Hobist leivateenimiseks: palgatöö asemel töötab Maie oma iluaias

Kümne aasta eest hakkas Maie Vridolin kodumaja ümber juurikamaad püsililledega asustama ja iluaianduse pisik osutus sedavõrd tugevaks, et nüüd võtab naine aias vastu ekskursioonigruppe ning palgatööl käimise asemel tuleb teenistus oma taimede paljundamisest ja müügist.

Pärnumaal Paikusel elavate Vridolinide kodu ümbritsev 1200-ruutmeetrine iluaed on paari aastaga «aiahullude» seas populaarseks uudistamisobjektiks muutunud. Viimati juulis toimunud avatud aia päevadel võttis perenaine vastu üle saja külastaja ning tuhanded inimesed jälgivad tema tegemisi «näoraamatus».

Aiaväravast sisenevat ajakirjanikku ja fotograafi tuleb mõõdukal sammul üle nuusutama suur saksa lambakoer. Perenaine kiirustab ütlema, et Seebal on turjal juba 13 aastat ja ta on väga rahumeelne, on kogu aeg olnud. Isegi noore ja mänguhimulisena suhtus koer pererahva tehtusse sellise austusega, et kui ta pall peenrasse veeres, ootas ilusti kõrval, kuni keegi selle tagasi andis. Perenaine arvab, et oma rolli mängib see, et koera isa oli politseikoer – ju on arukus ja inimesega arvestamise oskus tal geenides. «Temaga pole üldse pidanud kurjustama ja aiale kahju ta teinud pole,» kiidab perenaine.

Üksteisega arvestamine on vastastikune. Aias käies viivad mururajad justkui erinevatesse rohelistesse tubadesse, aga mõni lõppeb vastu naabri aeda. «Need on meie koera ja naabri endise kassi suhtlemiskohad. Naabri vanale kassile meeldis meie koera ees eputada, algul ühe koha peal ja siis jooksis teise raja juurde,» muheleb naine.

Metsviinapuu kraavis

Esimene ohoo-efekt tabab aia külastajaid tegelikult juba värava juures. Nimelt on aia ja sõidutee vahel väga sügav kraav, mille teepoolne külg on metsviinapuuga kaetud. Perenaine meenutab, et kuna järsul kraavikaldal on raske korralikku muru kasvatada, siis ühe kalda katmiseks kasvatas ta murumättad aias valmis, kui järg teise kalda kätte jõudis, turgatas pähe mõte proovida seal metsviinapuud kasvatada. Kui muidu kasvavad need ülespoole ronides, siis seal laskuvad mööda kallast allapoole ja lämmatavad samal ajal umbrohu. «Vähe hooldust vajav ja sügisel läheb kenasti punaseks ka,» on perenaine lahendusega rahul.

Siin-seal aias ja kasvuhoones kasvavad ka nn päris viinapuud, millel kesksuvel rohkelt pisikeste marjadega kobaraid küljes. Veelkordne tõestus, et saab küll Eestis edukalt viinamarju õueski kasvatada. «Korjasime sellelt «Zilgalt» ühel aastal kümme ämbritäit marju,» osutab Maie maja taga veranda servas kasvavale lopsakale liaanile.

Õiteilu lumest lumeni

Aias looklevad püsikute peenrad nii, et ühe koha peal seistes ei näe kogu õueala, vaid jalutad peenarde vahel mööda siledat muruvaipa justkui ühest rohelisest toast teise. Õuetubasid uudistades tundub krunt hoopis suurem, kui too tegelikult on. Taimed on perenaine valinud nii, et midagi õitseks seal lume sulamisest uue lume tulekuni hilissügisel. «Olen vaadanud püsikuid aeda selle järgi, et need õitseksid võimalikult kaua ja et lehestik jääks ka pärast seda kena vaadata,» seletab ta.

Näiteks on tulbid teiste püsilillede vahel nii sätitud, et kui nood ära õitsevad, on püsikud juba sedavõrd sirgunud, et varjavad närbuvad tulbilehed. Tulbisibulaid ei võeta selles aias sugugi mitte igal aastal üles.

Õierikkas lopsakas aias jalutajale torkab silma, et roose näeb vaid maja ees, lilleampleid pole ühtegi ja suvelilligi ei haara silm, vähemalt mitte laialt tuntuid suvikuid. Puu- ja põõsaalused on erinevate taimedega haljastatud ning vaba mullapinda silmab vähe. Kõik tundub olevat sätitud nii, et kogu aeg mõni õis silma rõõmustaks ja tööd peenardega oleks võimalikult napilt.

