Toidupada keset metsa ehk julgust peab olema

«Kõik on oma, ehtne ja maalähedane,» ütleb Toidupaja perenaine Krista Tiido. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Keset metsa Toidupaja püsti pannud toitlustaja ja peoteenindaja Krista Tiido soovitab alustavale väikeettevõtjale kaht asja: «Julgust peab olema. Samuti peab olema lai silmaring.»

Ta teab, mida räägib, sest on selle kõik oma nahal ära proovinud. Enne kui ta 2010. aastal Otepää vallas Kaurutootsi külas keset kupleid Toidupaja uksed avas, kogus ta aasta jagu julgust Pokumaal toitlustust pakkudes.

Ta pelgas, kas saab hakkama, kuidas tuleb toime. Mis saab siis, kui ei lähe hästi. Nii mõnigi päris talt, mis tal ometi arus on, kui keset paksu metsa kohviku püsti paneb ja kes küll seal käima hakkab. Vähe sellest – pakub veel peoteenindust. Aga Krista jäi endale kindlaks. 

2005. aastal pealinnast Kaurutootsi elama läinud Krista mõtles: kuidas edasi, mis on piirkonnas puudu, mida teha, millega leiba lauale saada. Ta läks töötukassa koolitusele. Tegi äriplaani ja kirjutas sinna summa, kui suur käive esimese aasta lõpuks tuleb. Läkski nii, nagu oli märkinud. Tagantjärele muigab ta, et mine tea, kui oleks suurema arvu kirja pannud, siis vast oleks veelgi parem käive tulnud. Ta sai starditoetust, toetust tuli ka Leaderi programmist.

«Umbes aasta aega oli niiöelda hirmu, et kuidas hakkab minema. Algul oli nii, et kui oli tööd, sain raha, kui ei olnud, ei saanud. Aga sain hakkama,» tunnistab ta. Tal on sellevõrra lihtsam, et laenukoormat ei ole ja tegutseb oma ruumides, sestap kellelegi renti maksma ei pea.

«Mõte peab olema, mida teha. Ise peab uskuma sellesse, mida teed – see on kõige tähtsam. Mul oli mõte olemas, unistus, mida tahan teha ja kuidas see peaks välja nägema,» meenutab nelja lapse ema Krista Tiido, keda on pärjatud Valgamaa parima uustulnuka tiitliga ettevõtlusmaastikul ning Otepää valla aasta ettevõtja tiitliga. «Algul oli ikka raske. Minu käest küsiti, mis tööd ma muidu teen, kus ma muidu tööl käin. Kuskil ei käi, vastasin. See ongi minu töö! Olen veendunud, et keskenduda tuleb ühele asjale. Kui oleksin läinud niinimetatud päristööle, siis tõenäoliselt ei oleks saanud nii palju süveneda oma toidu tegemisse,» arvab ta.

Vanaema õpetas süüa tegema

Toidupada pakub maalähedast, ehtsat ja lihtsat toitu. Tooraine korjab Krista kokku saja kilomeetri raadiusest. Ühe oma hiti – naadisupi – jaoks saab ta naati kodu juurest tamme alt. Korja palju tahad! Kõige parem olevat naat, mis kasvab kiiremini kui muru, kolm päeva pärast niitmist.

Kui oleksin läinud niinimetatud päristööle, siis tõenäoliselt ei oleks saanud nii palju süveneda oma toidu tegemisse.

Kui oma aiamaal peedid, porgandid, kurgid, tomatid ja muud säärased vitamiinipommid valmis saavad, on needki omast käest võtta. Kaugele ei pea tooraine järele minema ka siis, kui ta teeb näiteks kukeseenekastet või lõkkel küpsetatud pannkooke.

Muide, toite teeb ta ka elaval tulel – pajas, lõkkel või suitsuahjus. Seega kui vaja, saab ilma elektrita hakkama.

«Söögitegemist õppisin vanaema käest – tema tehtud võrratu oblikasupi tegin enda jaoks naadisupiks ümber,» ütleb ta. Ettevõtlikkust ja seda, kuidas olla edukas ettevõtja, õppis ta suuresti isalt. «Ta on kauaaegne ettevõtja, nägin kõike kõrvalt ja tema mind julgustaski kõige rohkem.»

