Sagadi mõisa metsamuuseumi jahitrofeede näitusel koos eksperdiga

Peeter Hussar näitab Hiiumaa ja Saaremaa jahimeeste 15aastase töö vilju: järgu võrra suuremaid punahirve trofeesarvi. Foto: Peep Linno

Sagadi mõisa metsamuuseumis saab alates juunist näha viimase kahe aasta hinnatuimaid jahitrofeesid. Palusime loodusesõbral ja näituse ülespanijal Peeter Hussaril kirjeldada, mida näitusekülaline seal näeb või oskuslikuma vaatamise korral näha võiks.

Uus näitus on varasemast veidi erinev

«Trofeenäitus on selline huvitav koht, mida võiks vaadata töötlemata ja maailma avastava pilguga, siis on siin huvitav ja põnev,» räägib Hussar. «Mõned on võtnud seisukoha, et küttimine on kurjast, aga meie ökoloogiline taust on selline, et ilma küttimata me ei saa. Küttimine on ulukite arvukuse reguleerimine.» Trofeede kogumine ja näitus annab Hussari sõnul jahimeestele ulukite arvukuse reguleerimisel lisaväärtuse.

Näitus erineb varasematest selle poolest, et välja on pandud ainult kuldmedalit väärt suured trofeed. «Tekib omamoodi efekt, kus silm harjub ära, et need trofeed peavadki nii suured olema.» Vaataja enam ei taju, et enamikul metsloomadel on palju väiksemad sarved, selgitab Hussar. Kui varem pandi välja eri suuruses trofeesid, siis nüüd eksponeeritakse vaid umbes neljandikku parimatest.

Kuidas trofeesid hinnatakse

Peeter Hussar hindab trofeesid aktiivselt alates 1980. aastatest ja viimased kaks aastat on ta üks kuuest rahvusvahelise jahindusühingu CIC vanemeksperdist Eestis. Ta kirjeldab näituse vaatamise ja mõistmise parandamiseks, mida ekspert trofeed hinnates teeb ja millele tähelepanu pöörab.

Trofee hindamisel tuleb lisaks üksikute parameetrite mõõtmisele hinnata ja võrrelda trofee võimsust. Oluline on see, et kui trofeel on suurem punktide arv, see ka näiks suurem, selgitab Hussar.

Põdrasarvede mõõtmine on eksperdil rutiinne töö ja selleks kulub umbes pool tundi. Tabelisse pannakse tüviku ümbermõõdud, sarvedevaheline kaugus, mõlema sarve pikkus ja laius (ainuke mõõt, mis on ühekordne). Siis mõõdetakse kühvli laius (kui on kühvelsarv) ja iga millimeeter on tähtis.

Kui baasmõõdud on mõõdetud, mõõdetakse kõikide harude pikkused ja ümbermõõdud ning võetakse keskmine pikkus ja keskmine ümbermõõt. Pärast pooletunnist mõõtmist ja arvutamist koguneb punktisumma ja sellele lisab ekspert kuni kolm punkti visuaalse väljanägemise eest. Selleks peab sarv olema proportsioonis ja sel ei tohi olla nähtavat kõrvalekallet.

Soku- ja hirvesarvede hindamisel tehakse samuti, aga lisaks veel kaalutakse. Soku sarve kaalutakse vees ja kuival ning baaspunktid tulevad mahu järgi. Sarved uputatakse vette ja saadakse teada sarve kogumaht. Siis hakatakse hindama visuaalset: kibunapärga, kibunalisust, sarve värvi ja tippude proportsiooni. Rohkem hinnatakse tumedaid tippe − see märgib elujõudu.

Tänavusel näitusel on väljas seakihvad, mis punktide poolest on neljakümne aasta rekord. Seatrofee hindamisel mõõdetakse alumise kihva pikkus, laius ja ülemise kihva ümbermõõt. Lisaks läheb arvesse see, kui uhkelt need kaardus on. Võrdlemiseks on eksperdil abiks šabloon ja kihvad saavad ilusa kaardumise korral ühe punkti juurde.

Ilvese, hundi, karu ja kopra koljude hindamine on eksperdi jaoks lihtsam, vaja on mõõta laius ja pikkus. Arvesse ei lähe, kas kolju on sile või mingi haiguse tõttu krobeliseks muutunud. Sarnakaared mõõdetakse kõige laiemast kohast ja pikkus kõige pikemast kohast 0,1 mm täpsusega ja siis võrreldakse.

Eraldi tähelepanu all on saared

Hussar toonitab, et näitust külastades peaks eraldi tähelepanu pöörama Hiiumaa ja Saaremaa hirvesarvedele. «Seal lõpetati väga jõuliste võtetega ära kuue- ja seitsmeaastaste hirvepullide jaht,» räägib ta. «Nüüd on asi arenenud − kui eelmisel kümnel aastal hinnati kuldmedali vääriliseks kolmed kuni viied sarved, siis nüüd on neid juba üheksa.» Viieteistkümne aasta väga sihikindla töö tulemusena on Saaremaal ja Hiiumaal punahirve trofeesarv suurusjärgu võrra suuremaks läinud.

