Metsatööde tegemisel traktori asemel hobune

Suure kopli märadest igaühe kohta on Tšernjavskil midagi ütelda – käib tõuaretustöö, mis nüüdseks sealmaal, et mõned loomad on müügis. Foto: Viio Aitsam

Lahemaal esivanemate põlistalus raskeveohobuseid kasvatav Ennu Tšernjavski on metsavarumisettevõtte omanik, kus kogu töö käib harvesteridega.

Läheme Ennu Tšernjavskile Aaviku tallu külla ootamatult, ei vali päeva selle järgi, et saaks harvesteri või hobusega metsatööd näha. See-eest vaatame hobuseid ja isevalmistatud riistasid, mille abil loom metsast palgi välja toob. Siin talus on olnud õppepäevasid ja seminare, kus on arutatud, kuidas asju korraldada, et hobusega metsatöö poleks mitte ainult hobi, vaid tasuks end ka ära, näiteks väikesel metsakinnistul või kaitsealuses metsas.

Ennu Tšernjavski, tallimehe lapselaps, silmanähtavalt hoolib oma viieteistkümnest raskeveohobusest. Võimsad, ligi tonni kaaluvad rahulikud loomad saavad nimepidi kõnetatud ja koplisse kaasavõetud porgandit. Samas ei vastanda ta, nagu nii pühendunud hobusekasvatajalt võiks eeldada, mitte ühtegi korda metsamasinat ja hobust: „Põhitöö jääb masinatele, seda ütlen alati kõigile.”

Küsin mehelt, kes erametsanduses osaline nii metsaomanikuna, ülestöötamisfirma omanikuna kui ka mahemetsanduse propageerijana, kuidas ta Eesti erametsandust iseloomustaks, kui asjast kaugel olija seda teada tahaks. Tema räägib vastuseks loo, et talus käis hiljuti ettevõtja, kes Aasiasse mustikaid ekspordib. Nägi kogu metsa mustikatest lähtuvalt ja kõik see, mis jäi kõrgemale, ei huvitanud. Ehk teiste sõnadega: kõik sõltub vaatepunktist.

Vaatepunkt 1: metsandus ja Husqvarna saag

Jõuame Aaviku talu külaliste vastuvõtu tuppa, kus Ennu Tšernjavski kohvitassi taga jutustab, kuidas temast metsaomanik ja ettevõtja sai. Kui tekkis talu taastamise mõte, töötas ta veel EPTs. Kui Loksa kolhoosi juhatus 1987. aastal tegi otsuse talle esimene maatükk eraldada, teadis silotornidest rohkem kui metsandusest. Talu hoonete ehituse pärast läks ta autojuhiks, kuna ehitusmaterjal oli defitsiit ja midagi sai vaid siis, kui autoga tootja hoovile kohale sõitsid. Ennu Tšernjavski ütleb, et tegutses tihedasti koos sõbra ja samuti talu taastaja Tõnu Reinvaldiga, kes metsamehe haridusega.

Kui 1980. aastate lõpus oli kolhoosil võimalus kolmemeetrise palgi eest piiri tagant Husqvarna saagisid saada, olid tolleaegse ATK ukse taga ka Tšernjavski ja Reinvald. „Tulemus oli see, et saime kumbki oma 19 tihumeetrit ka laeva peale. Saime samuti Husqvarnad ja eks sealt see mu metsapool kerima hakkas.”

Koos Tõnu Reinvaldiga asutati 1992. aastal Põhja-Kõrvemaa metsaühistu, mis oli teadaolevalt Eesti esimene, tegeles metsa- ja saematerjali müügiga. „Kahe aasta pärast siiski lõpetasime ära. Ühistu oli oma ajast liiga ees. Juriidilises mõttes metsaomanikke ju veel polnudki ja rahvuspargis kehtisid piirangud. Mingeid harvendusi sai teha, aga arenguvõimalusi ei näinud,” ütleb Tšernjavski.

Ta ise läks 1994. aastal tööle tolleaegse Sylvesteri Valgejõe osakonda. Kui 1998. aastal osakond omaette metsavarumisettevõttena tegutsema hakkas, oli Ennu Tšernjavski osalus ettevõttes juba 25 protsenti.

Nüüdseks on Aaviku talu peremees koos vanema pojaga Sylvester Kuusalu ASi omanik. „Meil on paar harvesteriketti ja üks võsalõikuskett. Jõudumööda investeerime, vahetame masinaid. Partneriks on Stora Enso, kes tellib meilt ülestöötamisteenust kuni vahelaoni.”

