Kohaliku kultuuri hoidja

Natalja Tumanova maalib puidule ja õmbleb rahvarõivaid.

FOTO: Kristina Efert

Peipsimaa maitsete aasta toob esile kõik tublid tegijad, kes väärtustavad kohalikku kultuuri, traditsioone ja toitu. Üks selliseid on Lohusuus tegutsev külaselts Logovest.

Logovesti nimi tuleneb sellest, et niimoodi kutsuti Lohusuud vene keeles. Peipsi-äärne ala on Eestis üks eriline piirkond. Siin on elanud ortodokssest kirikust eraldunud inimesed, keda nimetatakse tänapäeval vanausulisteks. Nende järeltulijaid elab Peipsi järve kaldal praegugi.

Lohusuu on põline kaluriküla, mida esmamainiti juba 1599. aastal. Küla lõikab kaheks Avijõgi, mis suubub siin Peipsi järve. 18. sajandil vene kalurite poolt asustatud Avijõe idakaldale rajatud küla nimetatakse Vene-Lohusuuks ehk Venekülaks. Läänekaldale jäävat küla kutsutakse aga Eesti-Lohusuuks.

Säilinud kirjalike andmete järgi elas 1811. aastal Venekülas seitse peret vanausulisi ja kümme peret õigeusklikke. 1941. aasta suvel, kui sakslased pommitasid intensiivselt Mustveed, sattus mõni pomm ka 15 kilomeetri kaugusel asuvasse Venekülla. Puhkenud tulekahju hävitas 90 protsenti tihedalt täisehitatud külast. Aga kuna usk ei lubanud samasse kohta uuesti maja ehitada, rajati uus küla pisut kõrvale. Lohusuu alevikuga liideti Veneküla 1975. aastal. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Lohusuus 317 inimest, kellest pisut alla poole olid eestlased.

Venekülas külas elab praegusel ajal aasta läbi 60 inimest. Suvel kasvab elanike arv poole võrra. Siiapoole Peipsit tullakse suvitama suisa Peterburist.

Kolm kirikut

Lohusuu alevikku läbib hiljuti tublisti kohendatud Jõhvi–Tartu–Valga maantee, mis on üks Eesti põhimaanteid. Tee äärde jääb viide Lohusuu kirikule. Siit viibki tee Venekülla ja Peipsi järve äärde.

Lohusuu Issanda Ristimise kirik on õigeusu kirik. Kirikuhoone ja selle juures paiknev kinnistu kuuluvad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Lohusuu Jumalailmumise kogudusele.

Historitsistlikus stiilis kirik ehitati aastail 1897–1898 arhitekt Vladimir Lunski projekti järgi. Kirik pühitseti 29. novembril 1898. Hoonet iseloomustab spetsialistide sõnul „valevate krohvipindade kooskõla maaliliste maakivist ja punasest tellisest müüriosadega”.

Koos väravaehitisega on kirik 1998. aastast arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all. Selles asuvad Päästja, Jumalaema, püha Nikolause ja suurmärter Georgiuse ikoonid.

Kokku on Lohusuus aga suisa kolm kirikut. Eesti külas on koos kalmistuga luteri kirik. Venekülas on kalmistul väga vana kirik, mida tänapäeval enam ei kasutata. Tegemist on kunagi olnud jaanipäevakirikuga. Lohusuu õigeusklikud tähistavad tänapäeval mõlema kirikuga seotud pühasid. Kristuse ristimise päeval, 19. jaanuaril tehakse Peipsi järve jäässe auk ja kastetakse ennast.

Veneküla kalmistu on muide Peipsi ääres üks väheseid, kuhu on maetud korraga nii vanausulisi kui ka õigeusklikke.

Kultuuri kants

Kogu seda kohalikku ajalugu ja kultuuri talletab ja hoiab elus Logovesti nime kandev kultuuriselts. Selle juht ja ellukutsuja on kohalik energiline naine Natalja Tumanova. Naine kutsus 2000. aastal kohalikud laulu- ja tantsuhuvilised enda juurde koju ja sellest kujunes traditsioon.

Kokku oli huvilisi 12, kellest kaheksa laulsid ja kuus tantsisid. Osalejaid oli igas vanuses. Kaasati ka lapsed, kes alguses tulid lihtsalt vanematega kaasa. Nii käidi koos neli aastat, kuni otsustati, et kui nii palju harjutatakse, siis tahetakse ka esineda. Esinema hakati Lohusuu kultuurimajas, aga see lagunes ja seda polnud võimalik enam kasutada. Pealegi oli tegevus muutunud järjest intensiivsemaks. Lisandus uusi tantse ja laule. Hakati etendama näidendeid. Seda kõike polnud võimalik enam Natalja elutoas teha. Sellest suurest trallist väsisid lõpuks ka Natalja abikaasa ja kolm last.

Seltsile ulatas abikäe kohalik kalaettevõtte juht Paul Kärberg. Talle kuulub Venekülas Järve tee 14 kiriku vastas üks kunagine kirikule kuulunud maja, nõukogude ajal kuulus see kolhoosile. Majas oli tegutsenud õmblustsehh, kus Natalja töötas. Kokku oli ametis 75 naist.

Lahke ettevõtja andis 2005. aastal maja rendile. Samal aastal registreeriti kultuuriselts Logovest. See andis kõvasti indu juurde, sest tekkis võimalus hakata kirjutama projekte.

Nüüdseks on majast saanud kohaliku kultuuri kants. See on korraga nii väike kultuurimaja, muuseum kui ka käsitöökauplus.

