Sindi paisu kroonika: kas epopöa lõpeb 2018. aasta sügiseks?

Teadlaste hinnangul on Pärnu jõe lõhe taastootmispotentsiaal ligikaudu 45 000 – 58 000 noorkala aastas, kuid praegu jõuab enamikul aastatel jõest merre tagasi alla saja kala.

FOTO: Urmas Luik

Järgmisel aastal möödub kümme aastat rahvaalgatusrühma «Sindi pais» asutamisest. Sindi paisu pikale veninud epopöa ei pruugi selleks ajaks veel otsas olla, aga loodame parimat.

11 asutajaliikme allkirjaga 16. novembril 2008 asutatud survegrupp seadis oma eesmärgiks tolleks ajaks 32 aastat siirde- ja poolsiirdekaladel kudealadele jõudmist takistava Sindi paisu kõrvaldamise.

Esimese asjana saadeti keskkonnaminister Jaanus Tamkivile pöördumine, milles huvituti, kas ministeerium on kaalunud paisu võõrandamist ja milliseid tegevusi on plaanis selleks, et Pärnu vesikond avaneks siirdekaladele.

Minister lubas vastuskirjas, et 2009. aasta esimeses kvartalis toimuvad sobiva lahenduse leidmiseks läbirääkimised teiste hulgas ka Sindi paisu omanikega.

Paisu võõrandamist oli kaalutud, kuid kõik takerdus küsitava hinna taha.

31. märtsil 2009 peeti Pärnu raekoja saalis esimene rahvakoosolek, kus osalesid peale keskkonnaministeeriumi ja jõeäärsete valdade esindajate ka paisu omanikud.

Kõik osapooled said avaldada oma seisukohad, mis ulatusid seinast seina.

26. mail võeti kokku teine rahvakoosolek. Seekord oli raekojas rahva ees keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv.

3. septembril 2009 selgus, et riik hindas aktsiaseltsile Raju kuuluva Sindi paisu väärtuseks 18,5 miljonit krooni, omanikud nõudsid 59 miljonit.

Liiv teatas kirjas, et 3. septembril kinnitati valitsuse istungil ligemale 100 miljoni krooni suurune investeeringute kava jõgede ökoloogilise seisundi ja kalade kudemisvõimaluste parandamiseks 11 Eesti jõel ning see puudutas 23 paisu. Sindi paisu nimetati probleemide ringis üheks suuremaks ja kuna omanikud küsisid summat, mis ületas kolm korda eksperdihinnangus pakutud maksumuse, jäi maa võõrandamise kokkulepe sõlmimata. Mis aga tähendas, et kaladele läbipääsu pidi tagama paisuomanik.

30. septembril 2009 kohtus algatusrühm keskkonnaministeeriumi kantsleri Andres Talijärve ja teiste ministeeriumi töötajatega. Selgus, et paisu saatuses pole märkimisväärseid nihkeid toimunud. Talijärv kinnitas, et ministeeriumis otsitakse parimat viisi, kuidas kalad keerulisest takistusest üles aidata ja mõte liikuvat «paisu kuju muutmise suunas».

Ühtlasi lubati alustada dokumentide ettevalmistamist Sindi paisu sundvõõrandamiseks.

7. oktoobril 2009 kaebas AS Raju peaministrile keskkonnaministeeriumi vastavate ametnike ebakompetentsuse peale.

Vahepeal uuris Hans Soll soomlaste kogemust ja sai vastuseks, et Sindi paisu kõrvaldamine oleks kaladele vaba läbipääsu loomiseks kõige parem variant.

21. jaanuaril 2010 pöördus algatusrühma esindaja Hans Soll toetuse saamiseks Sindi linnavolikogu ja linnapea poole.

8. mail 2010 korraldas algatusrühm poliitilise protestimiitingu «Sindi paisu välikohus».

15. mail 2011 otsustati uimast riigiaparaati tagant torkida ja kiri läks teele president Toomas Hendrik Ilvesele. Avaldati soovi, et kui president peaks taas Pärnumaale tulema, siis ehk õnnestub kohtuda ja üheskoos külastada Eesti riigi üht keskkonnavaenulikumat rajatist. President ei tulnud.

Samal ajal pöörduti riigikogu keskkonnakomisjoni ja valitsuse poole nõudmisega likvideerida Sindi pais ja taastada selle asemel kärestik. Keskkonnakomisjoni vastusest nähtub, et teemasse suhtuti tõsiselt ja põhjalikke selgitusi käis andmas keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus. Ta väitis, et kõige tähtsam oli teha paisule keskkonnamõjude hindamine ja seejärel leida tehnoloogia, mis võimaldaks kaladele läbipääsu.

6. märtsil 2012 toimus Sindi linnavalitsuses Sindi hüdrosõlme keskkonnamõju hindamise programmi avalik arutelu. Keskkonnaministeerium kinnitas, et kõrvale pole jäetud ühtegi lahendusvarianti seadusest tuleneva kalade läbipääsu nõude tagamiseks Sindi paisul.