Seal sõlmiti jahimeeste vahel aumehelik kokkulepe, et kuue- ja seitsmeaastastel hirvedel lastakse veel mõned aastad edasi elada. Selle vastu eksinule määrati trahv ja enne selle tasumist püssiga metsa ei lubatud. Hirvede arvukuse reguleerimine käib Hussari sõnul märksa nooremas eas ehk paari-kolmeaastaseid loomi jahtides.

Samamoodi peaks tegema põdrajahiga, arvab Hussar. «Eesti põdrajaht on natuke kaootiline. Kui põder ajujahis välja jookseb, ei jõua tema vanust hinnata.» Hussari sõnul ei paista ajujahis ettejooksnud põdra vanus hästi välja ning ta tuleks väiksemagi kahtluse korral jätta laskmata. Hirve ja metskitse vanust on jahimehel visuaalselt kergem hinnata.

Kõik kullale tulnud põdratrofeed on näitusel kaheksa-aastased loomad. Hirved aga 10−12aastased. «Kui saaksime põdraga samamoodi teha, äkki oleks sama efekt kui hirvel,» oletab Hussar.

Seakatku mõju saabub järgmisel aastal

Näitusel eksponeeritavate seakihvade trofeede hulka ja väärtust ei ole Aafrika seakatk mõjutanud. «Katku mõju tuleb tõenäoliselt alles järgmisel näitusel,» pakub Hussar. «Sigade küttimissurve oli nii suur, et ette on jäänud ka need, kes on varem osanud ennast varjul hoida.» See on selle näituse rekordkihvade ilmne põhjus.

Hindaja mõistes peetakse klassikaliseks trofeeks lisaks sokusarvele, hirvesarvele ja põdrasarvele veel hundi, ilvese ja karu koljusid ning nahku. Lisaks määrati kümmekond aastat tagasi eestlaste ja soomlaste ettepanekul hindamisskaala kopra koljule ja nahale. Hussari sõnul ainult selleks, et ulukile lisaväärtust anda. «Muidu küttisime kopraid nagu kahjureid, aga see ei ole jahiuluki suhtes kõige lugupidavam,» toob ta välja.

Seitse-kaheksa aastat tagasi hakati trofeedena hindama ka väikekiskjaid, nagu mäger, kährik ja rebane. Alguses oli neid palju, aga praeguseks on uudsuse õhin üle läinud.

Valikusse on lisandunud uus trofee

See-eest on Eestis uus hinnatav trofee – šaakal. «Täielik müstika, uus jahiliik Eestis,» ütleb Hussar. «Seletamatu, kust ta tuli ja kuidas tuli, selle tõsiasja vastu pole midagi teha.» Lähim šaakali asurkond on Eestist tuhande kilomeetri kaugusel ja Hussari hinnangul ei ole võimalik, et ta ise looduslikult siia sattus. «Temaga peame tõsiselt tegelema, et looduslik tasakaal käest ei läheks.»

Näitusel hakkavad hästi silma suured karunahad. Eesti karu on Hussari sõnul suur ja nende arvukus võrreldes näiteks Lätiga hea – hinnanguliselt elab Eestis umbes 600 karu. Aga Eesti ilvestega on kehvasti. «Meil on olnud hinnatavate ilvesenahkade virn põlvini, aga nüüd on neid kümmekond.»

Ilvese nahal hinnatakse kõrvatutte, põskhabet ja vurre ning karva ühtlust ja tihedust. Ilvese naha hindamisel saab see 10 protsenti punkte juurde, kui nahal on tugevad mustad ja selged täpid. Hundi nahal täppe ei ole, seega vaatavad hindajad karva tihedust, ühtlust, pikkust ja lakka. Hinnatud lakk teeb kaela visuaalselt võimsaks.

Veel võib näitusel näha

Lisaks on näitusele välja pandud rida väikesi sarvi ja katkine kolju. Nende puhul ei ole tegu väärarenguga. «Sarv võib olla tavapärasest veidi erinev, siin on kõrvalekaldeid, aga ei ole väärarengut,» selgitab Hussar. Väikesi sarvi on looduses tegelikult rohkem kui suuri ja looduses juhtub imelugusid luumurdude ja mädanevate pealuude väljapõdemisega.

Jahitrofeede näitusi on korraldatud alates 1968. aastast. Tänavu saab näitust vaadata juba 12. korda. Väljapanekus on põdra-, metskitse- ja punahirvesarvi; metsseakihvasid; ilvese-, hundi- ja karunahku; hundi-, karu-, ilvese-, kopra-, mägra-, rebase-, šaakali- ning kährikukoljusid. Välismaistest liikidest on lisaks mufloni, mägikitse, dagestani tuura, muntjaki, impala, muskusveise, izjubri ja valgesaba-gnuu sarvi; hiina vesihirvekihvasid ning pruuni tähnikhüääni kolju.