Käsitöö, mida siin näha võib, on imeline. Suures osas on see Natalja tehtud, koos abikaasa harrastavad nad ristpistet. Natalja maalib puidule ja õmbleb rahvarõivaid. Väga põnevad ja erilised on kalaluudest tehtud pildid. Natalja kogub kohalike käest siia kokku ajaloolise tähtsusega pilte ja dokumente. Seal on tema endagi perekonna pildid.

Natalja on rahvuselt pooleldi eestlane, aga küüditamine lõhkus perekonna ja tema sündis Siberis. Kodukeeleks on tal vene keel, külaseltsi asjaajamist eesti keeles aitab korraldada Marika Oolberg.

Võib külla tulla

Logovesti maja uksed on külalistele avatud, aga tulekust on soovitatav enne teada anda. Siin käivad ka välismaiste turistide grupid, kellele on välja mõeldud ekskursioon.

Turism on muutunud siin piirkonnas väga oluliseks ja sellega tegelejaid on palju. Näiteks 7. juulil maabus Venekülas Peipsi regatt. Sel puhul oli püsti pandud väike kohalik turg, kus kohalikud tõid oma aia saadusi, suitsukala ja käsitööd müüki.

Tänavu talvel taaselustati Tammispääl vana traditsioon, kui keset Peipsi järve ehitati kaluriküla.

Ent kalamehi on Lohusuus jäänud järjest vähemaks. Kui nõukogude ajal oli siin 13 kalurite brigaadi, kuhu igasse kuulus kuus meest, siis praegu käib väljas kuus paati, kus peal vaid paar-kolm meest.

„Küla oli suur,” ohkab Natalja. Enamik elanikest on pensionärid. Kohalikud tööandjad on näiteks kauplus ja koolimaja. Tööl käiakse ka 15 kilomeetri kaugusel Avinurmes.

Natalja ise on ringijuhina Lohusuu valla palgal. Ringid toimuvad neli korda nädalas. Natalja õpetab kõike, mida ta oskab: laulmist, maalimist, tantsimist, käsitööd ja toiduvalmistamiskunsti. Näiteringiga käiakse esinemas lasteaedades ja lastekodudes. Tantsuringiga antakse kontserte üle Eesti. Logovesti maja on kõige rohkem korraga võõrustanud 80 inimest. Kõike tehakse kohaliku kultuuri ja traditsioonide võtmes. „Jätkuks vaid Nataljal jõudu ja tervist,” soovib Marika Oolberg.

Kohaliku toidu propageerija

Läinud aasta lõpus andis Logovest välja kolmekeelse Peipsi köögi retseptivihiku. Vanasti korraldati Venekülas perenaistele kokanduskursusi. See traditsioon lõppes aga juba 80 aastat tagasi. Nataljal tekkis mõte vana traditsioon taaselustada ja ta hakkas vanu retsepte kokku koguma.

Kirja sai 27 põnevat retsepti kalasupist kuni ivan-tšai ja Peipsi keedetud suhkruni. Kui retseptivihik sai valmis, siis sai selgeks, et tegelikult jäi palju toredaid retsepte välja. Mis iseloomustab Lohusuu kandi toitu?

Naine selgitab, et toitudes palju liha ei kasutatud, sest loomi piirkonnas ei kasvatatud. Kuigi Peipsiga seostub eeskätt sibul, siis üllatuslikult ei puuduta see Lohusuu piirkonda. „Pered elasid sisuliselt kalda peal, siin on vähe musta mulda ja sibul ei taha liiva sees kasvada,” räägib Natalja. Küll aga oli siin väga levinud siguri kasvatamine. Veel tänini leiab külast siguri kuivatamise ahjusid. Loomulikult on suur roll kalal.

9. juulil peeti siin kalurite päeva, mille raames korraldati juba 15 aastat järjest kohalike perenaiste vahel kalasupi valmistamise konkurssi.

Mõeldes Eesti Vabariigi 100. aastapäevale, anti tänavu kalurite päevaks välja juba paksem 106leheküljeline kogumik Lohusuu ajaloost ja retseptidest. See teos on samuti kolmekeelne ja Logovesti majast saab seda endale soetada.

Peipsi toidusuveniiri konkurss

Konkursile oodati tooteid, mida võiks Peipsimaa maitsete aastal turistidele kaasa müüa ja mis hiljem meenutaksid neile seda toredat ja maitsvat väljasõitu. Toidusuveniir peab olema toodetud Peipsi ääres kasvavast või kättesaadavast toorainest ja võiks sisaldada hulganisti ohhoo-efekti. Logovest saatis konkursile põdrakanepitee ehk ivan-tee, mis saavutas kolmanda koha Tamme-Kopra talu poolt toodetud kaneeli ja koriandriga meeprääniku ja Uugi talu kasesiirupi järel.

Kõigil neil toodetel kiitis žürii toote pakendit, kogu lahenduse terviklikkust ja läbimõeldust ning unikaalset maitset. Žürii eripreemia said Peipsi Kalatööstuse kuivatatud tint ja soolarääbis marinaadis. Rahvahääletusel osutus parimaks hoopis Räpina Loomemaja pihlakavein „Peipsimaa pihlakas”.

Üritused Lohusuus

Augustis tehakse koduaia küpsetusahju tegemise koolitusi „Meie meestel on savi”, toimumisaeg sõltub ilmast ja meistri Jaanus Viise tööajast.

6. augustil kell 17 on Lohusuu kirikus orelikontsert, mis toimub EV100 muusika raames.

Populaarne

Tagasi üles