Sügisesest väetamisest

Sügisväetise järele tekib kindel vajadus, kui olete kasutanud rohke lämmastikusisaldusega väetisi. Foto: Peeter Kümmel

Väetamisest rääkides tundub, et ikka ja jälle tuleb minna tagasi ajaloo juurde. Mineraalse väetamise ajalugu on tegelikult lühike ja tormiline.

Varem ei olnud ajaliselt ja tehniliselt võimalik kõiki väetamisi kevadel koos külviga teha. 30–40 aastat tagasi olid olemas lihtväetised (sisaldavad ainult üht kolmest põhitoiteelemendist (lämmastik, fosfor, kaalium) või üht mikroelementi), liitväetised (sisaldavad vähemalt kahte põhitoiteelementi või mikroelementi) ja mõningad täisväetised (sisaldavad kõiki kolme põhitoiteelementi ja/või mikroelemente). Viimased olid kalli hinna tõttu kasutusel peamiselt kasvuhoonekultuuride väetamisel. Paljusid lihtväetisi polnud isegi põlluservas võimalik kokku segada, sest need hakkasid sulama või oli nende suurus ja raskus nii erinev, et väetamise tulemus jäi ebaühtlane. Seega polnudki põldude väetamisel muud võimalust kui jaotada tööd ajaliselt laiali.

Kevadel kõige kiiremal maaharimis- ja külviajal jõuti tavaliselt taimi vaid kasvu kiirust ergutava lämmastikuga varustada. Sügisel, kui aega oli rohkem, anti mulda selles paremini püsivaid fosfor- ja kaaliumväetisi. Muidugi tuli arvestada, et kaaliumväetis sisaldas suures koguses kloori, mida paljud taimed ei talu. Õnneks ei püsi kloor hästi mullas ja allub kergesti väljauhtumisele. Seda omadust kasutati, et sügisesed vihmad ja lumesulamisvesi viiksid mittevajaliku kloori taimede juurteulatusest välja. Paraku lahkub koos klooriga ka kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi ja naatriumi. Kuigi taim vajab kogu kasvuajal fosforit ja kaaliumi, rõhutakse veel praegugi, aastal 2017 liiga tihti sügisväetamise vajadust.

Praegu sõltub sügisväetamise vajadus eelkõige sellest, milliseid väetisi olete eelnevalt kasutanud. Väetiste tootmine on edasi arenenud ja kaupluses on müügil täisväetised, mida kasutatakse 1–2 korda aastas (näiteks Osmocote, Compo jt). Seal on kõik vajalikud toiteelemendid sees ja pole vaja kasutada eraldi sügisväetist. Samas on võimalik osta väetisi, mis eeldavad aastaaegadest kinnipidamist ja korduvat väetamist: kevad + suvi + mikroelemendid + sügis. Eriti tublidele pakutakse jätkuvalt lihtväetisi (kaaliumkloriid, superfosfaat, karbamiid jt) ja võimalust kõik ise kokku segada. Sügisväetise järele tekib kindel vajadus, kui olete kasutanud rohke lämmastikusisaldusega väetisi, mille nimes sõna „kevad”, kanasõnnikut jne. Siis on ilmselgelt vaja juurde anda fosfori ja kaaliumi ehk sügisväetist. Mitte et taimed siis kohe puituma või järgmiseks aastaks kibekiiresti õiealgmeid moodustama hakkaksid, sest sõltuvalt mulla niiskusest on välja pakutud, et vähemasti 2–3 nädalat kulub väetisegraanulitel lahustumiseks ja taime jõudmiseks.

