Kuivati jaoks on vili märg aga tunnelisse parim

Loomasöödaks minevate viljatunnelite tegemiseks on parim praegu põllult saadav 30–40protsendilise niiskusega vili. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kui paljudele põllumeestele teeb praegune vihmane koristusaeg tuska, siis Järvamaa ettevõtjat põllult saadava tera suur niiskus rõõmustab, sest see hoiab nende kulutusi hoopis kokku.

«Loodus on tänavu meie poolt, sest vilja niiskus on just sobilik vorsti tegemiseks,» kõneleb Kareda vallas tegutseva aktsiaseltsi Peetri Põld ja Piim agronoom Heli Kõva. «Tegelikult on need muidugi viljatunnelid ja neile on parim praegu põllult saadav 25–35protsendilise niiskusega vili,» täpsustab ta.

Kõva teeb vorste loomadele söödaks juba aastaid. Kuivematel aastatel on tulnud tal kiletunneli tegemisel vilja kasta, aga tänavune viljakoristusaeg laseb kastmiskuludelt kokku hoida.

Piimakarjakasvatusettevõtte tuhandepealisele karjale on vaja paarkümmend 85tonnist kiletunnelit aastas. Koristatud on 40 protsenti pinnast ja see on enam-vähem sama palju kui eelmise aasta samal ajal. Sööta tuleb teha, sest loomad söövad kuus ära kaks vorsti. Vilja loomad iga päev ei saa, vaid paaril-kolmel päeval nädalas, sest head asja ei saa Kõva sõnul liiga palju anda.

Kas ja kuidas tunnelivili piimatoodangule mõjub, ei oska agronoom öelda, kuid usub, et mõjub hästi. «Ega muidu ei peaks aastaid seda tegema, sest vilja kiletunnelisse ajamine pole kerge töö,» lausub ta. Töö nõuab vilumust ja keskendunult töötavad nii traktorist, kelle vastutada on vorsti ühtlane paksus, kui ka kopajuht, kes seisab hea ülejäänud protsessi täpse toimimise eest. «Ühe tunneli valmimine võtab aega kuus-seitse tundi ja sel ajal ma neid kahte meest ei sega. Selleks peab ikka olema mõjuv põhjus,» ütleb ta. 

Kui siiani pole töö Peetri Põllu ja Piima ettevõttes ilma tõttu väga seisnudki, siis jätkuv vihm tekitab Kõvale murekortse. «Raps on juba kenasti maas, kuid hea tuju hakkab meilgi lõppema, sest eelmisel nädalal käis viimase vorsti tegu ja kui nüüd kuivatiküpset tera pole, tekib probleem külviga,» lausub ta.

Nädalane seisak pole veel kuigi hull, kuid mida enam looduse hilinemine tunda hakkab andma, seda vähem on lootust, et saab kätte talinisukülviks vajalikud põllud. «60 protsenti viljast on veel võtmata. Jutt käib 150 hektarist, see on pool meie soovitust talinisu külvipinnast. Viljavõtuks on meil üks kombain ja kuivati, päev läheb aina lühemaks, kuid on ennegi siin septembris vilja koristatud. Põllumeestena oleme karastunud,» räägib ta.

Peetri Põllu ja Piima juht Priit Süüden sõnab, vilja on lõigata 1300 hektarilt. Kuna kuivati saab töötada vaid teatud võimsusega, lõikavad nad vilja oma süsteemi järgi. Siiani on kiletunnelisse vilja tootmine aidanud hoida koristusaja optimaalse. Loodetavasti tänavugi jõuab tarvilik kogus kuiva vilja kuivatisse. 

MULJUTUD SÖÖDAVILJA PLUSSID:

1. Väikesed kulutused – poole väiksemad kui kuivatamisel. Konservanti kulub sõltuvalt vilja liigist 3–5 liitrit tonnile. Ka on muljutud vilja varumine keskkonda ja energiat säästev sööda varumise viis.