Toidupaja kohvik aidamajas on avatud vaid ettetellimisel. Põhjus on lihtne: Krista tahab just spetsiaalselt neile, kes tulevad, pakkuda värskelt tehtud toitu. Mitte nii, et teeb hulga head-paremat ootevalmis ja siis soojendab, kui külastajad tulevad. Aga kui ühel päeval ei tule piisavalt külastajaid, aga teisel päeval ostetakse kõik ruttu ära? Seega ta lihtsalt ei taha, et kvaliteet langeks.

«Minu jaoks on kolm asja olulised: maamiljöö, teenindus ja eestimaine toit,» ütleb väikeettevõtja. Need tingimused on tal täidetud. Vähem tähtis pole ka looduslik privaatsus.

Vahetu tänu annab jõudu

Sel suvel on tal nii palju tööd olnud, et vaevalt sai puhkusemõtteid mõlgutada. «Vahepeal oli nõnda, et kaks nädalat ei olnud ühtegi vaba päeva. Kevadest on kõik päevad töid-tegemisi täis – ega siis teist elu polegi. Hakkasin juba kartma, vaat et tervise peale ei hakka, sest annan endast kogu aeg 200 protsenti. Kogu see vastutus ja muretsemine, et kas kõik saab ikka hästi ja õigeks ajaks valmis,» seletab Krista Tiido, kel nüüd tänu peoteenindusele nii oma vallas kui ka kogu Valgamaal on tööd aasta ringi.

Puhkust saab ta endale lubada varakevadel või sügisel. Mis samuti oluline – suvel on kodupaigas nii hea ja ilus, et väga ei kisugi kusagile mujale.

«Teised motiveerivad ka mind,» ütleb ta. Kui teda peetakse mõnel tähtsal üritusel meeles, kiidetakse ja tuuakse tänukirja üleandmisel teistele eeskujuks, siis ikka toob naeratuse näole.

Tähtis on klientide vahetu tagasiside. «Kui oled ise tore, siis tulevad ka sinu juurde toredad inimesed,» usub ta. «Vahetu tänu annab jõudu uuesti ja uuesti teha. Siis mõtled, et teed õiget asja ja jätkad kindlasti, sest kuidas sa ikka pooleli jätad.»

Poolelijätmise mõtteid tal polegi. Pigem kaalub ta, kas võtta töökäsi hoopis juurde. See on aga kahe otsaga asi: kui hakata tööandjaks, siis peab olema kindel, et on kogu aeg tööd pakkuda. Samas jällegi, kui on rohkem töökäsi, saab rohkem töid-tellimusi vastu võtta. Eriti suvel on nõndamoodi, et mõnest pakkumisest tuleb loobuda, sest lihtsalt ei jõua kõike ja kõiki vastu võtta. Aeg-ajalt on toiduvalmistamisel, peoteeninduses, öömaja- või suitsusaunateenuse pakkumisel abiks pereliikmed.

Söögitegemine kui sport

Krista Tiido teab, et väikeettevõtjal, eriti just maal, peab olema sihikindlust ja jõudu, et vastu pidada. Kuna ta on omal ajal palju sporti teinud, võrdleb ta söögitegemistki spordiga. Pabistad enne starti, et kuidas läheb. Siis antakse start. Teed, teed, teed. Siis tuleb lõpuspurt. Kui on hea tulemus, jõuad pjedestaalile ja saad medali kaela – ehk teisisõnu siira tänu klientidelt.

«Tõsi on see, et kõik lihtsalt ei sobi ettevõtjaks,» tõdeb ta. Ta soovitab: enne kui väikeettevõtlusega alustada, peab olema sada ja rohkemgi protsenti kindel, et see sobib. Ja kui sobib, siis karta ei tohi.

Tõsi on seegi, et lihtsuses peitub võlu. Võtame või ettevõtte nime: Toidupada. «See nimi tuli lihtsalt,» meenutab Krista Tiido, «toit ja pada – need sobivad ju hästi kokku.»