Vaatepunkt 2: metsandus ja harvester

Me jutt jätkub sellega, et kui käib kole nurisemine harvesteritöö pärast, siis enamasti on asi selles, kes masina peal töötab. „Tähtis on, mis jälje endast metsa jätad,” teab Tšernjavski. Saab teha nii, et harvester teeb ette korraliku oksapadja ehk raja, mida kasutatakse ka kokkuveoteena. Ei vigastata kasvama jäävaid puid jne. Teine variant on püüda viimsedki jupid rabistades metsast kätte saada nii, et järele jäävad poolemeetrised rööpad ja lagas raiesmik.

„Mul on täna okas hinges riigimetsa vastu. RMK vähempakkumistel tahetakse korraga kätte saada madalaim hind ja tohutu efektiivsus. Selle annavad suured ja võimsad masinad. Mis jälg neist metsa jääb, pole justkui tähtis,” räägib Ennu Tšernjavski.

Riigimetsa ülestöötamise alla kistud hind on hakanud mõjutama ka muud turgu, ka teised ülestöötajad ei saa normaalset hinda küsida. Tellija ütleb, et miks peaks 10–12 eurot tihust maksma, kui riigimetsas tehakse 7,5 euroga, metsa jääv jälg on tagaplaanil. „Alustasime kõik ühelt tasemelt. Esimene prohmakas oli 2008, kui RMK lõikas oma hinna 10 protsenti väiksemaks. Vaatas, et seda on vähe, ja lõikas veel 10 ... Kusjuures näiteks siis, kui metsas sinine erikütus ära keelati ja tuli hakata kütuse täishinda maksma, ei juhtunud RMK hinnaga mitte midagi. Kõik tabelid jäid samaks ja keegi hinda ei tõstnud.”

Erametsas kehtib kulupõhine hind. Varem, kui RMK-l olid oma harvesterid, oli see enam-vähem nii ka riigimetsas – vähempakkumiste pakkumised kõikusid võrreldes väljatöötatud hinnaga 5 protsenti. Nüüd pakutakse alla kuni 25 protsenti. „Tervelt 25 protsenti! See ei ole väga võimalik. Kui keegi õiendab, kuuleb, et ise te seda pakute. RMK kasutab ära oma domineerivat positsiooni.”

Lahemaa rahvuspargis tegutsedes on Ennu Tšernjavski selle poolt, et vähemalt kaitsealal ei tohiks hinnasurve nii määrav olla. „Praegu näeb liiga palju, kuidas firmad, kes siia peale lendavad, raiuvad lubatu piiril ja pigem veidi üle selle.”

Vaatepunkt 3: metsandus ja looduskaitse

Oma metsamaa täpset pindala mees ei ütle, selgitab, et osa metsadest kuulub talle kui eraisikule, talule, osa on firma oma. Enamik ta metsamaast jääb Lahemaa rahvusparki, kus majandamistöödele kehtivad piirangud.

Kohalik eripära on pinge kaitseala valitseja ja metsatöid teha tahtvate metsaomanike vahel – oli aeg, mil mis tahes tegutsemissoovi peale tuli keelav vastus. „Sul polnud mingeid õigusi, sa ei tohtinud oma maale teha mingeid rajatisi, aga kaitseala võis su maal luba küsimata teha, mida tahtis.”

Kui Lahemaal hakati 2005. aastal tegema uut kaitse-eeskirja, hakkas kohalik kogukond vastu, polnud nõus vaid täiendavaid piiranguid toova looduskaitsega, vaid soovis teada, mis maaomaniku õigused on. Tekkis dialoog ja valmis ka omanike huve rohkem arvestav kaitsekorralduskava, mis praegu pole küll veel täielikult rakendunud.

1971. aastal sündinud Lahemaa rahvuspargis on tekkinud omalaadne olukord, kus tegutsemispiirangute tõttu on talude vanad heina- ja karjamaad metsastunud ja vanad metsad seisus, kus risti-rästi mahakukkunud ja sinnapaika jäetud puud ning oksaräga.

„Meil pole hingamisruumi enam, pole ruumi, kus olla ja areneda. Lahemaal on kuskil 8000 hektarit endisi talude heina- ja karjamaid ning isegi põldusid, mis nüüd on metsa all. Näiteks Valgejõe ürgorg, mida vanasti loomapidajad hoidsid oma kontrolli all, on nüüdseks niimoodi toominga- ja lepavõsasse kasvanud, et mitte midagi pole enam näha.”

