Reinu talu eksootilised lemmikloomad: kass-koer-merisiga on minevik

Intelligentne Aafrika hallpapagoi on Peeter Raja sõnutsi suur lobasuu ja linnusõprade seas väga armastatud. Foto: Erakogu

Kui soovite endale koju lemmikuks paabulindu, kääbussiili, ümisejat, marmosetti või karvutut merisiga, siis on Reinu talu pidav Peeter Raja just õige mees, kellelt abi otsida.

Nimelt tegeleb Peeter Raja Pärnumaal Lindil oma talus eksootiliste lemmikloomade kasvatamise ja müügiga. Linnu- ja loomapojad hangitakse enamasti Euroopa laatadelt, talus kasvatatakse ja paljundatakse neid ning sealt edasi rändavad nad loomasõprade kodudesse. Huvilistest nappust pole, sest Maa Elu külaskäigu ajalgi heliseb peremehe telefon korduvalt ja mees jagab seletusi, kas tal mõnda looma on või kui kiiresti hankida saaks.

Raja kinnitab, et Eesti inimeste lemmikloomaeelistus on muutumas, möödas on vaid kassi-koera-merisea ajad ning erakogudesse otsitakse järjest põnevamaid loomi.

Paabulind, kalkunid, tuvid, faasanid, erinevad küülikud, kivikanad, siidikanad, papagoid, Aafrika minisiilid, stepiümiseja, kääbusmarmosetid, kilpkonnad, maod, varaanid, tuhkrud, allergikutelegi sobiv karvutu merisiga skinny, tutvustab Peeter talu õuel ja siseruumides ringkäiku tehes oma kasvandikke.

Kui aga peremehelt küsida, mitu looma-lindu tal praegu talus on, kostub vastuseks, et pole õrna aimugi. «Oleneb, kustmaalt lugeda, kui söödaputukad, mida ise kasvatame, ka sisse lugeda, siis tuleb üle saja liigi ära,» pakub ta.

Värvide mäng

Esimese ahhetuse võlub huulilt imeilusa kollase sulestikuga lind. «See on kuldfaasani sidrunvariant. Ta on alles noor, järgmiseks aastaks alles võtab õige tooni, siis on ta tõeliselt kuldkollane ja hästi kärtsu kontrastset värvi sulgedega,» seletab Raja.

Järgmises puuris tulevad võõraid uudistama pesukarud. Kui veel mõned aastad tagasi jõudsid Reinu talu pesukarud isegi Riia loomaaia kollektsiooni, siis nüüdseks on Euroopa Liidus pesukarud tunnistatud ohtlikuks liigiks ja nende paljundamine keelatud. Raja arvab, et Eesti oludes ei elaks pesukaru looduses talve üle − külm polekski nii palju ohuks kui asjaolu, et nad ei leiaks endale piisavalt sobilikku toitu. Pesukaru on küll kiskja, aga samas ka kõigesööja ega põlga ära näiteks teravilja ja õunu. Reinu talus elavad pesukarud talvelgi õues, lihtsalt pesakoht tehakse soojem.

Teine lugu on Euroopa lõunapoolsemate piirkondadega, kus algselt Põhja-Ameerikast pärit pesukaru on farmidest loodusesse levinud ja näiteks Saksamaal kuulutatud jahiloomaks. «Tal on väga maitsev liha, nagu talleliha,» teab Raja.

Eestis elab inimeste juures hinnanguliselt 30 pesukaru. «Mõni aktiivsem peab ka korteris pesukaru, aga mina elu sees ei võtaks teda korterisse, väga töömahukas oleks hoolitsemine. Ta on kõva ronija ja hull lammutaja, väga uudishimulik ja osavate käppadega,» iseloomustab mees.

Pisut eemal jalutab õue pealt läbi nutria. Neidki ei tohi enam paljundada ja müüa, mainib Raja.

Kanad suveks rendile

Lisaks jalutab õues ja sibab puurides rohkelt värvikirevaid kanu. Viimastel aastatel on kanapidamine väga popiks muutunud ja kasvatatakse neid nii maal kui ka linnas. «Kanu võetakse enamasti ikka munade pärast, aga kui lapsed majas, siis soovitakse ka dekoratiivkanu juurde,» seletab Raja.