8. mail 2012 korraldati Sindi raekojas Sindi paisu ümarlaud, mille järel läkitati kirjad riigikogu keskkonnakomisjonile ja peaministrile. Sisuliselt väljendati rahulolematust keskkonnaministeeriumi suutmatusega lahendada Sindi paisu olukorda. Karta oli, et enne kukub 1. jaanuariks 2013 seatud tähtaeg, mis ajaks peab kalade läbipääs paisul olema avatud. Sellest lähtuvalt oli ohus teinegi tähtaeg 2015. aastal, millega Euroopa Liidu direktiiv kohustas Eestit Pärnu jões taastama vähemalt poole veekogu loodusliku kalastiku potentsiaalist. Paraku ei saanud lõhe noorjärkusid jõkke asustada, kuna pais seisis tõkkena ees.

Märgukiri peaministrile jõudis ringiga keskkonnaministeeriumisse, mis vastas algatusrühmale, et mitmed olulised protsessid, mis on hea tulemuse saavutamise eeldused, on alles töös.

Samal ümarlaual algatati allkirjade kogumine Sindi paisu likvideerimise toetuseks. 2090 allkirja anti hiljem üle riigikogu esimehele Ene Ergmale.

23. oktoobril 2012 läks paisuteemaline kiri Brüsselisse Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraati.

2013. aastal algas konsultatsioonifirma Ramboll Eesti ASi aruande avalik arutelu Sindi gümnaasiumis. Muu hulgas oli Ramboll korraldanud küsitluse, millest selgus, et Sindi paisu hüdrosõlme uuendamisse suhtus hästi 37 protsenti, pigem hästi 31 protsenti ja vastu oli 13 protsenti küsitletutest.

AS Raju eesmärk oli rajada paisule hüdroelektrijaam ja hakata elektrit tootma. AS Raju nõukogu liige Ain Laiverik ütles, et kui kõik nende soovide järgi läheb ja ehitamisele takistusi ei seata, on hüdroelektrijaam Sindi paisul 2015. aastaks valmis.

Hans Soll põrutas vastu, et pais on kaladele tõkkeks ja mingit kompromissi ei tule.

«Paisu mahavõtmine ja kärestikuga asendamine on kõige optimaalsem lahendus,» ütles Soll.

Sindi linnavolikogu esimees Aleksander Kask nimetas paisu linna sümboliks ja lisas, et sintlased peavad selle eest seisma.

Keskkonnamõjude hindamise aruannet keskkonnaamet esitatud kujul heaks ei kiitnud ja esitas oma ettepanekud puuduste kõrvaldamiseks. Alles seejärel saavat otsustada, kas aruanne heaks kiita ja lubada ASil Raju liikuda hüdroelektrijaama ehitamise suunas edasi.

Oktoobris 2013 korraldati Tori-Oore Kiisa talu jõeaasal miiting ja toimus lõhe noorjärkude asustamisvooru esimene pidulik vettelaskmine.

19. märtsil 2014 võeti taas kokku rahvakoosolek, et arutada, mida Sindi paisu takerdunud protsessiga peale hakata. Koosoleku deklaratsioon väljendas sügavat muret, et Sindi paisu omanik AS Raju pole kavandanud ühtki sisulist tegevust talle seatud kohustuste täitmiseks. Keskkonnaministrile tehti ülesandeks algatada jõulised läbirääkimised Sindi paisutammi riigile võõrandamiseks, pidades silmas, et lõpuks tuleb rajatis lammutada.

Keskkonnaministeeriumi läks kiri ka Pärnumaa Omavalitsuste Liidult (POL). POL avaldas sügavat muret Sindi paisu küsimuses kujunenud ummikseisu pärast. POL väljendas arusaamist, et kuna keskkonnaamet ei väljasta Sindi paisul elektritootmiseks luba, siis pole erakapitalil vähimatki huvi nõutavate kalapääsude rajamiseks. POL tegi keskkonnaministrile ettepaneku algatada läbirääkimised Sindi paisutammi riigile võõrandamiseks. POLile vastati, et osapooled tegelevad olukorra lahendamisega aktiivselt.

Oktoobri lõpus 2014 lasti Tori-Oore Kiisa talu jõeaasal taas jõkke lõhe noorjärke.

Hans Sollil tuli tõdeda, et kuus aastat on seistud Sindi paisu siirdekaladele ujumisvabaks muutmise eest ja hüdroelektrijaama turbiini paisutammile ehitamise vastu, aga riik polnud ikkagi suutnud tagada kaladele vaba läbipääsu.

Keskkonnaamet ei andnud ASile Raju vee-erikasutusluba hüdrojaama ehitamiseks ja seetõttu oli alanud pikk kohtutee.

Kokkutulnud taunisid seisakut Sindi paisu saatusega tegelemisel ja ähvardasid meeleavaldusega.

Tundub, et kõige enam suutis Sindi paisu probleeme klaarida kõige lühemat aega keskkonnaministri ametis olnud Mati Raidma. Tema oli see minister, kes tuli kohtuma algatusrühma ja kohalikega ning kinnitas, et paisutamm ostetakse omanikelt ära.