2. Varane kombainimine. Koristamist saab alustada 2–4 nädalat enne täisküpsust. Kuivati võimsus ei piira viljasaagi koristamist. Saab kasvatada hiliseid viljasorte ja vilja võib koristada ka viletsa ilmaga. Varem koristatud vili on mükotoksiinidest vähem saastunud ja toksiine hävitab ka sileerumine. Aegsasti koristatud söödateravili laseb õigel ajal ja kvaliteetselt taliviljakesad ette valmistada. Varasem koristus annab umbrohtudele (eriti orasheinale) vähem võimalust areneda.

3. Väiksem koristuskulu. Saagi hulka koristatakse needki terad, mis täisküpsusel peeneks jäävad. Sellest lähtuvalt on kuivaine-, energia- ja proteiinisaak suurem.

4. Väiksem säilituskulu. Kasutatakse silohoidlaid. Nagu silo peab ka muljutud teravili korralikult tihendatud ja õhukindlalt suletud olema. Viimastel aastatel kasutatakse üha rohkem kiletunneleid. Muljuriga komplektis olev seade pressib muljutud vilja õhukindlalt 1,5– 2 meetrise läbimõõduga kiletunnelisse. Tunnelite pikkus on 60 meetrit ning need mahutavad 90 kuni 150 tonni valmis sööta.

5. Efektiivne sööt. Muljutud viljal on suur toiteväärtus ja seda võib sööta kõikidele koduloomadele ja -lindudele. Proteiin lõhustub vatsas aeglasemalt kui jahvatatud söödas ja nii väärindab loom seda paremini. Sead ja linnud omastavad sellisest söödast paremini fosforit. Valgurikaste liikide korral saab vajaliku valgu omalt põllult. Sööt on otse hoidlast võetult kasutusvalmis.

6. Lihtne kasutada. Kasutuskõlblik kaks nädalat pärast muljumist ilma eelneva töötlemiseta (jahvatuseta). Sobib nii miksersöötmisel kui ka vedelsöötmisel.

Trigon Dairy Farming Estonia ASi (TDFE) juhatuse liige Margus Muld ütleb, et muljutud teravilja toodab ta juba vähemalt kümme aastat. «Umbes 2000. aastate algusest ja siis veel osaühingus Nigula Piim, hiljem jätkasin juba ka TDFE grupi ettevõtetes.» Tänu teravilja muljumisele saab pikendada koristusaega, mis on põllumehele väga tähtis. «Kui lõikusaega pikendada ei saaks, ei riskikski,» tunnistab ta. Muljumisele mineva teravilja niiskus peab olema täpselt paigas, 30– 40 protsendi vahel, siis võib olla kindel, et teravili ei lähe hallitama. Seega sõltub muljutud teravilja kogus suuresti kogumisaja ilmastikust.

Samuti kogub Muld muljutud teravilja vaid siloaukudesse. «Kunagi panime ka kiletunnelisse, kuid seal tekkisid suured probleemid kvaliteediga. Närilised ja linnud tegid kilesse augud, neist pääses õhk ligi ja teravili läks hallitama. Aga hallitanud teravili on lehmadele toksiline,» selgitab ta. «Korralikus betoonpinnaga siloaugus on kadu hulga väiksem.» Muld on märganud, et loomakasvatajad eelistavad muljutud vilja asemel loomadele sööta jahu. Lihtsalt seetõttu, et risk on väiksem. Nii eelistavad nad TDFE grupi siseselt loomi sööta jahvatatud teraviljaga. «On vähem riknemisriske ja saame kindlad olla sööda kvaliteedis,» nendib ta.

Internetist saab teada, et Eestis hakati muljutud teravilja tegema 1980. aastate teisel poolel. Kuigi paljud tootjad kasutavad seda odavat meetodit seniajani, pole see väga populaarseks kujunenud. Üks põhjus on arvatavasti see, et kuivatites kasutatav kütus oli üsna odav. Nüüdseks on kütus palju kallim ja küllap kallineb veelgi. Mitme aasta valusad kogemused märja koristusajaga on söödavilja muljutuna säilitamise uuesti ausse tõstnud.