Just põneva välimusega kanu otsitaksegi Reinu talust kõige enam. Kevadel võetakse hulk noori linde ja kui selgub, et osa neist on kuked, tuuakse linnakodudest kuked mõnikord tallu tagasi, sest need ei lase naabritel magada.

Suvel on lihtne kana pidada, aga neile sobilike talvituskohtade loomine pole linnatingimustes kerge, seepärast pakub talu võimalust võtta kanad suveks rendile. «Kui inimesed lähevad suvekodusse, võetakse munakanad kaasa, ja sügisel, kui linna minek, tuuakse kanad tagasi,» kirjeldab Raja. Reinu talu andis sel aastal rendile poolsada kana. Kui soov suveks munemisvalmis kanad võtta, tuleks tellimus sisse anda jaanuaris.

Kalkuneidki jalutab õue peal mitut tõugu, lisaks pardid-haned. Enamiku linde toob Raja Poolast, aga ka Tšehhist, kus on suured linnuturud. «Paned siin kaubiku puure täis, sõidad teatud päevaks kohale, paned linnud ja sööda peale ning siis jutiga siia tagasi. 1400 kilomeetri kaugusel on meil kaugeim laat toimunud. Koju jõuab sealt alla ööpäevaga,» jutustab mees ja lisab, et sel aastalgi on veel vähemalt üks reis plaanis, sest üksjagu tellimusi on juba kogunenud.

Silma hakkab, et paljud papagoid elavad talus kevadest hilissügiseni puuridega õues ja kodudeski võiksid inimesed võimalusel neil lasta õues elada. «Ega see kurvemaks neid ei tee,» tõdeb Raja. «Lind tahab ka värsket õhku ja päikest.»

Papagoidest on inimeste ühed lemmikud näiteks Aafrika hallpapagoid, kes on intelligentsed ja suured lobasuud. «Inimese kõrval nad väga palju rääkida ei tahagi, aga kui toast välja minna, siis hakkab loba tulema,» muheleb mees. Ja tõepoolest, kui oleme kõrvaltuppa läinud, arvan papagoide toast kellegi nappi, aga väga selgesti kõlavate sõnadega vestlust kuulvat. Need on papagoid, kinnitab peremees.

Päris hästi ostetakse Eesti kodudesse ka madusid ja kilpkonni, keda samuti talus mitut liiki kasvamas on.

On ette tulnud, et Raja ei müü ostuhuvilisele mõnd looma-lindu. Kui näiteks soovitakse korteris pidada valju kriiskava häälega lindu, siis tuleks mõte maha matta, muidu olete naabritega kohe riius. «Paljud saavad aru ega lähe minema solvununa, kui ilusti ära seletada linnu või looma eripärad,» sõnab Raja.

Jalutavad õues

Võõras teeb suured silmad, kui näeb, kuidas loomad ja linnud õues vabalt ringi jalutavad. Ei ole omavahelist jagelemist ega tee oma pere koeradki neile häda.

«Koerad ei tee neile liiga, nad teavad, et kõik on omad, aga kahjuks arvavad nad, et rebased on ka omad. Kui rebane kõnnib nina eest läbi, siis ei tõsteta nina ka,» räägib Raja ja kinnitab, et loomad-linnud püsivad tõesti neil ilusti maja ligidal. «Kuhu nad ikka pudrukausi juurest lähevad. Nad teavad väga täpselt, millal süüa saab.»

Sellise vabalt kulgemise pahupool on aga see, et osa linde paratamatult kaob. «Tänavu on kuskil 200 lindu meilt ära viidud,» nendib Raja. «Üks paabulind neljast on järel, rebased viivad ära.»

Šaakalgi on ilmselt talus juba pahandust käinud tegemas. «Ühe ööga läks 22 parti. Paljudel neist oli kohapeal kael läbi näritud, aga lihakeha maha jäetud. See ei ole rebasele iseloomulik käitumine. Rebane teeb nii puhta töö, et sulgegi ei jää maha. See on täiesti uus mudel, et nii palju linde korraga ja jäetakse maha. Lisaks hüppab rebane üle aia, aga siin oli auk maasse kaevatud. Kahtlustan šaakaleid,» räägib Raja.

