Unustamatud muljed maailma esimesest turbasaunast

Turbaprotseduurideks sobib leebe kuumusega niiske saun. Foto: Kasper Mäe

Lammasmäe puhkekeskuse peremees Meelis Parijõgi võtab turbasauna esimesed katsetajad naerusuiselt vastu. Maailma esimene turbasaun on ju vaja järele proovida.

Hütike kiigub vaikselt Kunda jõel ja selleni pääsemine polegi nii lihtne, sest astuda tuleb omavahel köitega ühendatud pontoonidel, mis jalge alt minema kipuvad sõitma. Õnneks on kõrval köis, millest käega saab haarata.

«Tahtsime teha nii, et sauna minnes oleks natuke soos kõndimise tunnet, et ikka õõtsuks,» räägib Meelis Parijõgi.

Saun ise on muljetavaldavalt suur, sest kogu aeg oli juttu olnud, et sinna mahub neli inimest, tegelikult on aga ruumi mitu korda suuremale seltskonnale. «Tänu sinule sain valmis,» teatab ta.

Kui jään talle küsivalt otsa vaatama, siis ütleb: sa ju helistasid mitu korda ja küsisid, et millal siis lugu teeme. «No eks ma pidin siis ennast kokku võtma ja asja ära lõpetama,» sõnab Parijõgi.

Ma ei tea, kas on nina natuke nohune või on see suitsumehe viga, aga mingit erilist lõhna saunas esialgu ei ole, ehkki seinad on turbapätsidest ja lagi turbaplaatidest. Tõele au andes tuleb öelda, et kui mõnda aega leili visatud ja õhk niiskemaks muutunud, hakkab ka turvas lõhnama.

Turbapätsid on toodud Pärnumaalt. «Igavesed kõverikud olid, päris tükk tegemist oli neid saekaatris sirgeks lõigata, et neist ikka seina laduda saaks,» räägib Parijõgi. Turbaplaadid on aga toodud Soomest, Viru-Nigula sõprusvallast Karviast.

«Karvia mehed tulevad sauna vaatama, ehk teevad endale ka,» lisab Lammasmäe peremees. Ja räägib, et ehitas sauna, mõeldes Eesti riigi sajandale sünnipäevale. Kui soomlased võtavad saunaehitamise mõttest kinni, oleks kingitus tehtud ka põhjanaabrite oma riigi sajandaks sünnipäevaks.

Keriski on Soomest, kuulsa Harvia firma toodang. Kütab leiliruumi mõnusalt soojaks ja soojendab ka vett. Meelis valab veepaagi silmini täis, et nii kui keegi kõnnib, pritsib vett kerisele, sest vee peal ujuv saun hakkab õõtsuma. Nii et leiliviskamisega pole esimese hooga vaja vaeva näha.

Kui peremees on askeldustega ühele poole saanud ehk paagi täitnud ja koldesse puid lisanud, pääseb ka tema lavale. «Turbasaunas saab teha mitmesuguseid turbaprotseduure: maske ja mähiseid, kasutada spetsiaalset turbašampooni. Istumise alla pannakse turbaplaadid. Turbamask aitab näiteks akne ja psoriaasi korral,» hakkab ta rääkima.

Meie esivanemad hindasid turvast eelkõige selle põletikuvastase ja valu leevendava toime tõttu. Vanaemad määrisid reumavalus liigeseid püdela turbaga. Euroopas on turvast raviotstarbel kasutatud juba 200 aastat.

Suured turbaprotseduuride huvilised on soomlased, kes juba aastaid tagasi hakkasid kodusaunas tegema maske ja mähiseid oma rabaturbaga. «Turu ülikoolis tehtud uuringud näitasid muu hulgas, et turbamähised aitavad leevendada stressist põhjustatud lihasepingeid,» pajatab Meelis Parijõgi.

Kus rahvast on, sinna tuleb juurde – saabuvad perepoeg Toomas Patrik ja peretütar Karmen ja noor sugulane Annika Viiksaar ning Parijõgede labrador Sammeli, kes kõik samuti lavale ronivad.

Leilimõnusid nautivat koera näen esimest korda. «Talle meeldib saunas käia, kui palav hakkab, hüppab lavalt alla. Kui meie oleme laval ja tema väljas, tuleb teinekord ukse taha sooja laskmist nõudma,» pajatab Karmen.

