kasvatajatelt või korjajatelt.

Millist teavet tuleb ostjatele jagada?

Kõik toiduks pakutav peab olema varustatud vajaliku teabega või peab müüja oskama infot jagada. Kui köögiviljad, seened, puuviljad või marjad pakendatakse, tuleb müügipakendile kirjutada saaduse nimi – õuntel, pirnidel ja viinamarjadel lisaks sordi nimi ja kvaliteediklass.

Lisaks peab märgitud olema toote netokogus (grammides või kilogrammides) ning kasvataja või korjaja nimi ja aadress. Pakkematerjalis peab olema lubatud toiduaineid hoida. Nõutud on ka viide päritoluriigi nimele (nt viide «kodus kasvatatud» ei asenda Eesti kui päritoluriigi nime).

Poele või toitlustusasutusele saaduste üleandmisel peab müüja vormistama saatelehe, kus on kirjas tarnekuupäev, müüja (kasvataja või korjaja) nimi, saaduste kogus ning nimetus või nimetused. Õunte, pirnide ja viinamarjade kohta tuleb kirja panna ka sordi nimi ning kvaliteediklass. Infot kvaliteediklasside kohta saab vajadusel Põllumajandusametilt.

Vajadusel tuleks lisada ka säilitamisjuhis. Tükeldamata või muul viisil töötlemata köögivilja, näiteks pakendatud rohelise sibula, lehtsalati või marjade ja seente puhul ei ole vaja minimaalset säilimisaega pakendile märkida. Mingeid kehtestatud piirnorme ja ametlikke säilivusaegu töötlemata köögiviljadel, seentel ja marjadel ei ole. Kasvatajatele ja poodidele soovitatakse siiski ise soovituslik müügiaeg paika panna. Müügilejõudmise kuupäev on vajalik nii tootjale kui poele, et roiskumistunnustega tooted ei jääks kauplusesse seisma – läbi pakendi ei ole alati võimalik riknemist näha. Tarbijal on õigus küll riknenud kaup tagastada, kuid kindlasti pole sellele lootma jäämine just kõige tarbijasõbralikum müügistrateegia.

Köögiviljade, marjade ja seente transpordil peab silmas pidama, et nad ei puutuks kokku väetiste või muude olmekemikaalidega ning ei rikneks ja oleksid tarbimiseks ohutud.

Söögiseeni tuleb tunda

Söögiseeni võib tänapäeval nii siseruumides paku peal kasvatada kui ka metsast korjata.  Mõistagi peab seenekorjaja teadma missuguseid seeni ta korjab. Selleks on olemas erinevaid raamatuid ja teatmikke ning internetis olevast infost võib siinsamas välja tuua sellekohane juhendmaterjali VTA kodulehel.

Surmavalt mürgiste seente söömine põhjustab suuri maksa- ja neerukahjustusi ning nende söömine lõppeb üldjuhul surmaga. Mürgised seened sisaldavad närvimürke, mis kahjustavad inimeste kesknärvisüsteemi, kuid surmavad nad üldiselt pole. Lisaks võivad teatud seened põhjustada mürgistust, kui neid tarvitada koos alkoholiga.

Eestis kasvab surmavalt mürgistest seentest valge kärbseseen, roheline kärbseseen, kühmvöödik, tavavahelik, kevadkogrits ja jahutanuk. Valge ja rohelise kärbseseene ja kühmvöödiku söömisel on esimesteks mürgistuse nähtudeks kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisus. Vahepeal võib inimene tunda, et on juba paranenud, kuid hiljem ilmnevad haigusnähud taas, kui kahjustunud maks ja neerud enam ei tööta.

Tavavaheliku mürk moodustab aga inimese veres antikehi, mis hävitavad punaliblesid. Mürgid  ei eraldu väljaheidetena, vaid kogunevad organismi ning tavavaheliku mürgistuse peiteaeg võib seetõttu olla tunnist kuni paari aastani. Kevadkogrits on küll õigel viisil töödelduna söödav seen, kuid värskelt või valel viisil töödelduna eluohtlikult mürgine.

Mürgised seened sisaldavad kesknärvisüsteemi mõjutavaid närvimürke. Nende mürgisuse mõju avaldub kiiresti, paarikümne minuti kuni nelja tunni jooksul. Mürgistuse nähtudeks on higistamine, suurenenud süljeeritus, segadusetunne, nägemishäired, madal vererõhk ja hallutsinatsioonid. Erinevad seened kutsuvad esile erinevaid mürgistuse nähtusid ning seente mõju oleneb ka inimese füüsilisest ja psüühilisest seisundist. Eestis levinumad närvimürke sisaldavad seened on panter-kärbseseen, punane kärbseseen, kuhik-narmasnutt, siid-narmasnutt, niitlehtrik ja terav paljak.

Metsamarju võib muretult tarbida

Eesti metsades kasvavaid metsamarju võib muretult tarbida. Ajakirjanduses on ilmunud küll hüpoteese, et metsamarjad võivad olla saastunud haigustekitajatega, aga need väited ei pea paika. Rebaste väljaheidetes leiduva haigustekitaja ehhinokokist tingitud haigestumisi viimastel aastatel inimestel registreeritud ei ole. 2014. aastal oli üks haigusjuhtum, kuid siis toimus nakatumine suure tõenäosusega väljaspool Eestit.

Ehhinokokkoos on lihatoidulistel loomadel esinev parasiithaigus, kus parasiidi vastsete vaheperemeheks on teised loomad. Tavaliselt on nendeks hiired ja rotid, aga ka taimtoidulised loomad. Selleks, et toimuks nn vaheperemeeste nakatumine, peavad parasiidi munad sattuma peremeeslooma väljaheidetega taimetoiduliste loomade toidu hulka. Inimese nakatumine toimub parasiidi munadega saastunud käte kaudu või nendega saastunud toidu tarbimisel. Käte või toidu saastumine võib toimuda ka kokkupuutel nakkust põdevate koerte või kassidega, kes omakorda võivad nakkuse saada näiteks hiiri jahtides ja süües. Eestis varem inimestel diagnoositud juhtumite puhul ongi nakatumine kõige tõenäolisemalt toimunud just koduloomade, mitte metsamarjade kaudu.

Nakatumise vältimiseks on oluline järgida lihtsaid hügieenireegleid ehk pesta käsi ning mitte tarvitada toiduks pesemata toitu, sealhulgas metsaande. Lemmikloomadel tuleb vastavalt loomaarsti näpunäidetele regulaarselt läbi viia profülaktilist ussitõrjet. Kui neid lihtsaid reegleid järgida, ei ole metsaandide söömine kindlasti tervisele ohtlik