Turteltuvisid on harvemaks jäänud

Kaelus-turteltuvi ehitab pesa oksaraagudest Foto: Wikipedia.

Meie tänavusteks aasta lindudeks on valitud terve linnuperekond: kaks liiki turteltuvisid.

Eri turteltuviliike on üle 15, kõik levinud Vanas Maailmas. Nende hulgas on kõige laiema levikuga tava-turteltuvi, pesitsedes alates Marokost, Ibeeriast ja Inglismaast piki leht- ja segametsade ning lähistroopilist vööndit Mongoolia ja Loode-Hiinani. Eestis nähti üksikuid turteltuvisid alates 1850. aastast, leiti üks pesagi, ent siis oli mõnekümneaastane vaheaeg. 1930ndatel vaadeldi teda mõned korrad. 1960.–1970. aastail muutus turteltuvi meil üha sagedasemaks ja tavalisemaks ning eelmise sajandi lõpukümnendil jõudis nende arv Eestis isegi 10 000 paarini. Euroopas pesitseb umbes 2 miljonit paari, Türgis on ta ülisage – kokku 5 miljonit paari. Vahemere maadel kütitakse teda läbirände ajal armutult, hoolimata Euroopa Liidu linnudirektiivi sätetest.

Turteltuvi on kodutuvist märksa väiksem sale tuvi, kes on oma nime saanud häälitsuse järgi. Tema kudrutamine on pisut nurruv turrr, turrr, turrr ... , mis tõmbab tähelepanu ka end näiteks hekis varjavale linnule. Liialt arg ta ei ole, vaid laseb traadil või väljaulatuval puuoksal istudes oma kena välimust imetleda. Ta mustaotsalised tiivad on helepruuni-mustamustrilised, külgkaelal musta-valgevöödiline laik (isaslindudel eriti lai ja selge) ja ülapool soomusmustriliselt hallikasruuge kerge roosaka varjundiga. Rind on veiniroosa, kõhualune valge. Lendu minnes näitab ta oma musta ja valge tipuvöödiga saba (päristuvidel on sabaots must).

Kevadel lendab liik oma talvitusalalt Kesk-Aafrika savannides Euroopasse parvedena üle Vahemere, eriti tihedalt üle Malta – päevas üle 20 000 isendi – ja jõuab Eestisse mai hakul. Meil pesitseb nüüdisaastail 1000–3000 paari turteltuvisid ja seegi arv kipub kahanema. Ka mujal Euroopas on turteltuvisid palju vähemaks jäänud, koguni üle 60 protsendi võrra. Põhjuseks peetakse põlluharimistavade muutumist ja tuvidele toiduks seemneid pakkuvate umbrohtude vähenemist. Meie esimese linnuatlase järgi pesitses turteltuvi enam kui 80 protsendis ruutudest, käesoleva sajandi esimesel kümnendil kogutud andmeil aga ainult 19 protsendis.

Turteltuvipaaridel on kindel territoorium, mida liigikaaslaste eest kaitstakse. Peamiseks omandist märguandmise viisiks on omapärane mängulend: isatuvi lendab üsna järsu nurga all ja mõne tiivaplaksatuse saatel kuni 20 meetri kõrgusele, jääb „apogees” mõneks hetkeks otsekui rippuma ja laugleb siis keereldes alla, saba lehvikuna laiutatud.

Pesa ehitatakse harilikult heki sisse poole kuni 4 meetri kõrgusele. See on peentest okstest lame õhuke platvorm, mõnikord nii hõre, et alt vaadates munad – neid on kaks lumivalget – paistavad. Hauvad mõlemad vanemad ja 13–15 päeva pärast kooruvad pojad, kes on alul paljad ja kinnisilmsed. Poegi toidavad nad alul tuvipiimaga nagu kodutuvid ja teised tuvidki.

Pojad lennuvõimestuvad 18päevastena, ent võivad pesast lahkuda ja naaberokstel uidata juba paar-kolm päeva enne seda. Teist kurna turteltuvid ei soeta, vaid veedavad aega kodumail kuni septembrini.

Kaelus-turteltuvi on tava-turteltuvist suurem, peaaegu kodutuvi kasvu, kuid saledam. Ta sulestik on kahvatutooniline pruunikashall, hoosuled mustjad. Külgkaelal kitsas must vööt, sabatipp laialt valge. Noorlinnud on üsna heleda sulestikuga ja ilma kaelavöödita.

Liik oli algselt levinud Türgist kuni Jaapanini, ka India poolsaarel. Muide, Jaapanis on ta Saitana prefektuuri vapilind.

Eelmise sajandi hakul hakkas liik seletamatul põhjusel Euroopas levima loode suunas. Balkanimaade asustamise järel 1928. aastaks jõudis liik 1945. aastal Saksamaale, 1948 Taani, 1949 Rootsi, 1950 Prantsusmaale ja Norrasse, 1953 Inglismaale, 1957 Eestisse, 1959 Iirimaale, 1962 Islandile. Ekspansiooni keskmine kiirus oli 45 km aastas – lausa unikaalne lindude hulgas. Neljakümne aastaga hõivati 2,5 miljonit ruutkilomeetrit – veerand Euroopast. Enamikus keeltes on ta liiginimetus aina türgi turteltuvi.

1974. aastal pages USAs poolsada isendit ühest Bahama linnuaiast, taasmetsistunud linnud levisid kaks korda kiiremini kui Euroopas ja kipuvad Kariibi saartel välja tõrjuma kohalikku händ-ruugetuvi.

Eestis suutis liik 1960.–1970. aastatel hajusalt asustada enamiku Eestist, meie linnuatlasesse võidi teda pesitsejana märkida pooltele ruutudele. Ta on tüüpiline inimkaasleja, elutsedes parkides, aedlinnades ja maa-asulate puistutes. Loodusmaastikku ta väldib. Meil pesitsejatest jääb osa talvitama.

Tänapäeval hinnatakse Euroopa asurkondi 4–15 miljoni paari suuruseks. Eestis leidub praegusajal 100–200 haudepaari, mis tähendab võrreldes 30–40 aasta taguse seisuga viiekordset tagasiminekut.

Kaelus-turteltuvi „laul” on iseloomulikult pisut oigav ku-kuu-ku, palju kõrgem-heledam kui kodutuvi häälitsemine; seda korratakse järjest kuni pool tosinat korda kõrgel oksal, ka katusel, korstnal või antennil. Mängulend on üsna sarnane tava-turteltuvi omaga.

Pesa rajatakse enamasti lehtpuu oksale, kõrgemale kui tava-turteltuvil ja see on niisama kasinast materjalist lamend. Munemise, haudumise ja poegade kasvatamise üksikasjad on nagu sugulasliigil, ent tal võib suve kestel olla enam kui üks pesakond. Ta suudab kohaneda ka linnaoludega ja võib pesa rajada mõnele müürieendilegi.

Turteltuvid on Euroopas arvatud ohustatud lindude loendisse – nõnda et nende küttimine või häirimine on väärtegu.