Eesti pehme mööbel on piiri taga hinnatud

Pehme mööbli tootmises on palju käsitööd. Foto: Toomas Šalda

Läänemaal Taebla vallas Paliveres pehmet mööblit tootev osaühing Dinoxo ekspordib oma emafirma  Bellfire kaudu igal nädalal Soome ja mujalegi sadu diivaneid. Samasse gruppi kuuluvad Pajusi Mööbel Jõgevamaal ning Tallinnas tegutsev De Disain toodavad samuti pehmet mööblit ja Dinoxo Haapsalu tehas valmistab voodeid.

Bellfire juht Raivo Tõnne ja Dinoxo juhataja Heido Peterson tegid ise kümmekond aastat ühes suures pehmet mööblit tootvas ettevõttes palgatööd, aga eelmise aastakümne keskel leidsid, et targem on omal käel jätkata. 2005. aastal asutati Bellfire, mis tegeleb pehme mööbli ja mööblikanga  hulgimüügiga ning sidusettevõtete toodangu turustamisega. Varem puidust lastemööblit ja mänguasju tootnud Dinoxo jõudis nende omandisse 2007. aastal. «Esialgu püüdsime ka eelmiste omanike tegevust jätkata, aga kolme-nelja kuu pärast nägime, et see ei ole ikka meie pärusmaa. Mõistsime, et tegelda tuleb enda õpitud valdkonnaga. Pehme mööbli tootmisest teadsime sisuliselt kõike. Meie kolmas partner Tarmo Sauna-aho oli selleks ajaks juba pikalt Soomes mööbliäri ajanud ja temagi innustas meid Dinoxoga pehme mööbli tootmisele keskenduma,» meenutab Heido Peterson.  Puidutöötlejad jätkasid, lisandus õmblemine, juurdelõikus, polsterdamine, selleks otsiti ja leiti uued inimesed. Praegu on Dinoxos 35, kogu Bellfire grupis kokku 120 töötajat.

Bellfire tegeleb kõikide tootmisüksuste toodangu müügi ja turundusega, disainib uued mudelid ja otsib sobivad kangad. Kogu kaup kannab Bellfire kaubamärki. Pehmet mööblit tehakse peale Palivere küll ka Pajusis ja Tallinnas, aga eri tehastes toodetakse valdavalt erinevaid mudeleid. Töö käib kõikjal tellimuspõhiselt, lattu ei toodeta midagi. «Viimased aastad on olnud stabiilsemad, enne seda arenesime ikka väga hoogsalt. Praegu saadame nädalas välja kaheksa kui kümme rekatäit mööblit.» Tulevikuplaanide kohta ütleb Peterson, et suureks eesmärgiks on Rootsi turg. «Läbirääkimised on päris kaugele jõudnud, lähiajal peaksid tulemused selguma. Kui kõik hästi läheb, võime loota paari miljoni eurosele käibekasvule.»

Mudeleid on sadu

Terve Bellfire grupi peale kokku toodetakse umbes sadat mudelit, kusjuures uusi mudeleid lisandub kiiremini, kui vanu «välja sureb». «Meil on kliente, kes lihtsalt tahavad kümne aasta tagust mudelit edasi müüa, ju on rahule jäänud. Näidised on kauplustes väljas ja inimesed ostavad. Suured kliendid võtavad suuri partiisid, väiksemad vähem, aga meilt saab isegi ühekaupa tellida, eks siis ole ühiku hind mõnevõrra kõrgem. Eritellimusi me ei tee. Mõnd mudelit tellitakse isegi kuni kolmsada ühikut korraga. Eestis leiab Dinoxo ja teiste Bellfire üksuste toodangut Sotka ja Asko kauplustest, kus on väljas mitukümmend meie mudelit. Peale selle saab sama diivani puhul valida eri kangaste vahel, samuti kasutame kunstnahka,» avaldab Peterson.

Kogu grupi aastane käive ulatub kuue-seitsme miljoni euro kanti  ja vaid umbes kümme protsenti toodetest jääb Eestisse, 80 protsenti läheb Soome, ülejäänud kümnest protsendist enamik jõuab Rootsi ja nipet-näpet mujalegi. Messidel käiakse oma tooteid näitamas Soomes ja Rootsis. «Et klientidele huvi pakkuda, peab uusi mudeleid pidevalt peale tulema. Otsest tulu ei pruugi messidel oma ekspositsiooniga käimisest kohe tõusta, aga olemasolevad ja potentsiaalsed kliendid näevad  uusi tooteid ning mõningase viivitusega on sellest ikkagi kasu,» usub Peterson.

Dinoxo juhataja tunnistab, et iga aastaga läheb hinnasurve tugevamaks. «Tootjaid järjest lisandub ja import teeb oma töö. Kui varem toodi Eestisse palju pehmet mööblit Hiinast, siis see vist ei tasunud enam ära. Voodeid ja suvemööblit sealt veel tuuakse, aga diivaneid enam mitte nii palju. Praegu tuleb turu kõige odavam pehme mööbel Leedust, kus on tohutu suured tehased ja väikseid seeriaid ei tehta üldse. Samas ei ole Eesti kliendi puhul enam pikka aega kõige määravam näitaja hind.» Toodete hinnaklassilt on Bellfire kaubamärgiga pehme mööbel keskmiste seas.

Käsitöö domineerib

Investeeritud on Dinoxos omajagu – näiteks kaks aastat tagasi osteti automaatne juurdelõikuspink, mis maksis üle 140 000 euro. «Juba üks uus tööstuslik õmblusmasin maksab 6000 eurot, neid oleme palju juurde hankinud, aga õnneks on need ka üsna vastupidavad,» kiidab Peterson.

Kui teistes valdkondades  püütakse võimalikult palju automatiseerida, on pehme mööbli valmistamisel esikohal käsitöö. Juurdelõikus on küll automatiseeritud, aga puidutöö, õmblemine ja polsterdamine vajavad inimest. «Osata on vaja, aga ega siin mingit kosmost ei ole. Tootmisprogrammi praegu arendame, see aitab tootmist planeerida, aga üle automatiseerida pole siin mõtet, sest me ei tee üht ja sama mudelit korraga nii palju, et saaks mingeid ülivõimsaid tootmisliine  tekitada.» Dinoxos töötavatest inimestest pool on kohalikud, pool Haapsalust. «Me ei eeldagi, et tööle tulevad ainult spetsialistid, enamasti koolitame oma töötajad ise välja.»

Kuna kauplustes on pehme mööbli valik Eestiski suhteliselt soliidne, küsis Maa Elu nõu, kuidas ja mille põhjal peaks klient valiku tegema. «Klienditeenindajalt tasub julgelt küsida, milliseid kulumis- ja muid teste on mööblikangale tehtud, kas ja millistele standarditele see vastab, millist porolooni marki on kasutatud, millest on valmistatud diivani karkass, kas kasutatud on vineeri või puitlaastplaati jne. Lõpliku valiku teeb klient ikka toote disaini, kanga värvi ja tekstuuri ning loomulikult  istumismugavuse põhjal. Müüjatel on kogu vajalik info olemas, küsida ja aru pidada oleks mõistlik,» soovitab Peterson.