Veebruari lõpus 2015 oldigi nii kaugel, et keskkonnaministeerium ja AS Raju sõlmisid kokkuleppe paisurajatise riigile müümiseks. Ministeerium andis lubaduse, et kaladele on vaba läbipääs 2018. aastaks.

Ministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Ulvi Päädam ütles, et kalade läbipääsu tagamiseks on üks lahendus rajada kärestik, millega paisutase oluliselt alaneks, ja teine rajada kalaramp koos lauge looduslähedase kalapääsuga.

Teadlaste hinnangul on Pärnu jõe lõhe taastootmispotentsiaal ligi 45 000 – 58 000 noorkala aastas, kuid praegu jõuab enamikul aastatel jõest merre tagasi alla saja kala.

Pärnu jõestik võimaldaks paljuneda pea niisama suurel hulgal lõhekalal kui ülejäänud Eesti lõhejõgedes kokku.

Mis puudutas mitmesuguseid tähtaegu, mis Eesti oli Pärnu jõega seoses mööda lasknud, siis EL näitas armulikumat palet ja andis Eestile Pärnu jõel korra loomiseks aega juurde. Päädam avaldas lootust, et 2017. aastal võidakse tulla Sindi paisu uuel kujul avama.

Aprilli lõpus 2015 viidi Sindi paisu ostutehing lõpuni. Keskkonnaminister Marko Pomerants tõdes, et paisu riigile ostmine oli väga suur samm, aga kõige suurem töö on veel ees. Siiski avaldas ka Pomerants lootust, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on Pärnu jõgi kaladele avatud ja uju kas või Roosna-Allikule välja.

Kokkuvõttes tegi AS Raju suurepärase äri. Nad ostsid Sindi paisu umbes kolme miljoni krooni eest (umbes 192 000 eurot), tahtsid saada riigilt 59 miljonit krooni, kuigi kinnisvarafirma LVM turuväärtuse eksperdihinnang paisu eest üle 18,5 miljoni krooni ei pakkunud. Lõplikuks summaks kujunes 1,32 miljonit eurot, mis on ikka päris muhe hulk raha. Tõsi, kange Kihnu naine, vahepeal Pärnu abilinnapea ja riigikogu liikme leiba maitsnud Annely Akkermann leidis, et õiglane hind Sindi paisu eest olnuks … üks euro!

Novembri algul 2016 tutvustas keskkonnaagentuur Sindi seltsimajas põhiprojekti tehnilisi lahendusi ja edasisi tegevusi projekti «Pärnu jõestiku elupaikade taastamine» raames.

6. mail 2016 kogunes Pärnu jõe suur ümarlaud Sindi forellikasvanduses. Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Andres Metsoja ütles, et Sindi pais on Eesti kalavarude taastootmise seisukohalt objekt number üks, mis sellisel kujul tuleb likvideerida.

Metsoja rõhutas, et vähendada ei tohi Sindi kogukonnas toimunud arutelu tähtsust. Paisu mahavõtmise asjus saavutati kogukonnaga kokkulepe, mis avab sintlastele senisest rohkem jõekallast ja pääsu jõe äärde.

Tauno Jürgenstein keskkonnaagentuurist lubas, et aasta pärast samal ajal mürisevad paisul kopad ja veetase lastakse alla. 2018. aasta sügiseks peaks tööd kärestike loomisel olema lõppenud.

6. mail 2017 toimus seni viimane Pärnu jõe suur ümarlaud Tori vallamaja aasal, vaatega jõele ja Tori põrgule. Kopad Sindi paisul ei mürise, kuid 2018. aasta sügiseni on veel aega …

Sindi pais enne algatusrühma

I Sindi pais valmis 1834. aastal, oli 2,5 meetrit kõrge ja kestis 51 aastat.

II Sindi pais valmis 1883 ja püsis 39 aastat. 1919. aasta kevadine suurvesi ja jääminek võttis kaasa paisu keskosa.

III Sindi pais ehitati 1922, oli 3,4 meetrit kõrge ja 200 meetrit pikk ning püsis 1971. aastani.

IV Sindi pais, sedapuhku raudbetoonist, valmis 1977. Selle ümberehitusega valmis ka olemasolev kalatrepp, mis ei toimi ja kalad Pärnu jõe ülemjooksule kudema ei pääse. Betoontamm asub 13,6 kilomeetrit ülesvoolu, on 151 meetrit pikk ja 4,3 meetrit kõrge. Veetaseme erinevus tammist üles- ja allavoolu on ligi kolm meetrit.

Hüdroelektrijaam ehitati 1930. Kui vesirattajõujaama võimsus oli 350 hobujõudu, siis hüdroelektrijaama planeeritud võimsus oli 1350 hobujõudu, mida ei saavutatud kunagi, sest pais lasi palju vett läbi.

Allikas: Aadu Must, «Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 1833−1983».

Tagasi üles