Kadumisohus: naerukajakate arv on hakanud ootamatult vähenema

Naerukajakas Foto: Wikipedia

Minu tudengipõlves, aastat kuuskümmend viis tagasi, oli Tartus üks olulisi looduse arengumärke naerukajakas. Juba Emajõe jääkaane kadumise eel ilmusid jõe äärde häälekad hakisuurused pruunitanulised linnud, peatusid kaldapiiretel nii hulgaliselt, et kahe linnu vahet oli vaevalt meeter, paarilised muidugi rohkem lähestikku.

Toitu hangiti jõest, kuhu reovesi tollal jõudis eelneva puhastuseta. Aprilli lõpupoole kajakaread hõrenesid järjest – linnud siirdusid pesapaikadele. Jaanipäeva eel hakkas linnas jälle neid tiivulisi rohkem nägema – naasid ebaõnnestunult pesitsenud. Juulis olid Emajõe kaldad jälle kajakaist tulvil, aga nüüd oli pool seltskonda hoopis halli-pruunikirjud ja musta sabatipuga – koos vanadega tulid ka tuule tiibadesse saanud noored. Augusti alul võttis maad uus rüüvahetus: kena pruun pea muutus alul laiguliseks ja lõpuks päris valgeks, ainult kõrva taha jäi tume poolkuujas laik. Aga vana- ja noorlindudel vahet teha oli ikka hõlpus, sest vanade kael ja alapool jäid üha valgeks. Vana naerukajaka selg ja tiivad on helehallid, tiivaotsad mustad, nokk ja jalad on kevadel tume-, sügisel helepunased, noorte jalad aga kollakasroosad.

Naerukajakas oli toona meie tavalisemaid kajakaid. Liigi arvukus kasvas Eestis kuni 1980. aastateni, et sestpeale järjest kahaneda. „Tipptunnil” hinnati Eesti asurkonda kuni 100­ 000 haudepaarile. Suuremaid kolooniaid täheldati Matsalu lahe roostikes ja Kuressaare ligidal Linnulahel, Tartu külje all Aardla järvel ja Emajõe suudmealal küündisid haudeasundid mitme tuhande paarini. Endla järvel loendas Aivar Leito veel 1991. aastal 8000 naerukajakapaari, ent kümne aasta pärast pesitses neid seal vaid mõni. Soodsa toiduallika läheduses võis leida samuti tuhandete paarideni paisunud pesitsusseltsinguid, näiteks Virumaal Tõrma karusloomakasvanduse lähedal, kus asuti koguni kajakate sigimist piirama munade ärakorjamise teel.

Arvukuse allakäik tuli järsult, üleüldiselt ja seletamatult. Matsalu roostikes oli küll 1960. aasta paiku täheldatud kajakapoegade massilist suremist ühe parasitaarhaiguse tagajärjel, ent sellest sai kajakarahvas siiski üle. 2005. aasta paiku pesitses Eestis veel 30­­­­­ 000 kuni 50 000 naerukajakapaari, viis aastat hiljem poole vähem ja praegu on liigi arvukus meil veelgi väiksem. Samamoodi on naerukajakaid jäänud vähemaks mujalgi Euroopas. Nii kahanes Põhja-Saksamaal nende hulk eelmise sajandi lõpukümnendil sajakordselt ja nüüd on see lind seal üliharuldane. Taanigi 50 aasta eest 400 000 paarist on järel vaid mõnisada ja liik on range kaitse alla võetud. Ka laialdasel levialal Islandis ja Iirimaast üle metsa- ja stepivööndi Jaapani ja Kamtšatkani on liigi asustuspilt katkeliseks muutunud.

Meie naerukajakad, kes talvitavad Lääne-Euroopas ja Vahemere ümbruses, pehmetel talvedel ka Läänemere lõunaosas, jõuavad koduvetele tagasi märtsi lõpul, olles enamjaolt juba paarilise leidnud. Mai alul käib kolooniates hoogne pesarajamine: kas kuhjatakse vesisele pinnale poolemeetrine pilliroo- ja kaislatükkide lasu, mille keskel olev lohk vooderdatakse peenemate taimelehtedega, või tehakse õhemapoolne pesa vees oleva mätta keskele või saarekese kõvemale pinnale. Koloonias käib lakkamatu „puude ja maade” jagamine – ikka kõva käratsemise saatel, mis eriti paisub mõne ronga, varese või muu röövlinnu ilmudes. Varesel pole pikka asu, ronk aga võib ründeid taluda ja mõne muna või kajakapoja saagiks saada. Igatahes annab imestada, et nende valjude kärisevatooniliste helide tekitajaid mitmes keeles naerukajakateks nimetatakse; iseasi on rahulikus olukorras kuulda lastav heledam kekekek-helirodu.

Mai keskpaigaks on pesas kaks-kolm kahkjas-lillakaspruunilt kirjatud rohekakoorelist muna, mida ema ja isa asuvad hauduma teineteist vahetades, nii et umbkaudu kolmandik linde saab kolooniast ära olla toitu otsimas, enamasti mõne kilomeetri kaugusel lagedal maal, meelsasti haritavatel põldudel, aga ka niitudel ja orasepõldudel, noppides putukaid ja vihmausse. Putukate masslennu korral võivad naerukajakad neid osavasti veigeldes õhust püüda. Veestki saavad nad toitu, ujudes kalade kudemispaikades või saates kalureid nende püügiretkedel.

 22–23 päevase haudumise järel koorunud pojad jäävad reeglina pessa, kus vanalinnud neile oma maost toitu esialgu otse noka vahele pistavad, hiljem aga pesamuldrile poetavad. Häire korral pagevad pojad pesast ümbruse rohu varju või sulpsavad ujuma. Pikema segamise korral võivad pojad pesast kaugemale hälbida ja ega teised vanalinnud neid kuigi leebelt kohtle – mõni poeg võib tõrjehoopidest otsagi leida. Nelja nädalaga saavad pojad lennuvõimeliseks ja vanemad toidavad neid veel nädalakese. Siis asutakse parvedena laialdaselt ringi uitama ja oktoobris rännatakse talvituspaikadesse. Mõnel talvel jääb neid Eesti randadele kokku tuhat või paar.

Vanalindude hoolsalt kaitstud naerukajakakoloonias leiavad turvalisema pesapaiga paljud veelinnud, isegi kuni paarkümmend liiki. Partidel-vartidel on küll pisut keerukas oma poegi sealt „segasummasuvilast” kolooniaomanike kadalipu vahelt vabasse vette juhtida, aga pesitsemine on siiski mitu korda tõhusam kui väljaspool kolooniaid. On juba täheldatud, et naerukajakakolooniate hääbumine kahandab mõnegi veelinnuliigi sigimistulemusi.

Esialgu jäävad selle huvitava linnu kadumisohtu sattumise põhjused selguseta, aga seda tuleb pidada üheks hoiatusmärgiks üldise loodusseisundi suhtes.