Ilmatark: Kuidas tekib vihm

Foto: Dmitri Kotjuh

Möödunud ilmajutus oli juttu põhiliselt sademeliikidest. Kuna sageli sajused ilmad paistavad jätkuvat (sellest lähemalt viimases lõigus), siis võib jätkata vihmajutuga.

Suurem osa sadudest on laussademed – need on siis lausvihm, lauslumi, lauslörts, jäävihm ja jäätuv vihm, mis tulevad enamasti kihtsajupilvedest, vahel ka kõrgkihtpilvedest. Kirjeldan nende tekkemehhanismi. Ülejäänud sademeliigid moodustuvad vähemalt osaliselt teisiti. Hoovihmade (äikesesademete) kohta võib öelda, et need on olulised meil Eestis vaid soojal aastaajal, eriti juulis-augustis, kui nad moodustavad Kirde-Eestis kuni 60% sademete koguhulgast.

Kuidas siis tekib vihm? Suurem osa kihtsajupilvedest (ja ka kõrgkihtpilvedest), millega lausvihm ehk rahvasuus lihtsalt vihm on seotud, koosneb veepiisakestest ja laskuvatest jääkristallidest või lumehelvestest, mis võivad suvelgi jõuda pilvekihi alumistesse osadesse, kui õhumass on väga jahe. Pilvede ülemine osa võib koosneda allajahtunud veepiisakestest ja ka ainult jääkristallidest – kui kiud- ja kiudkihtpilved sulanduvad kõrgkiht- ja kihtsajupilvedega. Pilve suur vertikaalne ulatus koos selles asuvate allajahtunud veepiisakeste ja laskuvate jääkristallidega muudabki pilve sajurohkeks, sest segapilvedes toimub jääkristalli- ehk Bergeroni-Findeiseni protsess.

See on tuntud veel kui Bergeroni, jääkristalli- või külmade pilvede protsess. Üks tänapäevase sademeteooria alusepanijaid on ka Alfred Wegener, keda vahel samuti seoses jääkristalliprotsessiga mainitakse. Soojades pilvedes, mille temperatuur on üle 0 ˚C, toimub soojade pilvede protsess, mis seisneb pilvepiisakeste liitumises kokkupõrgete tagajärjel ja koalestsentsi (nn kokkukleepumise) tõttu. Koalestsentsi tagajärjel tekib rünksajupilvedes ka ebakorrapärase kujuga hiidrahe. Soojade pilvede protsess toimub peamiselt kihtpilvedes, millest sajab uduvihma ja udulund ehk lumeteri (külmal ajal). Huvitav erand on järve¬- ehk meil mereefektiga seotud kihtpilved, millest võib tihedalt lund sadada, kusjuures lumi langeb sageli suurte räitsakatena – ilmselt toimub ka siis Bergeroni-Findeiseni protsess, sest õhk on piisavalt külm.

Bergeroni-Findeiseni protsess põhineb asjaolul, et jää kohal on tasakaaluline veeauru rõhk väiksem kui samal temperatuuril vedela vee kohal. Seega, kui pilvedes on korraga nii veepiisakesi kui ka jääkristalle, liiguvad veemolekulid veepiisakestest jääkristallidele ehk viimased kasvavad esimeste arvel. Moodustuvad lumehelbed, mis hakkavad raskusjõu mõjul laskuma. Suvisel ajal sulavad need vihmapiiskadeks, kuid külmal ajal, kui kogu õhumassis on temperatuur madalam kui 0 ˚C, jõuavad need lumena Maa aluspinnani ehk sajab lund.

Seega saab keskmistel ja suurtel laiustel enamik sademetest alguse lumena. Sobivaim veepiisakeste ja jääkristallide suhe pilvedes, et need korralikke sademeid annaksid, on umbes 1 : 100 000 (märgatavad sademed on võimalikud vahemikus 1 : 1000 – 1 : 1 000 000) veepiisakeste kasuks ja temperatuur -15 ... -20 ˚C. Seega tasub meeles pidada, et kui sajab vihma, on see alguse saanud lumena!

Möödunud nädal oli väga külm: 6. juuli päeval oli sooja 12...16 kraadi, sajuhoogude ajal langes 10 kraadi lähedale, vastu 7. juulit oli kohati öökülma. Viimati olid juulis märkimisväärsed öökülmad 2008. ja 2009. aastal. Põhjuseks ikka loodest saabunud arktiline õhumass. Kuid juba 10. juuliks ehk seitsmevennapäevaks pööras ilm teistsuguse lehekülje: öökülmaoht kadus ja päeviti oli valdavalt üle 20 kraadi sooja.

Ilm jätkub mõõduka temperatuurifooniga (Harju keskmine suvi), kuid ajuti väga sajuselt: lõunatsüklon või siis lõunatsükloni omadustega tsüklon toob 13. juulil ilmselt rohked sajud, on äikeseoht. Näib, et soe õhumass taandub itta, mis tähendab meie jaoks jahedat ja sajuhoogudega ilma. Nädala lõpuks võib ilm paraneda ja soojemaks muutuda, kuid elame, näeme!