Teine mure on seakatk, mille tõttu sai talu käsu kõik oma 16 Ungari villasiga maha tappa.

«Valus teema, ei taha sellest rääkida,» poetab mees.

Linnugripi piirangute aeg tõi samuti hulga peavalu ja hirme. Seepärast on tänavu linde talus mõnevõrra tavapärasest vähem. «Ei teadnud ju täpselt, mis saama hakkab, võtsime kevadet hästi rahulikult. Aga õnneks läks suhteliselt valutult meist mööda,» räägib peremees.

Unistus kaamelist

Aastate eest on Raja ajakirjandusele rääkinud plaanist kaamel soetada. Kaamelit talu õuel veel pole, kuid unistus elab edasi. Julgust annab, et üks mehe sõber Lätis juba tõi endale, on väga rahul ja saab sügisel teise looma veel. «Ta on hästi sümpaatne loom,» kinnitab Raja. «Tahaks kangesti Eestis kaamelisafarit teha.»

Paraku pole kaamel sugugi odav loom, tahab pidamiseks korralikku suurt aeda ja peavarju. Raja teab, et näiteks Saksamaal on kaameleid päris tihti müüa. Mõne looma saaks kätte paari tuhande euro eest, mõni maksab ka 40 000.

Meie kliimas poleks kaameliga talvelgi muret, vihma ja tuule eest peab tal varjualune olema, aga külm seda kõrbelooma ei ehmata. «Kasahstanis on talved külmemad kui meil, aga seal elavad ju kaamelid ilusti,» toob mees näiteks.

Huvi loomade vastu on Rajat saatnud kogu elu, juba koolipoisina kasvatas ta keset Pärnut küülikuid ja kui sõjaväeteenistus läbitud, võttis asja laiemalt kätte. Esmalt sai Lao linnujaamas pikalt tegeletud metslindude rõngastamisega ja peetud lambaid, palju oli paabulinde, faasaneid, tuvisid ja hulga linde-loomi veel. Paraku tegi 2005. aasta jaanuaritorm sellele kõigele lõpu – lammutas majad ja loomadest suutis vaid viis parti elu jääda.

«Eks see kõva pauk oli mulle,» võtab meenutamine veel tänagi mehe väga tõsiseks. Kuna Lindil asuv vanaisa talu seisis toona tühjana, kolitigi praegusesse kohta.

Lõvi või ahv

Raja näeb oma töös, et inimeste huvi liigub järjest haruldasemate loomade suunas. Juba praegu küsitakse tema käest, kas oleks võimalik mõnd suuremat kaslast saada. Kui load hankida, siis oleks tõesti Eestiski võimalik tiigrit või lõvi pidada. Neid on Euroopas aeg-ajalt müügil. «10 000 eest saaks lõvikutsika küll,» teab Raja. «Minu andmeil Eestis erakasvatuses neid veel ei ole.»

Sageli küsitakse ka ahve, eriti pärast seda, kui mõni ahvide film just jooksnud on.

Osa ahviliike oleks võimalik Euroopast saada, kuid kindlasti mitte inimahve. «See on absoluutne tabu, neid ei tohi erakogudesse müüa. Isegi loomaaiad ei tohi neid omavahel müüa, vaid kinkida ja vahetada. Äri teha inimahvidega ei tohi,» rõhutab Raja.

Pärast Harry Potteri hulluse algust on palju kakke küsitud, kuid nendega Raja ei aita. «Kakk on minu jaoks püha lind. Neid on küll kasvatustest saada, aga mina ei pea õigeks neid puuris pidada,» selgitab mees.

Küll aga on üle Eesti paljudes kodudes uhkeid paabulinde, praegugi on Rajal tellimus paarikümnele paabulinnule. «Neid on hästi lihtne pidada, ei karda nad külma, natuke toiduga on peenutsemist, aga ei midagi hullu. Neid võib aias sees pidada, võib ka koduõuel jalutada lasta, aga siis tuleb rebase suhtes ettevaatlik olla,» selgitab mees.