Hanemalts on väärt toidutaim supiks ja salatiks
Lisatud retseptid

Peajat hanemaltsa ehk maasikaspinatit saab kasutada salati- ja ravimtaimena.

FOTO: Erakogu

Tülika umbrohuna tuntud hanemalts on suure toiteväärtusega taim, mida võib kasutada salatites, aga ka suppide, hautiste ja pannkookide koostises. Söödavate punaste viljadega peajat hanemaltsa võib sobitada isegi lillepeenrasse.

Hanemaltsa ladinakeelne nimetus Chenopodium tuleneb kreeka sõnadest chen (hani) ja podion (jalg), lehtede kuju järgi. Euroopa parasvöötmekliimas on levinud 16 liiki hanemaltsa. Kõige sagedasem liik nii umbrohuna aedades ja põldudel kui ka prahipaikadel on valge hanemalts (C. album). Hanemalts võib õitseda kogu suve ja üks taim võib anda suve jooksul kakskümmend kuni sada tuhat seemet, mis kõik ei idane järgmisel suvel, vaid võivad püsida mullas aastaid idanemisvõimelistena, isegi 40−100 aastat.

Taim on keemiliselt koostiselt suure toiteväärtusega ja mitmel pool kasutatakse seda söödataimena. Eriti soovitatakse sellest teha silo koos teiste taimedega. Toitainena on eriti väärtuslikud hanemaltsa seemned, sisaldades 15−17% valkaineid, 37−38% süsivesikuid, milles on ülekaalus tärklis, 4−6% rasvainet ja 17−21% kestainet. Seemnetel on tugev kest ja seetõttu on need halvasti seeditavad, neid keedetakse või jahvatatakse ja lisatakse siis loomade söödale (eriti sigadele).

Rahvameditsiinis on kasutatud eelkõige seemneid angiini ja kõhuvalu korral. Taime rohtsetest osadest on valmistatud punast värvi naha värvimiseks. Hanemaltsa loetakse õitsemise ajal ka üheks tähtsamaks allergiat põhjustavaks taimeks.

Rahvapärased nimetused on mals, saviein, mäldsas ja ka searohi, sest seda söödeti sigadele. Kuna taim on kaetud heleda valkja kirmega, siis sellest ka nimi.

Eestiski on hanemaltsa söödud arvatavasti sajandeid, kuid varasema aja kohta puuduvad kirjalikud tõendid. Veel enne 19. sajandi lõppu nimetati Eestimaal Gustav Vilbaste andmetel maltsaks eeskätt valget hanemaltsa. Nimetuse «hanimalts» võttis eesti keeles esimest korda tarvitusele Juhan Kunder 1882. aastal.

Taim on püstine, 20−80 (150) cm kõrge, vars haruneb ülaosas, värvuselt roheline, punasetriibuline või punane. Juurestik on harunenud. Lehed rombjalt munajad kuni süstjad, teravatipulised, jahuja kattega, leheserv ebakorrapäraselt hambuline kuni terve. Õitseb juulist septembrini. Õisik paljude tihedate osaõisikutega. Õite alusel on väikesed kandelehekesed, maltsadel need puuduvad. Vili pähklike, 1000 seemne mass 1,2−1,5 g. Hanemaltsa seemned ei idane korraga, vaid ebaühtlaselt kogu suve jooksul. Optimaalne idanemissügavus 0,5−5 cm, kuivemal mullal ka kuni 8−10 cm. Võimeline idanema 3−4 kraadi juures, optimaalne aga 18−24 kraadi. Hanemaltsa seemne elujõud väheneb kompostimisel aeglaselt, ka looma seedetrakti läbinud seemnetest pooled säilitavad idanemisvõime. Seemnetel on võime järelvalmida.

Valge hanemalts on mulla suhtes leplik, kuid mida viljakam muld, seda jõulisem kasv. Eelistab huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Soodustab paljude kahjurite levikut, nagu peedikärbes ja oatäi, kes parasiteerivad hanemaltsa lehtedel. Tõrjeks eemaldada taim enne, kui see jõuab hakata õitsema. Looduslikud vaenlased on varblased jt linnud, kes söövad seemneid.

Peajat hanemaltsa, tuntud ka nime alla ere hanemalts (C. capitatum) ehk maasikaspinatit on viljeldud salati- ja ravimtaimena, mis ka peenral kasvatatult väiksema rühmana mõjub üsnagi dekoratiivselt, olles keskajal üsna populaarne köögivili. Sellele lähedased liigid on vits-hanemalts (C. virgatum ) ja paljulehine hanemalts (C. foliosum), mis mõlemad sarnanevad peaja hanemaltsaga ning kannavad söödavaid, punaseid, dekoratiivseid, mahlaseid ja maitsvaid vilju. Peajas hanemalts pärineb Lõuna-Euroopast ja Väike-Aasiast, olles seal üsna tavaline asukas. Seda leidub ka Põhja-Ameerikas. Rahvameditsiinis on seda tänu suurele eeterlike õlide sisaldusele kasutatud eelkõige soolenugiliste väljaajajana.

