Põldude lupjamisel koguvad populaarsust uued agrolubjasegud

Tuhast ja sõelmetest koosneva segu valmistamiseks on Sommeril enda valmistatud mikser, mis võimaldab ühtlast segamist. Foto: Kaspar Pokk

Kui seni on põlde lubjatud kas tuha või kivijahudega ehk sõelmetega, siis nüüd on põldudele jõudnud uus trend. Populaarsust koguvad lubjasegud, milles on korraga nii sõelmed kui tuhk.

Uuel segul on korraga kiire ja aeglane toime

Niisuguseid segusid on asunud pakkuma Järvamaal tegutsev OÜ Preesi, mille juhataja Kalle Sommeri sõnade kohaselt on uutel lubjasegudel palju eeliseid. Ta seletab, et tuhad on tekstuurilt tsemendisarnased ja reaktiivsed ehk kiire mõjuga. Sõelmed on kuni neljamillimeetrise läbimõõduga. Nende reaktiivsus on madalam, kuid mõju kestab kauem. Seega on tuhast ja sõelmetest koosnevas lupjamissegus ühendatud mõlema aine parimad omadused.

Sommer räägib, et segu puhul toimib esimesel aastal neutraliseeriva elemendina tuhk ja järgmisel aastal hakkab avalduma sõelmete mõju. «See on kaks ühes, kiire ja aeglane mõju,» märgib ta.

Tuha üksinda kasutamise puuduseks on äralendumine ja kiire leetumine. Välismaal kasutatakse selle vältimiseks tuhkade granuleerimist, kuid Sommeri sõnul on see üsna kulukas. Tuhast ja sõelmetest koosnevaid segusid kasutades jääb granuleerimise vajadus ära, kuna tuhk jääb sõelmete külge kinni ning nii tekivadki justkui graanulid.

«On tuhausku mehi ja on sõelmete usku mehi,» muigab Sommer ja lisab, et seni ongi kahte ainet alati eraldi kasutatud. Mõte tuhka ja sõelmeid omavahel segada sündis mehe sõnul põllumeeste ja teaduritega nõu pidades. Sommer nendib, et väga pikaajalisi katsetulemusi pole tal uute lupjamissegudega ette näidata, kuid keemilise analüüsi tulemused näitavad kõrget neutraliseerimisvõimet ja reaktiivsust, peale selle sisaldab segu palju taime kasvuks vajalikke mikroelemente. «Praegusel juhul me segame nii, et segus on 37,5 protsenti lubjakivi, 37,5 protsenti dolokivi ja siis 25 protsenti on puidutuhka.»

Lupjamisteenus jääb tellimata

Segu valmistamiseks on Sommeril omavalmistatud mikser, mis võimaldab sõelmeid ja tuhka ühtlaselt segada. «Siiani kasutati kopaga segamise tehnoloogiat, aga see ei taganud nii ühtlast segamist,» täpsustab ta. Kui üldiselt eelistavad põllumehed lupjamise teenust tellida, siis segusid saab ise näiteks väetiselaoturiga külvata.

Uute lupjamissegude hinnast rääkides tõdeb Sommer, et maksumus sõltub eelkõige sellest, kui kaugele segu transportida tuleb. Segu valmistatakse eri karjäärides, mis võimaldab pakkuda ka Lõuna-Eesti põllumeestele soodsamat hinda. Ta nendib, et kui segu hind transpordi tõttu väga kõrgeks kerkib, on targem minna ainult tuhaga lupjamise teed. Seda muidugi juhul, kui tuhka on lähemalt saada.

Soovitatav külvinorm on Sommeri kinnitusel neli tonni lubjasegu ühe hektari kohta ning lupjamise peaks ette võtma iga nelja-viie aasta tagant. Samal ajal toonitab ta, et iga põld on erinev ja nõuab isemoodi kohtlemist lähtuvalt mullaproovidest. Lubjatakse enamasti kevadel ja sügisel enne külvitöid.

Happeline muld ei omasta väetist

Põldude lupjamine on tegevus, mille tegemata jätmise pealt Sommeri ütlust mööda sageli raha kokku hoitakse. Ometi on PRIA kehtestanud nõude, et põllumehed peavad tegema mullaproove, et vältida muldade liiga happeliseks muutumist. «Kui raha on vähe ja on valida, kas põldu lubjata või osta väetist, siis mõistlikum on lubjata kui väetist osta,» kinnitab Sommer. «Sest kui muld ei ole korras ja on happeline, siis ta ei omasta väetist.»

