Kibuvitsaõitest saab aromaatse tee

Foto: Sille Annuk

Juba iidsetest aegadest on kibuvits olnud kogu tsiviliseeritud maailma soositud põõsas nii oma kaunite õite kui ka võrratu lõhna pärast. Eestis on kibuvitsa nimetatud orjavitsaks. See tuleb pärimusest, et orjaajal olla pekstud orje okkaliste kibuvitsadega, et suurendada valu ja vigastusi.

Neitsi Maarjat on nimetatud ka „okasteta roosiks”, kes uskumuse kohaselt vabastatud pärispatu mõjust. Kuna roosi on nimetatud neitsi Maarja lilleks, siis kibuvitsas on nähtud deemoni- ja nõidusevastast taime. Seda taime on seostatud Kristuse kannatustega (kibuvitsakroon).

Eestis on kibuvitsa peetud maagilise väega pühaks taimeks, mis maja juures kasvades kaitseb pikselöögi eest.

Vahemere maades on aastasadu kibuvitsa kasvatatud lõhna- ja kosmeetikatööstuse vajadusteks. Lõuna-Prantsusmaa ja Bulgaaria on suured kibuvitsakasvatajad ja Bulgaaria on suur kibuvitsaõli tootja. Ühe kibuvitsaõli kilogrammi tarvis läheb vaja 3000–5000 kilo kibuvitsaõisi.

Eestis ja Skandinaavia maades kasvavad kibuvitsasordid on eriti väärtuslikud. Marjasaagi ja vitamiiniväärtuse poolest on eriti lopsakas ja väärtuslik kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa). Selle tunneb ära tumeroheliste kurruliste lehtede, jõudsa kasvu, tihedaogaliste varte ja suurte kibuvitsamarjade järgi. Looduslikult kasvab see meelsasti mererandadel. Kibuvitsast kõlbavad kasutada lehed, õied ja marjad.

Korjamisaeg

Praegu on kibuvitsadel õitsemise aeg. Õied on kaunid ja healõhnalised. Kibuvitsaõisi (ka lehti) kogutakse kuiva ja kergelt päikesepaistelise ilmaga. Jälgige, et korjatav materjal oleks värske ja hea kvaliteediga (mitte auklik ja koltunud). Kogumisnõuks võiks olla korvike, sest sealt käib tuul kenasti läbi. Kuna õied on väga tundlikud, tuleks need kiiresti pärast korjamist seada kuivama. Kuivatada on parem soojas ja õhurikkas, päikese eest varjatud kohas. Laotage maha puhas paber ja õied sinna peale nii, et need ei oleks hunnikus, vaid ühtlaselt hõredalt üksteise kõrval. Iga päev võiks segada paksemaid kohti. Vähemalt nädalaga on teie saak kuiv, kauni värvi ja imehea lõhnaga.

Kui õied on täiesti kuivad (krõbisevad), tuleks need pakendada kindlasti õhukindlalt, kas vastavasse kotti või nõusse. Kuiv droog on väga niiskustundlik ja pleekub valguse käes. Kui valgus ja niiskus saavad ligi, kaob õite hea aroom ja värvus muutub tuhmilt pruuniks. See on selge märk, et droogi väärtus on nullilähedane.

Praegu on veel hea aeg ka kibuvitsalehtede kogumiseks ja kuivatamiseks, valida tuleks noored ja terved lehed. Muidugi veel parem ja õigem aeg olnuks enne õitsemist.

Tehke teed

Õitest ja lehtedest saab imehea ja ilusa värviga aromaatse tee. Õied on väga eksklusiivsed ja samal ajal soojad ning sõbralikud. Tee tegemisel soovitan kasutada väga puhast vett ja klaaskannu. See toob välja kibuvitsaõite peened maitsenüansid ja annab teele sära. Teel lasta tõmmata mitte üle 5 minuti. Kurnata kohe ja juua kuumalt. Võib maitsestada oma soovi kohaselt, kuid naturaalselt on tee veelgi mõnusam.

Tee valmistamisel võib lehti ja õisi segada, samuti võib teed teha nii õitest kui ka lehtedest eraldi. Kibuvitsa lehti ja õisi sobib segada teiste vähem lõhnavate ravimtaimedega, millest tahate teed teha.  Samuti võib kibuvitsa aromaatseid ja kauneid õisi kasutada teiste jookide maitsestamiseks ja kaunistamiseks,  ka rahustavate vannide tegemisel on need omal kohal.

Kibuvitsaõitest saab nutikas perenaine veel valmistada palju muudki vajalikku: marmelaad, äädikas, lõhnavesi, lõhnasool, lõhnapadjakesed, nahaõli.

Kibuvits on ravimtaim ja avitab paljude hädade vastu. Kibuvitsaõisi ja -lehti võib kasutada külmetuse, köha, kõhu-, neeru-, põie- ja närvihaiguste korral, samuti aitab roosi ja jooksva vastu.

Rahvameditsiinis on kibuvitsaõisi kasutatud nende rahustava ja põletikuvastase toime tõttu. Kibuvitsaõietee aitab kõhukinnisuse vastu, puhastab maksa ja verd.

Kui teil on lähedal õitsemas palju kibuvitsa, võiksite proovida valmistada mõnusat kibuvitsaõieõli, mis on peene lõhnaga ja nahka niisutav, toitev ja noorendav.

RETSEPT

Kibuvitsaõieõli valmistamine

Pange värsked kuivad kibuvitsaõielehed läbipaistvasse purki ja valage peale jojoba õli nii, et kõik õielehed oleksid kaetud ja purk korralikult suuni täis.

Nüüd sulgege purk kindlalt kaanega, et õhk juurde ei pääseks ja õli välja ei tuleks. Loksutage ja pange purk sooja ja päikesepaistelisse kohta, kus on palju valgust. Iga päev kurnake õielehed välja ja pigistage õlist kuivaks. Saadud õlile pange jälle uus kogus värskeid kibuvitsaõielehti, loksutage ja hoidke edasi soojas ja päikselises kohas. Nii tuleks vahetada õielehti seni, kuni olete saanud endale sobiva lõhnatugevusega õli (7–12 päeva).

Kui õli on valmis, kurnake see tumedatesse pudelikestesse. Kurnata tuleks 2–3 korda, et õlisse ei jääks taimseid jääke. Korgid sulgege õhukindlalt ja pudelid hoidke jahedas ja pimedas. Väiksed pudelid on paremad, sest siis määrdub õli kasutamisel vähem ja püsib värskem. Õli võib kohe hakata kasutama.