Mööda maakohti ringi sõites tahavad turistid imetleda kaunist loodust, uudistada kultuuriväärtusi ja loomulikult maitsta kohalikku toitu.
Külastajale kehva talutoitu pakkudes võid pillid kotti panna
27. juuli 2017, 06:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Talutoidul ei ole alati juures mahetoidu silti, aga kohalik kogukond on rangem kontroll kui ükski labor. Naabrinaisele ja teistele kohalikele ei saa pakkuda kehva toitu, siis ta rohkem ei tule ja kõneleb teistele edasi ka,» räägib MTÜ Pärnu Lahe Partnerluskogu tegevjuht Mercedes Merimaa. «Väikeses toidukohas ei saa perenaine lihtsalt riskida sellega, et tõstab lauale kohe halvaks mineva roa, siis müüks ta kogu oma firma maha.»
Et kohalikku talutoitu veelgi enam ausse tõsta, on Pärnumaal Liivi lahe äärseid turismiobjekte koondava Romantilise Rannatee eestvedajad sõitmas mööda rannajoont, et kokku panna kokaraamat maaturismiettevõtjate retseptidest. Eriti suur soov on leida sääraseid, mida selles piirkonnas põlvest põlve edasi kantud.
Merimaa selgitab, et turistid tulevad meie juurde küll vaatamisväärsusi nautima, aga kõik tahavad ka süüa ja enamasti otsitakse midagi muud kui seda, millega linnas harjutud.
«Me ise läheme samuti võõrale maale sooviga kohalikku toitu süüa. Prantsusmaal tahame crème brûlée´d maitsta, aga mida meie neile pakkuda saame? Seda valikut polegi nii lihtne teha,» tõdeb Merimaa. «Turist tahab kohalikku ja väga tihti küsib perenaise käest, kust on taldrikul olevad kartulid ja liha pärit. See on tänapäeval väga iseloomulik, et järjest enam tahavad sööjad toidu tausta teada ja toitlustajad peavad üha enam pead murdma, mida piirkonnale omast nad pakkuda saaksid.»
Kohalikud friikad
Maria talu perenaine Riina Rand kinnitab, et turistid küsivad tõesti just kohaliku toidu järele. Talu ostab juurikad ümbruskonna kasvatajatelt ning leiva ja saia teeb ise. Hitt-tooteks ongi klientide seas kujunenud talu köögis küpsetatud leib. «Kui see lauale tuleb, on inimesed valmis ainult sellest endal kõhu täis sööma. Teine säärane toode on meie kõrvitsasai,» räägib perenaine.
Veel üks paikkonnale iseloomulik toit on kartuli kõrvale pakutav munapuder, mis on eriti hea kooslus värske kartuliga, mis suvel tuleb.
Ikka tuleb ette, et turismitallu sisse põiganud klient küsib friikartuleid. «Meie pakume siis välja, et jah, friikartulit saab, aga meie omad näevad pisut teistmoodi välja, meie friikartulid on praekartulid,» muheleb Rand.
Pärimustoit
Toidupärimusest on Eestis seni väga vähe räägitud, aga see väärib Merimaa hinnangul uurimist. Mööda turismiettevõtteid sõites küsibki ta alati, kust retsept pärit. Nii saab lisaks retseptile raamatusse kirja iga toidu lugu.
Näiteks alles hiljuti Pootsi jahimajas oma toidukoha «Amps ja lonks» avanud Susanna Kuusik rääkis vanaema pashat pakkudes, et tema peres on seda rooga tehtud nii kaua, kui ta lapsepõlvest mäletab. Kuna Pootsi piirkonnas on õigeusk ja sellega seotud traditsioonid läbi sajandite aus olnud, oligi seal pashavalmistamise tava. «Meie peres pole lihavõtted kunagi ilma pashata mõeldavad olnud, sellist varianti polegi,» kinnitab Kuusik.
Raamatu koostajate seltskonna silma lööb aga eriliselt särama Varbla puhkekülas pakutav adru ja merikapsa salat. Mitte et see teistest roogadest ahvatlevam välja näeks, vaid keegi ei tea kedagi, kes neid taimi söönud oleks. Seda salatit ei panda küll iga prae lisandiks, aga kes külastajatest soovib, sellele antakse proovida. Seegi toit on inspiratsiooni saanud ühe mere ääres sirgunud koka suguvõsas põlves põlve edasi antud teadmistest.
