Üks mees, seitse last, kaks firmat, kümme ametit

Jaanus ja Marit Põldmaa: „Majandame kahe perefrmaga tuhandet hektarit. Kaks aastat tagasi alustasime ka mahevilja kasvatamist.” Foto: Toomas Šalda

„Kui kunagi oleks koolis öeldud, et Eestis on võimalik saada kümme tonni vilja hektarilt, poleks kõnelejat tõsiselt võetud. Edasiminek tuleneb sortidest, maa harimise viisidest ja väetamisest. Oleme muule maailmale järele võtnud ja kohati möödagi läinud,” ütleb Pärnumaal Audru vallas kahte perefirmat majandav Jaanus Põldmaa.

Põltsamaalt pärit, Olustveres põllumajandust ja Saksamaal talupidamist õppinud osaühingu Põhara Agro peremees Jaanus Põldmaa tegi talupidamisega algust üheksakümnendate alguses peagi pärast Saksamaalt naasmist. „Unistasin oma talust. Nullist alustamiseks peab olema piisavalt noor ja hakkamist täis. Juhuste kokkulangemise tõttu läks nii, et sain Põhara külla viis hektarit maad. Nüüd majandame oma kahe perefirmaga tuhandet hektarit, millest pool on oma, pool rendimaad.” Sellest üheksasajal hektaril kasvatatakse vilja, ülejäänud on püsi- või lühiajalised heinamaad.

„Viljast 30 protsenti on talivili, enam-vähem võrdselt rukis ja nisu. 70 protsendi ulatuses kasvatame suvivilja, peamiselt nisu, aga järjest enam ka kaunvilju, näiteks hernest panime maha 100 hektarit. Hernes ja uba on suurepärased vahekultuurid. Nagu öeldakse, parim rahakultuur on nisu, aga seda ei saa vahetpidamata kasvatada ja kaunaliste eest saab tänu soodsale turuseisule samuti normaalse hinna. Rapsi jätsime kõrvale, sest kahjureid ja haigusi on nii palju, muudkui pritsi ja pritsi, lihtsalt tüütas ära,” tunnistab Põldmaa.

Teravili, hernes ja uba on tema sõnul puhas börsikaup ja Põhara Agro paneb hinna sobival hetkel lukku, saagid on ette ära müüdud. „Seni pole mööda pükse saanud. Liigun palju ringi, kuulan asjatundjate juttu ja teen sellest oma järeldused. Kui Eestis on suured saagid, siis maailmaturu hinnataset see ei mõjuta. Börsihind sõltub pigem sellest, kas kuskil kaugel, võib isegi olla, et hoopis teises maailma otsas sajab palju või vähe, millised on Ameerikas sojasaagid jne. On ka selliseid taktikuid, kel olemas suured hoidlad ja kes loodavad talvel ja kevadel vilja eest paremat hinda saada, aga meie oleme valinud vähem riskantse tee.”

Kus Põhara Agros kasvatatud vili lõpuks ära süüakse, kasvataja enamasti ei teagi. „Kohalike partneritega tegeleme nii palju, kui meid üles otsitakse. Näiteks kogu meie rukis läheb Tartu Milli, Cibusele hoiustame kamajahuks vajalikke vilju ja viime neid Cibuse vajaduste järgi järjest kohale. Päris väikeste kogustega varustame ümberkaudseid kana- ja lambakasvatajaid, hoiame neile vajaliku vilja alles ja nõnda saavad nad meis kindlad olla. Kotikaupa võtavad, vahel isegi kümme,” muheleb Põldmaa. Kõikide viljade peale kokku annavad Põhara Agro põllud aastas saaki kolm ja pool kuni neli tuhat tonni.

Õpib ja katsetab

Põllumajandus on kiiremini edasi arenenud kui enamik teisi elualasid. „Kuna mitte midagi ei olnud, ei väetisi ega korralikku tehnikat, siis alustasimegi „mahedalt”, saagiootus oli 3 tonni hektarilt, kusjuures nõukogude ajal oli Eesti keskmine 1,4,” meenutab Põldmaa ja lisab, et kui tänapäeva tehnikast rääkida, siis meie põllumehed tahavad väga omada just seda kõige-kõigemat. Põllumajandustehnika turuga on ta hästi kursis, sest lisaks oma ettevõtete juhtimisele on ta konsulent põllumajandustehnika müügiga tegelevas osaühingus Oilseeds Jatiina. „Katsetame oma põldudel Krone ja Amazone’i kaubamärkide uusi, turule alles tulevaid masinaid. Müügi- ja hooldemehed saavad kätt proovida ning tehased saadavad vahel oma uusi, veel katsetusfaasis olevaid masinaid meie rasketesse tingimustesse proovile. Meie koduhoovil on üks Jatiina müügi- ja hoolduspunktidest.” Lisaameti tõttu käib Põldmaa mitu korda aastas peamiselt Saksamaal toimuvatel koolitustel ja messidel, et seal kogutud info siinsetele müügimeestele edasi anda. Vahel tuleb ette sedagi, et põllumajanduskoolid kutsuvad teda oma õpilastele põllumajandusuudistest loenguid pidama. „Tarkvaralisi uusi lahendusi tuleb turule massiliselt, aga Põhara Agro enda masinate juures me seda „viimast moeröögatust” pole pidanud vajalikuks taga ajada,” tunnistab ta. Firmal on kolm traktorit ja kaks suurt kombaini. „Kombainidel jääb vahel tootlikkust ülegi, aga kui ilmad on heitlikud, nii nagu need meil olema kipuvad, on hea, kui suudad vilja operatiivselt õigel ajal ära koristada. Kuna rõhume kvaliteedile ja püüame müüa toiduteravilja, on koristuskiirus äärmiselt tähtis. Kuivatid ja hoidlad on meil endal kõik olemas.” Aasta ringi on Põhara Agros lisaks peremehele ametis kolm meest, kes kevadest sügiseni teevad põllutöid. Talvel on vaba aega rohkem või leiavad nad rakendust lumekoristustööl. Viimasega on Põldmaa sõnul küll sageli rohkem tüli kui tulu.