Turbaprotseduurideks sobib leebe kuumusega niiske saun. Protseduuride ajal ei peaks temperatuur tõusma üle 60 kraadi, siis toimib turvas kõige paremini. Tuleb ka meeles pidada, et turbal endal on soojendav mõju ning kõrge vererõhu ja kilpnäärme ületalitluse korral peab seetõttu olema ettevaatlik.

Lapsed tõid turbakreemi kaasa ja peagi näevad kõik saunalised välja nagu neegrid. Fotograaf Kasper satub turbakreemist vaimustusse. «See teeb naha nii mõnusaks,» sõnab ta ja möksib endale musta määret üha rohkem peale.

Esimese hooga saab küll. Ronin lavalt alla ja astun sauna ees olevale platvormile, kus pingikesed istumiseks ja omapärane dušš − nimelt on katuseräästasse riputatud naeltega sõelapõhjaks taotud ämber, kuhu käsitsi jõest vett pumbatakse. Pumbaks on aga paadi pilsiveepump.

Sauna seintel on kastid, kus kasvavad sootaimed. «Need loovad looduslähedase meeleolu, ja ehk aitavad ka taimi tundma õppida,» avaldab Meelis Parijõgi lootust.

Ühtäkki on kogu seltskond leiliruumist välja pudenenud ning ilmneb sauna esimene puudus – kui raskus on kõik sauna esiotsa koondunud, hakkab vool seda pisut vee alla kiskuma.

Duši alla ega vette keegi ei tiku, sest turbamask peab ikka natuke aega peal olema, et see toimima hakkaks. Sõõm värsket õhku ja lonks külma jooki ning lavale tagasi.

Kaua aga laval istuda ei lasta, sest jõe kaldale saabub perenaine Airi murjanitele mõeldud õhtusöögiga. Selle toimetamine sauna üle õõtsuvate pontoonide on päris keerukas, kuid kohale road jõuavad – metssea-metsaseene kaste ning magustoiduks ahjus küpsetatud lapi juust murakamoosiga. Keele viib alla.

Kui saunalised ka süüa tellivad, arvestatakse peremehe sõnul sellega, et toidulaudki omadega sohu jõuaks. «Pohlad, jõhvikad, murakad, seened, ulukiliha,» toob ta näite.

Täis kõhuga peab enne lavale kobimist pisut puhkama. Õnneks on Eestimaa suvi jõudnud helgemate päevadeni ning ilm on ilus.

Kui külalised toidetud ja nõud kokku korjatud, jõuab sauna ka perenaine Airi koos abilisega. Ning esiots vajub veelgi rohkem vee alla. Jalad jäävad külma jõevette.

«Sai küll juba lisapontoone alla pandud, aga peab veel panema,» tähendab Meelis Parijõgi mõtlikult.

Ja kus on, sinna tuleb juurde, sest õige pea saabuvad Meelise õde Aivi ja tolle kaasa. Leiliruumi mahume ikka ära. Üksteist inimest, suur koer ja ka üks tilluke nähvits, kes küll lavale ei roni.

Toomas Patrikul ehk Pätul läheb kõht ruttu tühjaks ja poiss lippab jäätist tooma. Ei too ühe, vaid koguni kaks. «Ma olen üksteist jäätist ka ühe päevaga ära söönud,» kiidab ta ja ronib jäätistega lavale. Kui üheteistkümne jäätise söömine käis sama moodi kui nüüd, võib seda uskuda küll, sest suurem osa jäätistest kaob Sammeli kõhtu.

Aga jäätist ongi lavale vaja, sest temperatuur on märkamatult juba üle 80 kraadi tõusnud. Õhtu muutub jahedamaks ja välja ennast jahutama minnes on näha, kuidas räästa vahelt auru immitseb. «Mingit sideainet ei kasutanud, aga eks turvas mängib kuivades ja tõmbab praod sisse,» räägib Meelis Parijõgi.

«Kui teist turbasauna ehitama hakkan, siis tean, et tuleb teha niisketest plokkidest,» lisab ta.

Täiesti ootamatult avastan, et oleme saunamõnusid nautinud juba üle kolme ja poole tunni. Duši all peab käima Lammasmäe puhkekompleksi peamajas, seal saab peeglist vaadata, et turba ikka näolt (ja mujaltki) korralikult maha saab pestud. Muidu pärast linna jõudes vaatavad veel imelikult ...

Aga tunne on mõnus – nahk värske, lõõrid lahti ning mõtleminegi kuidagi selge ja helge. Ja uni tuleb oi kui hea.