Osula kandis pole tööpuudust karta

Toftani uue tehase tooraine saadakse ümberkaudsetest metsadest 50 kilomeetri raadiusest, osaliselt ka Lätist. Foto: Creative Union

Üldiselt ollakse harjunud kurtmisega, et maapiirkonnas on tööd raske leida ja kui mingi tööotsa leiadki, siis nutma ajavalt väikese palgaga. Võrumaal Osula kandis on lood aga teisiti – siin on üleaedsed kaks kiiresti kasvavat puiduettevõtet ja praegu õpetatakse Toftanis välja jälle uusi töötajaid hiljuti avatud tööstuse laiendusse.

Käivitamisfaasis on kõrval asuva ettevõtte Osula Graanul koostootmisjaam, mis saab valmis aasta lõpul.

Eesti suurima saeveski Toftan tegevjuht Martin Arula ei kurda selle üle, et töötajaid ei leia. Ikka leiab, aga neile tuleb vääriliselt maksta. Näiteks möödunud aastal oli vaja ettevõttel palgata korraga 16 uut inimest, kuid soovijaid oli koguni 215. Toftanis oli eelmise aasta keskmine kuupalk 1700 eurot, mis on märksa rohkem kui statistikaamet Võrumaa kohta keskmiseks näitab.

Suve hakul avatud Toftan 2 saeveskis töötab palju bakalaureusekraadiga inimesi. Arula selgitab, et nende töötajad peavad oskama inglise keelt, sest kui liiniga midagi juhtub, peab töötaja suutma end välismaa automaatikule arusaadavaks teha. Toftanis tuleb käive ühe töötaja kohta umbes 370 000 eurot aastas, see on Eestis juba praegu väga hea saavutus. Uus saeveski ei tööta praegu veel täistuuridel, kui see juhtub, siis käive inimese kohta kahekordistub. Toftani kahes saeveskis ja kontoris on ametis 145 töötajat. Kui uusim tehas täie auruga tööle hakkab, on töötajaid 160 ringis.

Püüab kinni paberipuu

Uus tehas kahekordistab ettevõtte tootmisvõimsuse ja tõstab selle 400 000 m³ saematerjalini aastas. Investeering oli 30 miljonit eurot. Tehase tooraine saadakse ümberkaudsetest metsadest 50 kilomeetri raadiusest, osaliselt ka Lätist. „Meie kandis asuvad Eesti kõige tootlikumad metsad ja pole vaja karta, et uue tehase käivitamisega seoses Kagu-Eesti metsadest lagedaks raiutakse. Isegi kui töötame täisvõimsusel, kasvab metsa rohkem juurde, kui me jõuame ümber töödelda,” selgitab Arula.

Uue tehase idee on veidi teistsugune võrreldes sellega, mis saetööstuses klassikaliselt on toiminud. Üldjuhul kasutavad saetööstused toorainena puutüve kõige alumist jämedamat osa ja ladvaosad müüakse paberipuuna välismaale. See on aga odav eksport, kohapeal väärindades saaks teenida palju rohkem ning just see on Toftan 2 äriidee – püüda kinni võimalikult palju paberipuitu ning töödelda uues tehases ära just peenemad ja ainult kolmemeetrised palgid. Arula ütleb, et hankijatele alles tutvustatakse seda kontseptsiooni ja küllap see ka vastu võetakse. „See on loogiline, sest kui kõik soovivad osta vaid jämedat palki, siis ükskord tuleb looduses piir ette. Usun, et Toftan 2 suudab nii-öelda kinni püüda kaks kolmandikku siinkandis raiutavat paberipuitu, mille saame eksportida juba väärindatult.”

Saetööstuse toodangusse suhtutakse tihtipeale üleolevalt: küll neil on lihtne – toodavad ju ainult kahte sorti kaubaartikleid ehk prusse ja laudu. Arula muigab selle peale, sest ühetaolisusest on saetööstuse toodang küll väga kaugel. Toftanil on koguni 620 tooteartiklit. Valmistatakse toorainet kõikvõimalikele puiduettevõtetele: akna- ja uksetootjatele, mööblitootjatele, ehituseks. Suurem osa müüakse Eesti edasitöötlejatele, ülejäänu läheb eksporti ja sõidab ka kaugetesse kohtadesse. Näiteks müüb Toftan saematerjali Jaapanisse, kus sellest valmistatakse maavärinakindlaid maju. Samuti saadetakse puitu Hiinasse mööbli tooraineks.

Kood on kõige tähtsam

Toftan on 22 aastat vana ettevõte ja on kõik need aastad pidevalt kasvanud. Alustati second- hand-seadmetega, mis toodi Rootsist Toftani-nimelisest külast ja pandi üles Varese külla Sõmerpalu vallas. See oli väike saeveski, mis tootis 17 000 m³ saematerjali aastas. Need seadmed on töös praegugi, kuid neile on lisatud võimsust ja jõudu. Ettevõtte omanikud on rootslased.

