Miks ja kuidas luua oma talu maale tiik või märgala?

Tiik suurendab elukeskkonna kvaliteeti ja kohalikku liigirikkust

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Avatud veesilm on maastikus alati ligitõmbavaks paigaks. See pakub avatud aladel head vaheldust ning on samas väärtuslikuks elupaigaks paljudele liikidele. Veesilmaks võib olla looduslik oja, jõgi või järv. Paljudes taludes on need olemas, kuid nende puudumisel võib kaaluda uue tiigi loomist või vana täissettinud veekogu taastamist. 

Paljudel juhtudel on taime- ja linnuliike ligi meelitava tiigi või märgalakoosluse loomine küllalt lihtne. Tuleb ainult tunda olulisemaid põhitõdesid. Sopiline kaldajoon, saared ning veesügavuse ja taimestiku vaheldumine annavad loodule ka loomuliku ilme. Veesilma kavandamisel oma talu maale tuleks just neid omadusi arvestada. «Oluline on tõdeda, et hea tiigi loomine on palju enamat, kui lihtsalt augu kaevamine lootuses, et see veega täitub,» kirjutab Tõnu Mauring aastatuhande alguses avaldatud, kuid põhimõtetelt siiani kehtivas Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse juhendis «Tiigi ja märgala rajamine».

Asukoha valimisel tuleb silmas pidada:

Madal asukoht

Lihtsaim ja sageli ka kõige tulemuslikum viis tiiki luua on tõsta veetaset olemasoleval märjal alal. See hoiab ära suured kaevamistööd ja vähendab taimestiku rajamise töid.

Aluspinnase veepidavus

Selle testimiseks tuleks kaevata plaanitava tiigi asukohale kuni 2 meetrised kaeved. Tekkivat veetaset tuleks jälgida üle suve, et teha kindlaks selle minimaalne kõrgus. Tehislik põhja vettpidavaks muutmine on üldjuhul kallis ning ei ole nendel eesmärkidel põhjendatud.

Vesi tiigi täitmiseks

Tiigi täitmiseks peab aastaringi jaguma vett. Tiiki sattuv vesi peaks olema ka piisavalt puhas. Juhul, kui see on nt põllult valgunud vesi ja sisaldab rohkesti toitaineid, tuleks enne tiiki sisenemist luua vee puhastamiseks eraldi taimestik-pinnasfilter. Toitaineterikas vesi põhjustab tiigis kiiresti vee õitsemise ja taimestiku liigvohamise ning tiigi hooldamine on kulukaks.

Muud tingimused

Tiik peaks olema ohutus kauguses olemasolevatest insenerivõrkudest – maa-alustest telefoni- ja elektrikaablitest, veetorustikest ja õhuliinidest.

Tiigi kujundamisel tuleks silmas pidada:

Suurus

Liikidele pakub elupaika iga veesilm, ka väga väike. Mida suurem see aga on, seda suuremaks muutub elukeskkondade vahelduslikkus, liikide arv ja tiigi väärtus.

Kaldajoon

Kaldajoon võiks olla võimalikult liigendatud. See annab tiigile loomuliku väljanägemise ja suurendab kaldataimestiku kasvukohti. Kaldapiirkonna vahelduslikkus pakub paremaid pesitustingimusi lindudele.

Kaldad

Kaldad tuleks kujundada lauged. See tekitab head tingimused veetaimestiku kujunemiseks madalasse vette. Samuti on see ohutum näiteks lastele.

Veesügavus

Tiigi sügavus peaks kaldalt keskosa suunas astmeliselt suurenema. Sobivad sügavuste astmed on nt 30, 50, 100 ja 150 cm. Üksikute osade sügavus võiks olla ka üle 2 m. Need osad on vähem tundlikud temperatuurikõikumisele, sinna ei kasva ka veetaimi, mis hoiab tiiki kinnikasvamast.

Saared

Väiksed saared on iga tiigi või märgala oluline osa. Need pikendavad kaldajoont ja pakuvad varjumispaika lindudele. Igasse tiiki tuleks püüda paigutada vähemalt üks saar, suurematesse kaks või kolm. Saared ei pea olema suured. Nende läbimõõt võib olla nt 2 - 5 m. Saared võiks moodustada eelistatult väljakaevamata pinnasest, mitte vastupidi, kuhjesse paigutatud pinnasest. Suurte saarte kaldajoon tuleks omakorda liigendada. Lõunaossa võiks jätta madalama veega sopi, mis soojeneb kiiremini. Saarte kaldajoonele tuleks istutada kõrgemaid veetaimi. 

Tiigi rajamist lihtsustab veetoite olemasolu

Tiigi ehitamine võib olla kulukas. Elupaigana hästi toimivaid ja ilusaid tiike on siiski võimalik luua ka väga lihtsa ehituse ja minimaalsete kaevamistöödega, nt kui õnnestub üle ujutada juba olemasolev liigniiske ala. Väärtuslikke märgalakooslusi ei tohiks seejuures rikkuda. Vesi tiigi jaoks võib pärineda olemasolevast kraavist, allikast, põhjaveekihist või nende kombinatsioonist.

Lihtsaim viis tiigi loomiseks on kaevata auk keset olemasolevat märga ala. Kõrge veetase täidab augu pinnaseveega. Selline veekogu ei vaja ülevoolu ega sissevoolurajatist ning on üldjuhul odav ehitada. Kraavi või oja olemasolul saab kasutada selle vett. Tiigi võib seejuures rajada otse kraavile või selle kõrvale. Mõlemaid, nii kraavile kui selle kõrvale rajatavaid tiike saab luua lihtsa sängi kaevamise või veepinna tõstmisega kunstlike pervevallide loomisega.