Perenaine tõdeb, et nii ongi – igapäevast suurt tööd see aed suvel ei nõua. Kevadel kasutab ta kompleksväetist ja kanakakat, sügisväetist ei anna, paari aasta tagant paneb omatehtud komposti. «Kui kevadel ükskord peenrad korralikult üle käia, siis suvel on vähe tööd, puhmikud katavad mullapinna ja umbrohul pole ruumi kasvada,» tõdeb Maie. «Kõige töömahukam siin aias on sügisene puhmikute tagasilõikus.»

Tihti küsitakse tema käest, kuidas saada alati õitsvat hooldusvaba aeda. Päris nii ei ole võimalik, et istud, käed süles, küll aga võib töö endale lihtsamaks teha − just taimi õigesti paigutades.

Kui tänapäeval kasutatakse mugavust taga ajades paljudes aedades peenarde tegemisel kangaid ja multši, siis siin aias neid ei näe. «Ei-ei-ei! Ei mingit kangast, multši ega ääriseid. Suve jooksul teen ääred kolm korda poolkuulabidaga korda ja püsib ilusti,» seletab naine.

Peenrakangad võivad algul küll hea lahendusena tunduda, aga kuna inimene taimi hooldades liigub nagunii peenra peal, siis tallatakse paratamatult pinnast kokku, aga muld tahab õhutamist. Maie räägib, et taimed kasvavad nii kähku, et kui need õigesti istutada, siis ei jäägi tühja mullapinda, kuhu umbrohud levida saaksid.

Nüüdseks on aias tuhatkond eri taime ja naine tunneb, et aed on enam-vähem valmis ning uusi taimi enam juurde tuua suurt ei plaani. «Mul on siin kõrgused ja värvid enda jaoks paigas ja kui kuskile mõni uus taim tuua, siis kooslus muutub ja vaja olemasolevaid taimi ümber tõsta,» põhjendab ta. Algusaastatel oli taimede ümbertõstmist palju, nüüd juba minimaalselt.

Kui aed veel «töös» oli, ei tahtnud perenaine seda eriti võõrastele näidata, kuid praegu võtab oma aias hea meelega inimesi vastu. «Mulle väga meeldib suhelda aiainimestega – muljeid vahetada ja kogemusi jagada,» sõnab ta. «Kõike päritakse siin. Osa külastajaid on väga asjaga kursis, osa on algajad,» iseloomustab ta aiakülalisi. «Mul on silma jäänud, et tänapäeval on palju neid, kes eriti ei tunne taimi.»

Nii mõlgutabki Maie praegu peas mõtet tulevikus oma aiamajas huvilistele aialoenguid pidama hakata.

Hobi kasvas tööks

2016. aasta kevadel registreeris pere osaühingu «Maie Aed» ja nii kasvaski hobist välja töö. Maie Aed pakub huvilistele aiakülastust ning lisaks paljundab ja kasvatab püsililli. Ainult oma aia taimedest paljundatud istikuid müüakse aiapäevadel kohapeal, lisaks käiakse suurematel taimelaatadel.

Maie on oma nime all pakutavas kaubas kindel, sest kõik müügiks minevad taimed paljundab oma taimedest, mitte midagi sisse ei osta ega plaani tulevikuski Hollandist noortaimi tooma hakata. Kõik on omas aias katsetatud ja heaks kiidetud. Aastate jooksul on tal mõni aeda toodud taimedest ka välja läinud ja siis ta sama sorti enam ei kasvata. «Kui ei kasva, las olla,» sõnab naine.

Taimede paljundamisega tegutseb valdavalt üksi, aga laatade ajal abikaasa ja kaks tütart aitavad.

Ma naudin kõike seda tegemist.

Tänapäeval tahavad inimesed Eestimaa lühikeseks suveks aeda värve tuua. Jutt ja pilt aitavad küll lilletaimi müüa, aga hoopis teine lugu on, kui inimesed saavad aeda kohale tulla, vaadata, kuidas lill suurena välja näeb ja peenral õitseb. «Avatud aia päevad ongi seepärast eriti head, et inimesed näevad tegelikku pilti,» ütleb naine. «Mulle on avatud aia päeval tihti öeldud, et muidu poleks nad taime osanud osta, aga nähes teda puhmikuna teiste taimede vahel kasvamas, on pilt hoopis muu.»

MAIE AIA KOGEMUS

• Peenrad aitab umbrohuvabana hoida paraja tihedusega istutus ja pinnakattetaimed, mis ei jäta umbrohule kohta kasvada.
• Peenrakangaid ja multši selles aias pole.
• Peenraääred jäävad ilusad, kui need muru serva mööda kolm korda suve jooksul poolkuulabidaga üle käia.
• Kui arvestada peale õite värvi ja õitsemisaja ka lehestiku tooni ja struktuuriga, jagub silmailu varakevadest külmadeni.
• Kui teie ja naabri lemmikloomad nagunii aia taga suhtlevad, siis jätke neile selleks eraldi koht. Nii ei laasta loomad peenraid.