Helgi ja Pojad OÜ kuivatist käis kaer juba läbi

„Kaerasaak oleks võinud parem olla, vahepealse pika põuaga ei täitunud osa terast ära,” seletab OÜ Helgi ja Pojad tegevjuht Mihkel Vainula kuivatis kaerakuhila keskel. Foto: Mailiis Ollino

Liivi lahe äärsed maad on liivased ja kivised, siinsetel põldudel tuleb hea saagi kasvatamiseks palju vaeva näha, nii nagu seda teeb OÜ Helgi ja Pojad. Perefirma, mis alustas taasiseseisvunud riigi algusaastatel pingeid tekitanud ümberkorralduste ajal, on kujunenud tuntud tera- ja kaunviljakasvatusettevõtteks.

Osaühingut juhib Pärnumaa mainekaima, ärkamisaja suurkuju Carl Robert Jakobsoni nimelise konkursi laureaat, Pärnumaa populaarseim põllumees 2017 Mihkel Vainula.

Kabli külas kodu lähedal on osaühingu kuivati, mis valmis 1990. aastal Sõpruse sovhoosile, mille ligemale tuhandet hektarit põllumaad harivad Helgi ja Pojad kolme mehe ja uusima tehnikaga.

Mihkel Vainula ongi kuivatis, noorim vend Jaanus külvab kaugemal talirüpsi. Õemees Urmas Lepp naasis Põhjalahe teiselt kaldalt põllumehe põlist ametit pidama. Keskmine vend Meelis töötas piirivalves ja huvitub merest. Ema Helgi on Häädemeeste vallamajas maanõunik.

«Kaera oli meil 59 hektarit, kaer on võetud, saak võinuks parem olla, aga ega nuriseda saa, ühelt põllult sain hektarilt üle viie tonni ja teiselt seitsme tonni ringis, eliiti,» võtab Mihkel kuhilast peotäie teri ja niristab sõrmede vahelt tagasi. «Järgmisena tuleb varane oder, aga aeg on nihkes, paar nädalat kindlasti, rukist ei olegi saanud veel koristada, kuigi augusti keskpaik on käes.»          

Vahepealselt omanikult osaühingule ostetud kuivatis tuleb valves olla nädal ringi ööpäev läbi, kütteks vajab ahi viljajäätmeid. Hiljutisel äikesetormiööl seiskus kuivati töö voolukatkestuse pärast ning valves olnud Mihkel tundis ennast nagu muistne rehepapp, kes haarab kühvli järele. Lõikuskuu napi uneaja arvab mees tagasi magavat talvel, kui põlde katab loodetavasti kohev lumevaip.

Helgi ja Pojad on üks 134 rukkipõllupidajast, kes andsid ennast kirja koduriigi juubeli auks korraldatud kampaaniaürituse «100 rukkipõldu ja miljon juubelileiba Eestile» osalejatena. Juubelipõldu tähistav kaunilt kujundatud viit võttis aga Läti piiri lähedases külas jalad alla, taies meeldis turistidele.

«Rukist ei külva me missioonist, see on teadlik valik, meie tingimustes talvitub rukis rannaaladel hästi ja kui saame saagiks seitse pool kuni kaheksa tonni hektarilt, ei peakski enam kahtlema, et rukis siin kasvab,» seletab Mihkel.

Rukkipea kummardub sajal hektaril, neljal põllul ootab kombaini sort «Bono», kõrge saagikusega toidu- ja söödarukis. Loodetavasti tuleb keskmiseks saagikuseks kaheksa tonni hektarilt ning miljon leiba võiksid pagarid küpsetada Vainulate toodud ühest viljakoormast jahvatatud jahust.