Kaevetööde käik

Alustada tuleb tiigi keskosast, liikudes järjest servade poole. Pealmine huumusrikas mullakiht tuleks ladustada eraldi, et seda saaks hiljem kasutada pervede haljastamiseks.

Liiga märjas kohas võib osutuda vajalikuks vesi kaevekohast enne ära pumbata. Selleks rajatakse šaht. Märg väljakaevatud pinnas tuleks enne laialaotamist muldesse nõrguma tõsta. Kaevamisega ei tohiks rikkuda juba loodusliku ilmega ja väärtuslikke märgalakooslusi.

Väljakaevatud pinnase ärapaigutamine

Vältida tuleks suures mahus pinnase äravedu. Tiik tuleks kavandada selliselt, et suur osa väljakaevatavast pinnasest läheks pervevallide ehitamiseks või ala planeerimiseks. Tasasele alale sügava tiigi loomisel ei õnnestu äravedu siiski vältida. Pinnast ei tohiks aga kuhikutesse jätta.

Sette sissevoolu tõkestamine

Sette sissevool on probleemiks otse vooluveekogule ehitatavatele tiikidele. Voolukiirus langeb ja osakesed settivad. Nende kinnipüüdmiseks enne tiiki sissevoolu on tõhus ehitada sügavam laiend, mille järel on tiheda taimestikuga kaetud lävend.

Taimestiku rajamisel tuleb silmas pidada nende päritolu

Tiigi või märgala loomine eeldab kindlasti ka taimestiku rajamist. Veetaimed ning kaldapealsed puud ja põõsad on oluline toiduallikas ja varjupaik paljudele liikidele.

Märgalataimestik kujuneb rajatud veekogusse ka iseeneslikult. Kiiremini toimub see nt aladel, kus enne kasvasid veelembesed taimed. Täiesti uude kohta tiigi või märgala loomisel võib see võtta aga väga kaua aega ning otstarbekas on taimestiku kujunemisele kaasa aidata.

Kust saada taimi

Taimi tuleks koguda loodusest. Ühest kohast ei tohiks aga võtta korraga liiga palju taimi. Otstarbekas on istutada taimed nende esialgse kasvukohaga sarnastesse tingimustesse. Hundinui ja pilliroog arenevad hästi ka risoomidest, mis on kaevatud tiigi põhja. Suurtele pindadele võib hundinuia külvata ka seemnetest, kuid tuleb silmas pidada, et hundinui on üks kiiremini arenevaid taimi ning selle liigset levikut tuleks vältida.

Istutamisjuhised

Taimed tuleb istutada kevadel. See jätab neile kogu vegetatsiooniperioodi arenemiseks. Oluline on teada, et suurem osa märgalataimi vajab kasvuks väga palju valgust ning ühte liiki taimi on soovitatav istutada grupina. See vähendab liikidevahelist konkurentsi taimestiku kujunemise alguses. Puid ja põõsaid on soovitatav istutada rohkem põhja- ja lääneküljele. Põõsad peaks paiknema vähemalt 3 meetrit ja puud 15 m veepiirist.

Tüüpilisemad probleemid ja nende lahendamine

Vetikate vohamine

See võib olla probleemiks just esimestel aastatel pärast tiigi loomist. Hiljem tingimused stabiliseeruvad ja vohamine võib lakata. Vetikate vohamise peamiseks põhjuseks on pindmise või muu veega koos tiiki sattuvad toitained. Toitained võivad vette sattuda ka veekogu põhjas leiduva orgaanilise aine lagunemisest. Vetikaid võib veest mehaaniliselt sobiva rehaga eemaldada. Vohamise vastu saab kasutada ka põhku. Sobivaim on odrapõhk. 25 ruutmeetri tiigi pinna kohta kulub üks põhupall, mis tuleb tiiki asetada kevadel. Pikaajaliselt on oluline siiski toitainete sissekande peatamine.

Kõrgemate veetaimede vohamine

Üle veepinna kasvavad taimed on oluline osa tiigi-märgala väärtusest. Kinnikasvamise vältimiseks tuleb aga ka neid eemaldada. Taimestiku piiramine võib vajalik olla nt iga 7-10 aasta järel. Niidetud taimed tuleb veest koristada, sest lagunemisel tarbiksid need veest suure hulga hapnikku. Niidetud taimed on soovitatav kolmeks päevaks kaldale seisma jätta, et taimedega kaasa toodud loomad saaksid veekogusse tagasi liikuda.

Selleks, et tiiki esteetilisena ja liikide jaoks olulise paigana säilitada, on teatav hooldus väga oluline. Liikide elupaikade säilimise huvides tuleks ühel aastal eemaldada mitte rohkem kui pool tiigi taimestikust või põhjasettest. Hooldustöid tuleks teha hilissuvel või sügisel. Sellega häiritakse elustikku kõige vähem. Näiteks ei võeta ära erinevate liikide harjumuspärast toidulauda.

Loetud artikli näol on tegemist Ökoloogiliste Uuringute Keskuse autoriseeritud redaktsiooniga ning trükise «Tiigi ja märgala rajamine» täisversioon on leitav siit.

Populaarne

Tagasi üles