Oma metsi majandades puutub Ennu Tšernjavski pidevalt kokku juurepessu teemaga, mis on endistele rohumaadele kasvanud metsade häda. Tal on ilusaid uuendatud kuusikuid ja kaasikuid.

Samas on ta Lahemaa uute reeglite järgi endale ka „hingamisruumi” teinud: võsastunud rohumaadel on poollooduslike kooslustena taastatud hobusekoplid. „Vaid paar väikest heinamaalappi olid sel alal veel nähtavad. Nüüd hoiavad hobused ise kopleid korras ja korra aastas niidan need üle, et taimed, mida hobused ei söö, ka taastuda saaksid.”

Vaatepunkt 4: metsandus ja hobused

Ennu Tšernjavski näitab seinal olevat raamitud fotot: tallimehest vanaisa koos kahe hobusega. Laual on rootslastest hobusekasvatajate ajakirjad – seal on hobusega tegutsejate ühenduses 900 liiget ja neid, kes iga päev hobustega töötavad – täidavad tellimusi kusagil asulalähedases metsas või hoopis niidavad muruplatse, on 120. Tšernjavski rõhutab, et rootslastel on tava käia igal aastal külas Saksamaal, kus samasugune hobutööliikumine olemas.

Ta ise oli poisikesena vanaisa peamine abimees. Kui talul oli küttepuud vaja, mindi metsa, võeti puud sulle-mulle-käsisaega maha ja veeti hobusega metsast välja. Umbes sama tegevus, mida tänapäeval ta sõnul tehakse metsataludes, kus hobune on olemas. „Usun, et neid, kes üle Eesti hobusega metsas tegutsevad, on rohkem kui kümne. Nad ei reklaami ennast, aga kui loom on olemas, tehakse temaga kõik tööd ära.”

Aavikul oli vahepeal loomadega vahe sees, kui vanaisa enam ei jaksanud neid pidada. 2005. aastal otsustas Ennu Tšernjavski hobusepidamise talus taastada ja nüüdseks on ta nõupidamiste ja seminaridega liikuma lükanud mõtte tuua vähemalt rahvuspargis hobused metsatöödele tagasi. Senine seis on, et pärandkultuuri, püsimetsanduse ja kaitsealadega seotult on hobutöö teemadel kaasamõtlejaid juba päris palju. Ettevõtmist toetab oma Rakvere metsaühistu, ka Eesti Metsaselts, kontakti on võtnud Eestimaa Looduse Fond, kes näeb võimalust koos püsimetsandust arendada.

Parasjagu käivad arutelud mitmes liinis. Näiteks transport – kes need väikesed mahud kokku veaks; tasuvus – kas oleks võimalik mingi kompensatsioonisüsteem ellu kutsuda, et hobutöö suhtes suurem huvi oleks; tegijad – hobusega tegutsejaid on vähe, kuigi huviliste hulk kogu aeg suureneb.

Ennu Tšernjavski kujutab ette, et Aaviku talust, kus praegu on põhiline Eesti ardenni tõuaretus, võiks tulevikus kujuneda hobumajanduse kompetentsikeskus, mis võiks olla ka praktikabaasiks hobumajanduse õppijaile. Kui õnnestuksid läbirääkimised RMKga ja oleks võimalik endised Kõnnu valla metsad muuta kogukonnametsadeks, võiks sinnagi sisse kirjutada püsimetsanduse ning metsatööd väiketehnika ja hobustega ...

„Kui mõtelda konkurentsipõhiselt, siis see on muidugi natuke naljakas, aga kui mõtelda laiemalt, siis oleks see väiksematel metsatöödel võimalus kõigi jaoks.”

Vaatepunkt 5: metsandus ja emotsioon

„Kui küsite, mis tulu ma oma hobusekasvatusest saan, siis seda välja tuua pole võimalik, sest emotsionaalse tulu osa on väga suur,” ütleb Ennu Tšernjavski. Ta lisab, et täpselt sama lugu on tegelikult erametsandusega.

Küsimise peale, kas üle riigi kajanud süüdistused metsaraiujate aadressil teda puudutanud on, ütleb mees, et ei ole: kui mehed teevad harvesteriroolis oma tööd hästi, pole eetilist probleemi, mille pärast häbeneda.

Metsaomaniku tähelepanu on ta jutu järgi aga hoopis mujal kui linnarahva naaksumised. „Seal on tähtis, mis otsuseid sa teed. Kui otsustad valesti, saad karistada ja mitte kusagilt väljastpoolt. Näiteks raiud metsa liiga hõredaks ja tuleb torm, mis murrab kõik maha – 50 aastat oled ilma metsata.”