K, 30.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuidas aimata hoovihma ja äikese tulekut

Esimene osa
Jüri Kamenik
, ilmatark
Kuidas aimata hoovihma ja äikese tulekut
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Marko Saarm

Varasemalt on olnud juttu kohalike tunnuste järgi ilma ennustamisest, ehkki üldiselt, lisaks kirjutasin viimati peamiselt laussaju tekkimisest. Kuna sajuseid ilmasid jagub ja pole ka pikne välistatud, siis võib saju teemadel jätkata, kuid seekord keskendun konkreetsetele tunnustele, mis viitavad peatsele hoovihmale ja äikesele.

Otsida tuleb rünkpilvi

Äike võib tekkida nii palava kui ka külma ilmaga, nii nõrga kui ka tugeva tuule korral. Selle põhjal, et ilm on lämbe, ei maksa äikest ennustada, esmajoones tuleks vaadata taevasse, et määrata kindlaks pilvede tüüp, nende hulk ja liikumine ning lõpuks jälgida, millised on täheldatavad muutused.

Äike seostub alati rünksajupilvedega (välke võib küll olla ka lumetormides, kus pole rünksajupilvi), seega tuleks otsida rünkpilvi. Labiilse õhumassi korral on rünkpilved kiiresti muutuvad, sageli kõrge torni või mäe taolised. Kui ülemised tipud hakkavad laienema, on kaetud looritaolise moodustisega või jäätuvad (tekib kiudpilvede omaga sarnane struktuur), on hoovihm väga tõenäoline. Jälgida tuleb sel juhul muidugi pilvede hulka ja liikumise suunda, et teada, kas sademeid on oodata või mitte.

Läheneva äikese tunnus on veel see, et pilved asuvad väga mitmel kõrgusel ja õhukihiti on pilvede liikumissuund erinev. See kehtib eeskätt saartel ja rannikul. Sisemaal võib selle tunnusega nii ja naa olla. Kui säärase ilma korral on märgata rünkpilvede suurenemist või tekkimist, on äike üsna tõenäoline.

Öist äikesevõimalust näitab sageli rünk- või suurte kihtrünkpilvede püsimine õhtul (ilusa ilma korral need kaoksid öö saabudes). Samuti tekivad vahel enne öist äikest silmapiirile suured rünkpilved või isegi rünksajupilved.

Tähelepanelik vaatleja saab äikest ennustada veel spetsiifiliste tornjas-sakmeliste kõrgrünkpilvede abil (Altocumulus castellanus). Need on kõrgel asuvate rünkpilvede read, mis tekivad sageli enne järsku või suurt ilmamuutust, kuid sooja õhumassi sees. Kui neid on vähe ja hommikul, ei pruugi nende olemasolu midagi kindlat viidata. Kui neid on palju, need muutuvad kiiresti ja on iseäranis lopsakad, siis on ilmamuutus tõenäolisem.

Hoovihm peitub sageli kiudpilvedes

Hoovihmadega on veel sageli seotud kiudpilved. Kui kihtpilved kaovad ja neid asendavad lehvikutaoliselt silmapiirilt ilmuvad kiudpilved, siis on äike ja hoovihmad tõenäolised. Seda nimetatakse selginemisefektiks: päev võib olla alguses pilvine, aga ühel hetkel madalad pilved kaovad, jäävad järele kiudpilved või eemal moodustuvad rünkpilved, mis hakkavad suurenema ja lähenema. Ka enne madalrõhkkonna (tsükloni) lähenemist on tihti võimalik jälgida madalate pilvede kadumist või rebenemist, nii et alles jäävad ülemise ja keskmise kihi pilved. Seda nähtust võib selgitada muutunud õhuvooludega, mistõttu inversioonikiht laguneb. Tunnuste kirjeldamisega jätkan järgmises ilmaloos.

Ilm on olnud muutlik ja sagedaste sadudega. Märkimisväärne oli ehk 13. juuli ilm, kui oli kahe Eesti päev, sest kohale jõudis meridionaalne (põhja-lõunasuunaline) frontaalvöönd: lääne pool oli jahe ja sajune, sooja enamasti 10...15 kraadi, puhus läänekaartetuul, kuid ida pool oli vähese ja vahelduva, hiljem muutliku pilvisusega ilm, sooja oli 20...25 kraadi, Tõraveres 27 kraadi, ja puhus nõrk idakaartetuul. Tugevat äikest ja sadu oli kõige rohkem Jõgevamaal.

Nädala algusest alates on ilm paranenud

Sagedased sajuhood ja kohatine äike on asendunud üha rohkema päikesepaistega. Sooja siiski üle 20 kraadi peaaegu ei ole olnud. Läänemere kohal tugevneb kõrgrõhuvöönd, mis veidi ida poole nihkub: lõpuks on ilm sajuta (või peaaegu, sest hoovihma võimalus on kuni 50%).

Märksõnad
Tagasi üles