Isu vürtsikate salatite ja kastmete järele sundis kokaametit pidanud Priit Lõhmuse ja tema elukaaslase Railika Toimi ise neid valmistama asuma, sest kaubandusest nad sobivaid tooteid ei leidnud.
Noor pere vaaritab vürtsikaid salateid ja kastmeid
20. juuli 2017, 07:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit on pärit Tartust, aga tema juured ulatuvad Mulgimaale Karksi-Nuia väikelinna. Seal ta nüüd Kalda teel Railika ja kahe lapsega vanavanematele kuulunud majas elabki. Siin viib ta edasi pere traditsioone. Tema vanaema valmistas hoidiseid, mille jaoks kasvatas kahes kasvuhoones toorainet. Maja all asuva keldri riiulitelt leidis Priit alati hõrgutisi.
Vürtsilembusest sai tootmine
Priit tunnistab, et polnud koolipõlves kuigi usin õppur, seetõttu jäi kokakool pooleli. Huvi kokanduse vastu siiski säilis ja pärast koolist lahkumist töötas ta neli aastat Tartus ühes Itaalia restoranis, kus omandas hea toiduvalmistamisoskuse.
Priit on maast madalast olnud vürtsikate toitude huviline. Kui tal oli sünnipäev, siis vanemad lasid valida, kuhu võiks sööma minna, ja Priit valis ikka Hiina restorani. Kodustele toitudele lisas ta alati Cayenne’i pipart.
Nii otsiski mees kaubandusest tooteid, mis tema põhimõtete ja maitsemeelega sobiksid. „Kas oli liiga palju lisaaineid või polnud piisavalt vürtsikust ja maitset,” selgitab Priit. „Panime head-paremad köögiviljad purki ja otsustasime luua pereettevõtte.”
Priit korjas koduaiast kokku kõikvõimalikku kraami, sellest sai esimene toode nimega „Suvesalat”. See on magus ja kergelt vürtsikas salat, mis koosneb äädikamarinaadis kapsast, kurgist, paprikast, porgandist, sibulast ja tšillist.
Mees oli pärast restorani ka Norras töötanud. Sealne teenistus andis võimaluse rahulikult ettevõtluse alustamiseks valmistuda. Läinud talvel vormistati dokumendid ja saadi luba koduköögis toota. Asuti uusi tooteid välja mõtlema. Ettevõtte nimi on Pipsik ja kaubamärk on PIP, see tuleb laste ja pereisa (Patrick, Isabella ja Priit) nimede esitähtedest.
„Tooted on praegu paigas,” sõnab Priit. Need on „Tomati-tšillikaste”, „Rabarberikaste”, „Maasika üllatus”, „Suvesalat”, „Magushapu kaste”. Viimati lisandusid tšillikurgid, neid tehti läinud aastalgi, ent selle aasta tulemus on äkilisem, mõeldud tõelisele tšillisõbrale. Kastmed ja salatid sobivad pastatoitudele, kartulitele, liha kõrvale söömiseks ja marineerimiseks. Läinud sügisel valmistati ka kõrvitsasalatit ja brokoli-basiilikupestot, neid praegu sortimendis ei ole.
Tooteid on müüdud laatadel, aga püsivalt on need saadaval Pirital ja Viljandis asuvates Jaani lihapoodides, Talutoidu aidas Viljandis ja Männiku talupoes Elvas. Aga neid võib igaüks üle Eesti Omniva pakiautomaadi kaudu tellida. Priit tunnistab, et töö müügikanalite leidmisel seisab alles ees. Seni oli rõhk tootearendusel.
Hoiab hinnad all
Laatade juures hindab ta seda, et inimesed annavad tagasisidet. Mõnes kohas küsivad laadakorraldajad müügikoha eest hingehinda ja sellistest laatadest hoiab Priit eemale. Õnneks korraldatakse laatasid tänapäeval palju ja külastajad on meelsasti nõus uusi maitseid proovima.
Priit valmistab kõik salatid ja kastmed käsitsi. Ta ei lisa neisse tärklist, paksendajaid ega säilitusaineid. „Oma toodetes proovime kasutada võimalikult palju värsket, eestimaist ja puhtalt kasvatatud toorainet, et tagada hea maitse, vitamiinid ja tervislikkus,” sõnab ta. Aga kodumaine ja kvaliteetne tooraine on kallis, see tõstab toodete omahinda. „Minu eesmärk on müüa palju, seetõttu hoian hinnad nii all kui võimalik,” lubab Priit.
Tema plaan on jätkata vanaema traditsioone ja kasvatada võimalikult palju toorainet oma aias. Tema lemmiktšilli on ‘Carolina Reaper’. Selle tarbeks plaanib ta järgmisel aastal reserveerida terve kasvuhoone.
„Eestis on tšillikasvatamine veel lapsekingades, loodetavasti suudame ise piisavalt kasvatada, et saaks oma vajadused kaetud,” sõnab Priit. Kastmete ja salatite valmistamisel peab kasutama ühte ja sama sorti, ainult nii saab hoida ühesugust maitset ja vürtsikust.
Lemmikoht on köök
Priit tunnistab, et lemmikkoht on köök, sinna võib ta ennast unustada. Päris üksi ta siiski ei tegutse, lapsepuhkusel elukaaslane Railika on abiks. „100 purki päevas teha pole probleem,” tunnistab Priit. Ühe kuu keskmine tootmisvõimsus võiks olla 2500 purki.
Mida rohkem loodus saaki annab, seda hoogsamalt saab tooteid valmistada ja ideid realiseerida. „Üle tee on sibulapõld, varsti katsetame sibulamoosi,” lubab Priit. Mõtteid ja ideid on palju, kui palju neist teoks saab, näitab aeg.
Eestimaa kliima sunnib näiteks kogu aastase maasikakoguse korraga ära ostma, sest hooaeg võib kesta vaid paar nädalat. Need pannakse sügavkülma nagu rabarbergi. „Kumbki ei kaota külmutamise tõttu väärtusest midagi,” lisab Priit.
Plaan on hakata tegema punase sõstra želeed. Siin on vaja marjad ära osta mitte päris küpselt. Nipp on selles, et siis ei pea tarrendumiseks kasutama želatiini. Veel on plaanis õunamoos. „Ootame saagi valmimist,” ütleb Priit.
Väikelinna kolimist ei kahetse
Terve elu Tartus elanud Priit tunnistab, et Karksi-Nuias elamine on talle hästi meelepärane. Tal on rahul, et lapsed näevad, kus ja kuidas kasvavad kurgid-tomatid ja saavad neid oma käega võtta ja maitsta. Karksi-Nuia näitab üles suurt huvi, et noored pered sinna elama koliksid, panustatud on lasteaeda. „Elukoha valik on ikka seotud sellega, kus on hea lapsi kasvatada,” märgib Priit. Väikelinnaelu võttis kohe omaks samuti Tartust pärit Railika, kes ametilt meditsiiniõde.
Oma toodetele lisab Priit rõõmuga sildi „Valmistatud Mulgimaal”. Mulgimaa päritolu tekitab inimestes huvi ja aitab kliente leida. „Samuti on kohalikud väga toetavad,” lisab Priit.
Ta teab täpselt, kuhu on viie aasta pärast oma ettevõttega jõudnud. Siis plaanib ta koduköögist välja kolida ja tootmise rajada.