Veised ja mahevili

Lisaks Põhara Agrole majandavad Jaanus ja abikaasa Marit Põldmaa viiendat aastat veisekasvatuse ja maheviljaga tegelevat osaühingut Põhara Veis. „Tundsime, et oleks kena, kui ümber maja oleksid mingid loomad. On ju meie kodugi ümber ehitatud kolhoosiaegsest noorkarjalaudast, nii nagu tootmishoone ja kuivatigi. Tõime Soomest viis herefordi, praegu on meil neid juba 38. Suuremaks ei tahagi karja ajada. Kõik ammlehmad on herefordid, aga pull on limousine, sest türklasele, kes on selle liha peamine tarbija, meeldivad praegu segud rohkem,” selgitab abikaasa Marit.

Kaks aastat tagasi tegi Põhara Veis algust mahevilja kasvatamisega. „Vaatasime, et mahetooted lähevad üha enam hinda ja miks mitte katsetada. Teist aastat kasvatame ligi 80 hektaril mahevilja. Jõõpresse tehti mahevilja kokkuost, see andis meile lisastiimuli. Kolmeaastane üleminekufaas saab järgmisel aastal läbi ja siis saame sinna vilja müüma hakata. Praegu müüme tegelikult mahedat vilja koos tavaviljaga, kuigi hinna ja mõistagi ka saagikuse vahe on mitmekordne. Maheda nõuded on karmid, aga saame hakkama.”

Kõigele lisaks on Jaanus Põldmaa kirglik jahimees ja mitte ainult aktiivne metsaskäija, vaid ta on kohaliku Aruvälja Jahiseltsi esimees, Pärnumaa Jahimeeste Liidu aseesimees ja esindab Pärnumaad Eesti Jahimeeste Seltsis. Meest jätkub veel Pärnumaa Talupidajate Liidu ja Talupidajate Nõuandekeskuse juhatusse. Ümbruskonna külasid ühendavas MTÜs Aruvälja Suurküla Selts on tema südameasjaks olnud kohaliku Aruvälja rahvamaja renoveerimine. „Kunagi, kui üheksakümnendate algul siia kolisin, avaldas mulle sügavat muljet ajalooline seik, et talumehed olid siia enda raha eest rahvamaja ehitanud. Nii ongi seda viimase kümne aasta jooksul Euroopa abiraha toel parandatud ja renoveeritud. Kuna kohaliku rahva seltsielu aktiivsus on sellest üha enam tuult tiibadesse saanud, aga majast lõpuks ikkagi asja ei saanud, mädanik ja kahjurid olid puidust jagu saanud ja ka kohalik lasteaia ja raamatukogu maja ehituslikult enam jätkusuutlik ei olnud, siis otsustas vald lõpuks külarahvale uue külakeskuse ehitada.”

Viimased kuus aastat on Põldmaa olnud Audru vallavolikogu esimees. „Näha kõike ühtse tervikuna, suuta mõelda kõigile ja kõigele võrdselt ning näha ette tulevikku on olnud selle ameti suurimad väljakutsed. Tegevusi on tõesti hirmus palju, aga kes teeb, see jõuab. Jaht ja otsene töö traktoriroolis on minu jaoks üks puhkuse vorm, aga loomulikult on parim puhkus koos perega veedetud aeg. Seitse last ja armastav abikaasa suudavad lõpuks kõik päevad helgeks muuta,” on ta eluga rahul.

Kaks aastat tagasi pälvis Jaanus Põldmaa Carl Robert Jakobsoni konkursil Pärnumaa populaarseima põllumehe tiitli ja 2010. aastal tunnustas põllumajandusministeerium teda oma hõbedase teenetemärgiga. Jahinduslikult on Põldmaa tegevust hinnatud Ilvese teenetemärgiga ja käesoleval aastal pälvis ta Audru valla vapimärgi.