Mul oli augusti alguses võimalus viibida oma unistuste maal, Islandil. Pea igal söögikorral pakuti meile kukemarjamoosi. Tean, et paljud peavad kukemarja mürgiseks marjaks. Seega on mul soov see legend ümber lükata. Tegemist on väga väärtusliku ja Eestis laialt levinud marjaga, mida võib koduaiaski kasvatada.
Harilik kukemari (Empetrum nigrum L.) on levinud Kesk- ja Lääne-Euroopas metsa- ja tundravööndis Rootsist Lääne-Siberini ja Põhja-Ameerika kirdenurgas. Kukemari on meie soode ja rabade igihaljas kääbuspõõsas, rahvasuus ka varesemarjaks või linnusilmaks kutsutu. Harilik kukemari on levinud kogu Eestis. Seda tasub otsida rabades, rabametsades, rabastuvatel ja kuivadel nõmmedel.
Kukemari on 15–45 sentimeetri kõrguseks kasvav lamavate või tõusvate okstega kahekojaline taim. Kuna lehed asetsevad risti neid kandvate vartega, siis meenutavad need suuresti pisikesi okaspuude okkaid. Luuviljad on läikivmustad, kerajad, herneterasuurused, sissepöördunud tipuga ja asetsevad eelmiste aastate võrsete tipus, valmivad juulis ja augustis.
Hariliku kukemarja läikivmustad viljad on küllaltki rohke C-vitamiini sisaldusega, kuid maitsetud ja lääged. Söövad rabakanad ja teised kanalised, kelle pesitsusaladel võib kukemari anda põhitoiduse. Üks hektar kukemarjavälja võib anda 50–1300 kilogrammi marju. Külmemate alade kukemarjad on maitsvamad, mahlakamad ja neist valmistatakse samasuguseid toite nagu meie mustikast ja pohlast.
Kukemari sobib hästi alpinaariumidesse ja kehva pinnasega nõlvadele, kinnitamaks pinnast nii turbastel kui ka liivastel aladel. Tiheda kasvu ja võrsumise tõttu ei pääse «kuke- marjatihnikus» peaaegu ükski umbrohi võimutsema. Eelistab happelisi, liiv- ja turbamuldi. Paljundada seemnete või võrsikutega. Noori taimi multšida 5–6 sentimeetri paksuse turbaga.
Marjade kogukaalust moodustab söödav osa 75–80 protsenti. C- vitamiini on kukemarjas keskmiselt sama palju kui pestitsiididerohkes sidrunis. Teine tähtis asi on suur mustikale lähedane antotsüaanide ja flavonoidide (rutiin, kvertsetiin, kempferool) sisaldus. Parkaineid on marjades 4,5 protsenti. Hapetest on ülekaalus bensoe- ja äädikhape; mikroelementidest tuleks esile tõsta suurt magneesiumisisaldust.
Rahvatarkus
Rahvameditsiinis on kukemarjad leidnud peamist kasutust neeru- ja maksahaiguste ravis (soodustavad uriini eritumist), aga ka peavalu vähendajana ning organismi üldist toonust tõstva vahendina. Kukemarja lehetõmmis on osutunud heaks juuksetugevdajaks.
Peavalu vähendava ja rahustava tee valmistamiseks võtta 1 kuhjaga sl kuivatatud kukemarja ürti (kuivatatud võrsed) klaasi keeva vee kohta ja lasta 1 tund kaane all tõmmata. Juua pool klaasi korraga 3 korda päevas. Kamtšadaalid peavad kukemarjadest rohkem lugu kui pohladest, sinikatest, murakatest ja kuslapuumarjadest. Kukemarju süüakse koos hülgerasva ja kuivatatud lõhega. Norras valmistatakse kukemarjast toite kalamaksaga. Laplased teevad mitmesuguseid magussööke, isegi jäätist – kukemarjad tambitakse puruks põhjapõdrapiimas, säilitatakse põdramaos ja talvel pärast jäätumist süüakse. Kukemarju on kerge säilitada vesihoidisena nagu jõhvikaid ja pohli, sest need sisaldavad piisavalt bensoehapet.
Proovi kukemarjadest mahla valmistada, lisades mõnd haput marja või sidrunhapet ja kirsi- või mustasõstralehti. Sobib ka kisselliks ja pirukakatteks ning muffinitainasse. Kindlasti on kukemarjad igati tervislik lisand smuutidesse, olgu siis värske või sügavkülmutatud marjana.
RETSEPTID
Kukemarja jõujook
Sega kukemarjad koos suhkruga läbi, lisa muna ja sega uuesti. Lisa piim või koor ja sega kõik ühtlaseks massiks. Serveeri jooki koos jääkuubkutega.
Kukemarjabool
Tambi 1 liiter kukemarju puunuiaga kergelt läbi (mõned marjad võivad terveks jääda). Vala mass boolinõusse, lisa 1 liiter punast viinamarjamahla, 0,5-1 liitrit gaseeritud mineraalvett ja jääkuubikuid (või kuiva vahuveini). Serveeri kohe.