Seega kerkib üles pisut keerulisem küsimus – mis ajal anda „sügisväetist”. Lugedes 20–30 aastat vanu aiandusraamatuid on kõik lihtne: sügisene väetamine fosfor- ja kaaliumväetisega tehakse viljapuudel suve teisel poolel, maasikad, vaarikad, sõstrad said oma jao pärast saagi koristamist. Taimed pidid hakkama ju pärast seda, kui inimene seemned „röövis”, mõtlema uuele õitsemisele. Köögiviljamaal kaevati fosfor-, kaalium- ja orgaaniline väetis sügisel mulda. Kui umbes 15 aastat tagasi ilmusid müügile kevad-, suve- ja sügisväetised, tundus, et õige aeg väetada oli siis, kui väetis müügile jõudis. Tegelikult on taimedel ükskõik, millal me neile vajalikud toitained mulda viime, sest tähtis on, et need oleksid õigel ajal võtta.

Millal peab olema väetis omastataval kujul mullas? Tegelikult taime vajaduste järgi ja kogu aeg.

Maasikad. Pärast saagi koristamist ja vanade lehtede lõikamist ning enne uute lehtede kasvu. Juuli lõpp ja augusti algus. Soovitatav mitte jääda ootama, et taim suunaks vanadest lehtedest toidu noortesse lehtedesse, sest selle ajaga liiguvad neile ka haigused ja kahjurid.

Vaarikad. Pärast saagi kandmist. Soovitatav mitte jääda ootama, et taim suunaks vanadest vartest toidu noortesse vartesse, sest selle ajaga liiguvad neile ka haigused.

Sõstrad, karusmari. Hiljemalt pärast saagi koristamist ja kindlasti koos maa kaevamisega, et hävitada mulda talvituma läinud kahjureid.

Õunapuud. Juunis-juulis, kui lehed on täis kasvanud ja algab nn viljade juunikuine varisemine (nälja ja kuiva tõttu) ja vesivõsud alustavad puitumist.

Püsililled. Juuli lõpp.

Roosid ja dekoratiivsed lehtpuud ja -põõsad. Hiljemalt juuli lõpp või augusti algus.

Okaspuud. Noorte võrsete kasvu ajal.

Nüüd sellest, miks viimastel aastatel on nii palju külmast võetud lehtpuude ja põõsaste oksi ning okaspuudel (peamiselt kadakad, aga ka elupuud) pruunistunud okste tippe. Kindlasti võib ajada selle lämmastikuga üleväetamise ning fosfori- ja kaaliumipuuduse kaela, kuid minu meelest on süüdi pigem see, et ihaldame aeda üha uusi ja eksootilisemaid taimi. Paraku on nendel taimedel tunduvalt pikem kasvuperiood kui meie põlistel puudel-põõsastel ja neil puudub kinnistunud teadmine, et tali ei jää taeva. Pikk, vihmane ja soe sügis soodustab taimede kasvu, sest vihmaga saabub mulda tubli kogus nitraatlämmastikku. Taimede kasv ei pidurdunud, võrsed olid rohtsed ja vett täis ning pruunistumine külma tõttu paratamatu. Kahjuks tundub, et kõige targem tegevus ei ole ka fosfori ja kaaliumiga üleväetades taimi puituma sundida, sest ühe toiteelemendi liig tingib teise puuduse. Taimede tervist silmas pidades tuleks pigem külmast kahjustatud oksad ja võrsetipud õigel ajal eemaldada, et neil ei pääseks vohama haigused, või loobuda töömahukuse tõttu selliste taimede kasvatamisest.

Sügisesel väetamisel ei tohi kindlasti unustada, et nüüd on õige aeg viia mulda lubiväetised, muidugi ikka vastavalt vajadusele.

Lämmastik (N) soodustab vegetatiivset kasvu, eeskätt lehtede ja võrsete moodustumist. Puudusel on üldmulje taimest kahvatu, kasv nõrk, võrsed peened, lehed pisikesed. Õitsemine ja viljade valmimine algab tavalisest varem ja need on pisikesed. Taime juurestik on tugevasti arenenud, et leida kusagilt süüa. Lämmastikupuudusel hakkavad varakult kolletuma eelkõige vanemad lehed/okkad. Liigväetamise korral jääb juurestik nõrgaks ega suuda põua korral taime veega varustada. Maapealne osa on aga suur ja lodev. Varred on pehmed, taimed lamanduvad, lehed on suured ja tumerohelised, rakukestad on õhukesed ning taim muutub vastuvõtlikuks kahjuritele ja haigustele. Pikeneb taimede kasvuperiood – taimed ei lõpeta õigel ajal kasvu ja muutuvad külmahellaks, viljad ei valmi või valmivad ebaühtlaselt.