Peajas hanemalts on üheaastane taim, mis kasvab 30−60 cm kõrguseks. Vars on lihtne või harunenud, püstine või tõusev, paljas, alumises osas tihedalt lehistunud. Lehed on odaja alusega, pikarootsulised, terve või hõredalt hambulise servaga, kolmnurksed. Õied asuvad suurtes kerajates osaõisikutes, moodustavad lehitu, tipuosas tihedama peaja õisiku. Viljad marjataolised, sarnased mesimurakaga, on söödavad, mahlased ja omapärase maitsega, kuigi mitte nii magusad ja aromaatsed kui murakatele omane.

Seemned on pruunid ja ovaalsed. Õitseaeg juulis, augustis. Noori lehti ja õitsemata taimelatvu võib kasutada toiduks nagu spinatit.

Peajas hanemalts on tänu lõunamaisele päritolule meie kliimas suhteliselt aeglase idanemisega, sest vajab ikkagi soojemat mullatemperatuuri. Külvist tõusmete ilmumiseni võib kuluda 2−3 nädalat. Kui seda kasvatada kui salatikultuuri, siis teha külve mõnenädalaste vaheaegadega mai algusest juuli lõpuni. Salatiks kõlbliku saagi annab hanemalts 6−8 nädalat pärast külvi. Nüüd võib lõigata ära kas kogu taime või selle lihakamad lehed.

Soodsaim kasvutemperatuur on 15−18 kraadi piires, seega annab parema saagi vihmase ja jaheda suve korral. Taimede vahekauguseks jätta 8−12 cm. Harvendamist teha siis, kui taimed on sõrmepikkused. Kuivade ilmadega vajab pidevat kastmist ja mahlasemate lehtede saamiseks ka varjutamist, seda eriti südapäeval.

Hanemalts toidus

Kevadisel ajal keedeti hanemaltsast eeskätt leent muu söögipoolise nappuse tõttu ja vahel ka näljasurmast pääsemiseks. Tõeline hädatoit oligi maltsaleem, mida maitsestati vaid soolaga. Hanemaltsad murti peeneks, valati veega üle ja keedeti pajas pehmeks. Nõnda pehmenesid rakukestad ja mingi osa vees lahustuvatest toitainetest kandus keeduvedelikku. Valge hanemaltsa värsketes lehtedes on ka arvestataval hulgal vitamiine, eeskätt askorbiinhapet ja A-vitamiini eelühendeid. Biokeemiliselt koostiselt veelgi parema toiteväärtusega on seemned, kuid nende kõvad kestad ja väiksed mõõtmed nõuavad toitainete omastamiseks eritöötlust.

Valge hanemaltsa lehtede kohta peab mainima, et hoolimata toitainete näilisest rohkusest on paljud neist kas seedumatud, nagu tselluloos, või toidupoolisest raskesti omastatavad. Veelgi enam, valges hanemaltsas leidub biokeemilisi ühendeid, mis kiirendavad ainevahetust. Salenejatele teeb see asjaolu kindlasti rõõmu, nälgijatele aga loomulikult mitte. Samuti sisaldavad hanemaltsa lehed oblikhapet, nii et värskelt ja suurtes kogustes ei tasu neid süüa. Siiski on valget hanemaltsa pruugitud ka toidukülluse ajal, isegi tänapäeval. Kõnealuse taime rohtseid osi on kasutatud kuumutatud toitude valmistamiseks suppide, hautiste, pannkookide jm koostises. Loomulikult mitmekesistatakse neid toite köögiviljade, munade, piimatoodete, jahu, liha, kala, või, rasva, õli ja maitseainetega, kusjuures malts on tavaliselt vähemuses. Hanemaltsa lehti kasutatakse ka värsketes segasalatites. Kõvakestalistest, ent suure toiteväärtusega seemnetest jahvatatud jahu lisatakse küpsetistele.

Hanemaltsasupp kõrvitsaga

1,8−2 liitrit vett

3−4 sl hapukoort              

450 g kõrvitsat

200−250 g noort hanemaltsaürti

2−3 lihakamat tomatit

3−4 kana- või köögiviljapuljongi kuubikut

1 keskmine mugulsibul

veidi jahvatatud muskaati

veidi peenestatud rosmariini

veidi jahvatatud värsket musta pipart

Mugulsibul hakkida peeneks, hautada kergelt võis või margariinis läbi. Kõrvits tükeldada parajateks kuubikuteks. Malts pesta, nõrutada ja lõikuda peenteks ribadeks. Tomatid valada kuuma veega üle, koorida ja tükeldada. Keedupotti valada 1,8−2 liitrit vett, lisada mõned kana- või aedviljapuljongi kuubikud, kuumutada keemiseni ja lisada kõik ülejäänu. Kui supp on keema tõusnud, vähendada kuumust ja hautada tasasel tulel kaane all, kuni aedvili on pehme, soovi korral võib maitseks lisada veidi jahvatatud muskaati, peenestatud rosmariini ja pipart. Serveerida koos röstsaia või -leivaga, supile võib lisada hapukoort.