Nii erilist rooga ei saanud ka loo autor proovimata jätta ja kui esialgu arvasin, et lusikatäie suudan ikka alla neelata, siis alustuseks üksainus taldrikule tõstetud lusikatäis sai kohe lisa. See krõmpsuv salat on tõeliselt maitsev. Hakka või ise mere kaldal kasvavaid taimi tundma õppima, et koduski salatitegu korrata. Ehk innustab see salat teisigi külastajaid vanaemade retsepte uurima.
Puhkeküla perenaine Marika Sabiin räägib, et kohalike ja välismaiste turistide seas on neil lemmikuks kujunenud naturaalpihv, mis on algusest lõpuni siin tehtud − isegi lihaveised kasvatab puhkeküla peremees ise. «Üritamegi võimalikult palju toorainet kohapealt hankida: kala tuleb merest, kartuli ostan koka käest, kel on mahetalu, sedasi üritamegi läbi saada,» jutustab ta.
Turismitalu pidajad jälgivad pingsalt ilmateadet
«Suure südamevärinaga jälgin ilmateateid, eriti kui suured grupid tulemas,» tunnistab otse mere kaldal asuva Varbla puhkeküla perenaine Marika Sabiin.
Tänavune ülinigel suvitusilm ei ole olnud just lahke kohalike turismitalude pidajate suhtes ja üpris tavaline on, et kehva ilmaennustuse eel tühistavad pered oma broneeringud.
Audru-Tõstamaa tee ääres tegutsevasse Maria tallu mahuvad puhkama nii pered kui ka suured firmad oma seminare pidama. Talu perenaine Riina Rand tõdeb, et mingi liikumine küll toimub, aga varasemate aastatega võrreldes on üldpilt siiski kummaliselt vaikne. «Lahjem on pilt nii suvepäevade kui ka üksikisikute poolest,» sõnab ta.
Kindlasti mängib siin rolli ilm, mis maale aega veetma ei meelita. «Tänavu hakati juba varakult meedias rääkima, et juuli tuleb halva ilmaga ja ilmselt seepärast on meile tehtud rohkem broneeringuid augustisse, aga juuli omi on ära öeldud,» räägib Rand.
Lisaks ilmale võib teine põhjus olla esmapilgul üllatav – laulupidu. Nimelt on Rand teistelt turismiettevõtjatelt kuulnud, et laulupeoaastatel kipubki siseriiklikke turiste pisut vähem olema. Võtab ju perega Tallinnas peol käik arvestatava osa puhkuseks planeeritud eelarvest ja ajast, mis muudel aastatel kulub mööda Eestit reisides.
Varbla puhkekülas on nädalavahetused enamasti pulmade või suuremate firmaürituste tarbeks broneeritud ja nädala sees käib rohkem eraisikuid. «Kui ilm on kehv, siis eraisikud sageli tühistavad oma broneeringud. Selle vastu ei saa me kuidagi, kurvaks teeb,» sõnab perenaine. «Sel suvel on nii, et kui nädalavahetuseks on broneeritud kohad 120 inimesele, aga kohale tuleb 75, oleme ka õnnelikud.»
Üritustele inimesed kehva ilma tõttu siiski tulemata ei jäta. «Samas ilm mõjutab arvamust meist,» ütleb Sabiin. «Kui inimene tuleb ja on halb ilm, siis on tal tuju paha ja vaatab kõike pisut altkulmu. Aga kui on ilus ilm, kõik särab, loob see hoopis teise emotsiooni meie juures veedetud ajast. Jah, hirmus hoolikalt jälgin iga päev ilmateadet.»
Ehkki ilmakaart lubab üle Eesti alatasa vihma, on Varbla säärane kant, kus vihma kallab muude kohtadega võrreldes vähem. «Mõne koha peal on hull ilm, aga meil samal ajal päike paistab,» kinnitab Sabiin. «Vanasti räägiti siin, et ei tea, kas vanajumal nuhtleb meid, et vihma ei anna, aga puhkemajanduse seisukohalt on muidugi hea, kui vihma harvem kallab.»