Fosfor (P) on vajalik õite ja viljade arenguks. Puudus avaldub esmalt vanematel lehtedel. Lehed jäävad väikeseks ja on lillaka varjundiga, leheroodude juurde ilmuvad nekrootilised, tumedad kuni mustad laigud. Taime areng on aeglane, varred peenikesed, juurestiku kasv nõrk. Kasvuperiood lüheneb, õitsemine hilineb ja on kiire, mille tõttu viljastumine võib jääda puudulikuks. Liigse väetamise korral halveneb raua, magneesiumi ja tsingi omastamine, mis avaldub ülemiste lehtede kloroosina. Fosforväetistega väetades ei ole leostumisohtu, kuna fosfor hoitakse mullas tugevalt kinni tänu keemilisele neeldumisele. Selle tõttu saame fosforväetisi anda 2–3 aasta varuna.

Kaalium (K) suurendab taimede seisu-, külma-, põua- ja haiguskindlust ning parandab saagikvaliteeti, soodustab õienuppude teket. Puudus ilmneb esmalt vanemate lehtede servas klorootiliste laikudena, seejärel leheroodude vahel. Varred on pehmed ja lamanduvad. Õiepungad peened, nõrgalt värvunud õied säilivad halvasti. Kaltsiumi ja magneesiumi puudusnähud võivad olla tingitud liigsest kaaliumist. Üleväetamisel taim närbub, sest on takistatud vee omastamine. Lehed kahvatud pruunikate laikudega. Kaaliumi hoitakse mullas tugevalt kinni ja selle väljaleostumise oht on väike, välja arvatud kergetel liiv- ja saviliivmuldadel. Kaaliumväetisi võib anda 2–3 aasta varuga.

Kaltsium (Ca) on eelkõige toitekeskkonna reguleerija, soodustades mikroorganismide tegevust ja juurekarvakeste arengut. Puudus avaldub happelistel muldadel ning suure kaaliumi- ja magneesiumisisalduse tagajärjel. Puuduse tunnused on noorte leheservade muutumine heledaks, uued lehed jäävad väikeseks, on deformeerunud ja allapoole keerdunud servaga. Lehed nekrootilised, soontevaheline kloroos, lehed kärbuvad. Õienupu vars sureb. Juurestik on nõrgalt arenenud, juured pruunistuvad, kattuvad limase või korkja kihiga. Üleväetamine esineb ainult värskelt lubjatud muldadel ja siis ei saa taim kätte rauda ja boori.

Magneesiumi (Mg) puudusel hakkab eelkõige vanemate lehtede leheroodude vahelt ja lehe servast kaduma roheline värvus. Lehed värvuvad kollakaks, oran˛iks või punakasvioletseks, välja arvatud leheroodude ümbrus. Õitsemine hilineb, õite värv on kahvatu. Liigväetamist esines veel mõned aastad tagasi vähe, kuid nüüd „mõrusoolaga” liialdamise tõttu päris tihti. Liia korral on takistatud kaaliumi ja kaltsiumi omastamine.

Väävli (S) puudustunnused langevad kokku lämmastiku puudustunnustega, kuid ilmnevad esmalt noortel lehtedel. Üleväetamise tulemusel on takistatud vee sisenemine taime ja päikesepaisteliste ilmadega need närbuvad.

Raua (Fe) puudusel algab kloroos noortest lehtedest. Üleväetamist esineb harva, kuid liia korral on takistatud fosfori, vase ja tsingi omastamine.