Peaja hanemaltsa viljade ja porgandi salat

300 g porgandit

1 klaas küpseid peaja hanemaltsa vilju

2−3 sl mett

1 sidrun

2 kuhjas sl jämedalt purustatud Kreeka pähkleid

1 sl külmpressi taimeõli

Porgandid riivida jämedalt, segada juurde 2−3 sl mett, 1 sl õli, ühe sidruni välimine õhukeselt riivitud koor ja mahl, küpsed peaja hanemaltsa viljad ja jämedalt purustatud Kreeka pähklid. Kõik segada hästi läbi ja tõsta salat pooleks tunniks külmikusse.

Hanemaltsapuding

750 g noort hanemaltsa

2 kuhjaga sl margariini

1 keskmine mugulsibul

2 sl nisujahu

1-1,5 klaasi piima või kohvikoort

3-4 muna

noaotsaga jahvatatud muskaati

noaotsaga valget jahvatatud terapipart

maitseks soola

vormi määrimiseks veidi margariini ja riivsaia

Hanemalts keeta soolakas vees parajalt pehmeks, aga mitte lödiks, nõrutada ja mikserdada puruks. Hakitud mugulsibul hautada vähese margariiniga läbi, lisada jahu ja pidevalt segades kuumutada helekollaseks, valada juurde piim või lahja koor ja keeta pidevalt segades paksuks kastmeks. Nüüd segada juurde maltsapüree ja kergelt lahti klopitud maitsestatud munakollased ning lõpuks segada juurde vahustatud munavalged. Segu valada rasvainega määritud ja riivsaiaga üle puistatud vormi ning küpsetada 175-190ºC juures. Lisandiks võib pakkuda keedetud kartulit või sõmerat riisi ning mõnda sobilikku tomatikastet, pohla-, pihlaka-, kõrvitsa- või porgandisalatit.

Vormiroog hanemaltsast ja kartulist

600 g noort hanemaltsa

500 g kartulit

100-150 g suitsupeekonit või poolsuitsuvorsti

1 klaas piima

1-2 keskmist mugulsibulat või 1 suurem porru

1-2 kuhjaga sl margariini

1 kanamuna

1 kuhjaga tl nisujahu

maitseks veidi muskaati, jahvatatud valget pipart ja soola

peale puistamiseks veidi riivsaia ja riivjuustu ning veidi margariinitükikesi

1-2 kuhjaga sl värsket peenestatud basiilikut või majoraani

Pestud ja nõrutatud hanemalts lõikuda peeneks ribaks ja hautada koos hakitud sibula või porruga haudmepotis (põhja asetada margariin), tasasel tulel kuni mass on poolpehme. Õhukesteks ühtlase paksusega viiludeks lõigutud kartul asetada rasvainega määritud vormi kihiti spinati-sibulahautise ja kuubikuteks lõigutud suitsulihaga. Pealmiseks kihiks laduda kartuliviilud, milledele puistata riivsai-juust ja margariinitükid. Küpsetada 175-190ºC juures ja valmis roale puistata peale peenestatud maitseroheline. Kõrvale pakkuda külma hapupiima, jogurtit või keefiri.

Peaja hanemaltsa viljade ja hiina kapsa salat

1 väiksem Hiina kapsas

1 sidrun

1 klaas küpseid peaja hanemaltsa vilju

1 kuhjaga sl suhkrut

1-2 sl külmpress taimeõli

½ tl soola

Hiina kapsas lõikuda õhukeseks laastuks, lisada 1 kuhjaga sl suhkrut ja ½ tl soola ja tampida kergelt läbi. Nüüd segada juurde 1 klaas küpseid hanemaltsa vilju ja ühe sidruni õhukeselt riivitud väline koor ning mahl ning 1-2 sl õli. Kõik segada ja valmis salat tõsta tunniks harilikku külmikusse. Serveerimisel võib peale puistata veidi peenestatud sidrunmelissi.

Peaja hanemaltsa viljade ja karusmarjasalat piparmündiga

2 klaasi küpseid karusmarju

½ klaasi maitsestamata jogurtit

1 klaas peaaja hanemaltsa küpseid vilju

2 sl suhkrut

2-3 kuhjas sl peenestatud värskeid piparmündilehti

1 sl külmpress taimeõli

Karusmarjad pesta, puhastada ja lõikuda terava noaga pooleks ning segada juurde küpsed hanemaltsa viljad, suhkur, õli ja peenestatud värsked piparmündilehed ja kastmeks valada peale maitsestamata jogurtit. Salatit võib kohe serveerida.

Tagasi üles