Vaatame uues tööstuses ringi. Toftan 2 on Baltimaade suurim saeveski ning ettevõttel on ambitsioonikas plaan saada Euroopa kõige tootlikumaks saeveskiks. „See on reaalne, me liigume kogu aeg sinnapoole,” ütleb Arula.

Saeveski tootlikkus sõltub sellest, kui kiiresti ja täpselt suudetakse sellest palgid nii-öelda läbi lasta. Materjal peab kihutama ja kes suudab saagida nii, et võimalikult vähe kadusid tekib, ongi võidumees ehk teenib suurema kasumi. Siin pole midagi pistmist keharammu või näpuosavusega, vaid ainult nutikuse ja haridusega, sest kogu ettevõtmist juhib arvuti ja kui on vaja teha muudatusi, tuleb neid teha koodis.

Arula ütleb, et tehnoloogiliselt on saeveskid kõik üsna sarnased, kuid erinevad tootlikkuse ja tehnoloogia kasutamise nüansside poolest. Pidevalt otsitakse võimalusi efektiivsust suurendada ehk saadakse hakkama järjest vähemate inimestega. Saetööstuse töötajaid kohtame ringkäigul tööstuses vaid arvutite taga. Kui varem mängis väga suurt rolli inimese näpuosavus ehk laudade kvaliteet sõltus sellest, kuidas ta materjali sae ette juhtis, siis nüüd paneb liini käima programmeerija, kes on selle programmeerinud, nagu tarvis. Liini näol on tegemist väga suure tööstusrobotiga ja kui liini tahetakse kiiremaks või aeglasemaks muuta, siis tuleb muuta koodi.

Toftan 2 liinidel kihutatakse hooga, tippkiirus võiks olla 50 palki minutis, kuid praegu „sõidetakse” kiirusel 43 palki minutis. Kõik palgid skaneeritakse ja sekundi jooksul otsustab arvuti, mis sellest palgist saab ning kuidas seda tuleb saagida. Sarnased palgid sorteeritakse eraldi. Seejärel palk kooritakse, skaneeritakse enne saeni jõudmist veel korra – arvuti langetab siis lõppotsuse, millises asendis peab palk sae alla jõudes olema ja liin kohendab puutüve just õigesse asendisse. Töö käib kogu aeg, igas tunnis keerab ettevõtte õuele kaks palgiveoautot.

Tavaarusaama järgi on saeveski töötamiseks väga ohtlik koht, kuid Toftan 2 on esimene puidutööstus Baltikumis, mille tehnoloogia vastab täielikult Euroopa ohutusnormidele. Arula täpsustab, et päris keeruline on endale selles tehases viga teha ja tehnoloogiliselt on töö väga ohutu. Oma sõnade kinnituseks astub ta liinile lähemale ja see seiskub automaatselt.

Koostöö naabritega

Palkide saagimisest jääb üle kooretükke ja hulk saepuru. Sellelegi on leitud otstarve, Toftani üleaedse pelletitööstuse koostootmisjaamas saab põletada ka halvema kvaliteediga biomassi. Nimelt on Toftan 2 ja Osula Graanuli sooja- ja elektrivarustus ühendatud. Saeveski saab vajadusel tarbida koostootmisjaamas toodetud elektrit ja sooja, ülejäänu tarbib Osula Graanul ise või müüb võrku. „See on esimene niisugune tööstuslik koostööprojekt. Puhtteoreetiliselt on Toftan 1, Toftan 2 ja Osula Graanul energeetiliselt sõltumatud,” märgib Arula.

Graanul Investi juhatuse esimees Raul Kirjanen selgitab, et umbes veerandi koostootmisjaamas toodetavast energiast müüb Osula Graanul Toftanile. „Toftan sai jätta tegemata investeeringu kapitalimahukasse energiatootmisüksusse ja võimaluse investeerida see raha põhitegevusse. Tänu suuremale mahule ja mastaabiefektile on meie toodetav soojus- ja elektrienergia odavam. Seega saame lisaks oma pelleti tootmises kasutatavale energiale müüa energiat ka väljapoole ja langetada tootmiskulu. Lisaks on meil suuremas katlas võimalik põletada vähem kvaliteetset biomassi, mis on kütusena pikas perspektiivis odavam. Kokkuvõttes võimaldab selline koostöö Toftanil keskenduda oma põhitegevusele, jättes kogu energiaga varustamise meie hooleks,” räägib Kirjanen. Uus jaam on praegu käivitamisfaasis ja valmib aasta lõpus. „Tehniliselt aga saime Eesti Energiast sõltumatuks juba aastal 2012, kui valmis meie enda esimene koostootmisjaam Helmes. Koos Helme ja Imavere jaamaga katab Osula koostootmisjaam meie grupi elektrienergiavajaduse nii Eestis kui ka Lätis ja lubab meil energiahinda pikka aega kontrolli all hoida.”