Tema kinnitusel on lupjamine just Eesti oludes oluline. Noored põllumehed olevat Sommeri meelest altimad enda põldude eest lupjamisega hoolt kandma. Igal juhul tuleb tähele panna, et lupjamine pole pelgalt ühekordne protsess. Aja jooksul läheb muld tagasi happeliseks ja vajab uut lupjamist.

Miks aga põldude lupjamine üldse nii oluline on?

MTÜ Mahetootjate Nõu- ja Jõukoja juhatuse liige Margus Ess seletab, et põldude lupjamise põhiline eesmärk on muldade pH-taseme reguleerimine. Tema sõnutsi on taimed teatud pH-vahemikus võimelised palju paremini toitaineid omastama. Muldade happeliseks muutumise põhjus on aga paljuski seotud keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamisega. Tavatootmises on need ained paraku igapäevased.

Ess jätkab, et maheviljeluses on lupjamisel oluliselt laiem põhjus kui mulla pH-taseme reguleerimine. «Need ained, mida kasutatakse mulla lupjamiseks – eriti äge on puutuhk, aga ka põlevkivituhk, kivijahud –, nad kõik sisaldavad suuremal või vähemal määral eri mineraale, mida taimed oma elutegevuseks vajavad. Maheviljeluses on lupjamine maheväetise eest,» selgitab Ess.

Nii nagu Sommergi, rõhutab ta, et põlde peab lupjama vastavalt vajadusele. Kõige rohkem mõjutatakse lupjamisega muldade pH-taset, kuid mõju avaldatakse ka kaltsiumi ja magneesiumi tasemele mullas.

«Lupjamisel peaks peaks lähtuma põllult võetud mullaproovist ja vaatama, kuidas on lood magneesiumi ja kaltsiumi omavahelise suhtega. Kui kaltsiumivajadust eriti pole, aga on karjuv vajadus magneesiumi järele, tuleks valida selline lubiaine, mis sisaldab rohkelt magneesiumi. Vastupidi, kui magneesiumi on küllalt ja vajadus on kaltsiumi järele, siis tuleb valida selline lubiaine, mis sisaldab rohkelt kaltsiumi,» seletab Ess.

Maheviljeluses võiks tema meelest lupjamisel esimene valik olla puutuhk. «Puutuhk sisaldab väga palju igasuguseid mikroelemente, mida on muude väetistega maheviljeluses raske anda,» põhjendab Ess.

Samal ajal usub ta, et ka tuhast ja sõelmetest koosnevatel lupjamissegudel on suur tulevik. Ess toob tuhaga lupjamise ühe miinusena välja, et suurema tuulega lendab hulk tuhka lihtsalt minema. Seega peab ilma valimisel väga hoolikas olema. «Sõelmetega segamine on selles suhtes väga praktiline, et ei toimu asjatut kadu,» lisab Ess. «Laotamistäpsus tõuseb ja võimalik on kasutada palju lihtsamat laotamistehnikat, mis väga paljudel tootjatel endal olemas on. Tootjad on igati huvitatud sellistest segudest, mida nad saavad endale sobival ajal laotada ja millele vastavalt oma põllu vajadusele midagi muud hulka segada.»

Ess räägib, et tuhast ja sõelmetest koosnevate lupjamissegudega on põldude peal  maheviljelusuuringuidki tehtud. «Väljaotsa OÜ-l on koostöös Eesti Taimekasvatuse Instituudiga üks nelja-aastane väga mahukas uuring lõppenud ja teine käimas,» teab ta. «Oskuslikud segukombinatsioonid tasuvad ennast ikka väga ära.»

Põllumehed, kes saavad põldu lupjamisega korras hoides suuremat saaki ja priskemat rahalist tulu, pole Essi sõnul olukorras ainsad võitjad. «Kui muldasid mikroelementidega mitmekesistada, siis see toodang, mis tuleb, on oluliselt kõrgema väärtusega,» on ta kindel. «Tänase päeva reaalsus on selline, et kui inimene sööb tavatootmisest tulnud suurte toidupoodide toitu, on see mikroelementide poolest üsna vaene.»

Essi sõnul saavad toidulisandite müüjad niisugusest olukorrast muidugi kasu lõigata. «See on filosoofilist laadi küsimus, kas peame sööma iga päev väheväärtuslikku toitu ja kõrvale ostma toidulisandeid või meie toit võikski olla kohe oluliselt toiteväärtuslikum, kui see seni on olnud,» mõtiskleb ta.