Läinud sügisel tegi Mihkel Vainula endale ja perefirmale nime viljelusvõistlusel suurima hernesaagi kasvatajana, saades «Astronaute» saagikuseks 6,6 tonni hektarilt. Sel aastal ta kellegagi ei võistle, ei taha aega kulutada muule kui ettevõtte arengule ning on põnevil, kuidas näevad sügistalvel välja juba planeeritud põllud. Koduriigis ühe esimese põlluplaneerija ostis osaühing suvel Läti pealinnast ning omaniku jutu järgi on uusaegsel abilisel kaks hinda: pool on metall ja pool tarkvara, mis pärineb infotehnoloogiafirmalt Topcorn. Drooni abil on linnulennuline ülevaade haritavatest maadest olemas, see on söödetud planeerija «ajusse» ning arvutiekraanil saabki kujundada eesmärgi – milline ühe või teise põllu pind peab olema.

«Meie tingimustes on see väga hea aparaat, silma järgi vaadates on ju põllupind sile, aga nii kui tuleb kõva hoog vihma, näed kohe loike, nüüd saab maa planeerijaga tasaseks hööveldada, et vesi jaotuks põllul ühtlaselt,” seletab Mihkel, kes tegi ainukordse abilisega algust haljasväetisena sisseküntud mesikapõllul, et külvata sinna leivavili.

Häädemeeste vallavanem Magnus Mõttus märgib, et Mihkel Vainula on piirkonna edulisemaid põllumehi, kes läheb alati uuega kaasa, kuid mõtleb enne läbi võimalikud riskidki. Koduvallas on osaühingu tegevjuht tuntud kui LC Häädemeeste klubi liige ja eelmine president: kohalikud «lõvid» meisterdasid Kabli lasteaia õuele puust rongi, Mihkel Vainula isiklik panus oli Treimani rahvamaja põranda uuendamine ning töö ja tehnikaga on ta kogukonnale õla alla pannud mujalgi.

Põllutehnika seisab justkui näituseplatsil, eri aegade traktorid kiiskavad päikesepaistel nagu haakeriistadki, tõendades neisse hoolikat suhtumist. Aga aastal 1993 alustas vast loodud firma siit-sealt osakute eest hangitud linttraktori, veoauto ja vana kombainiga. Tihemetsa sovhoostehnikumi tehniku-mehaaniku haridusega vanemal vennal Mihklil nagu teistelgi pereliikmetel valutas süda sööti jäävate põllulappide ja võsa laiutamise pärast.

«Esimese Belarusi ostsime laenuga, maja panime panti ja siis oli nii, et ei saanud öösel magada, sest laen oli vaja maksta ja saagid oli väikesed. Kui suutsime esimese lääne traktori tellida, siis oli tunne, et jalad on maas ja hakkab paremini minema,» meenutab Helgi Vainula, kuidas pere ettevõtlust alustas. «Masinad, millega praegu põllutöid tehakse, on võrreldamatud nõukogudeaegsetega, nendega ei olnudki võimalik maad hästi harida, aga nüüd on tõesti hea vaadata, kuidas noored mehed töötavad, teevad kolmekesi kogu endise majandi põllutöö – aeg on edasi läinud.»

Aeg on edasi läinud ja pööranud ümber vanarahva ütlemise, et põllumees on põline rikas. Mihkli arutluse järgi saab ta rikas olla korra, siis, kui müüb maha kõik masinad, mis on maja ümber ja veerevad põldudel, aga teisalt, kui tuleb näljahäda, ei jää põllumehe ja tema pere kõht tühjaks. Temale on töö hobi ja ta ei tee tööd selleks, et raha teenida.

Helgi ja Pojad OÜ on jalule ja edukaks tõusnud Euroopa Liidu investeeringutoetusteta ega slikerda mitme tütarettevõttega, et mahtuda eurotoetuste taotlejate projektidega otsustajate lati alt läbi. Sõnaka tegevjuhi arvates on euroregulatsioonidega tõmmatud maal kogu väikeettevõtlus nii lühikese lõa otsa, et oled kogu aeg mõne valdkonnas olematu teadlikkusega ametniku orgi otsas.