Kauksi Puhkemaja võlub looduse ja toiduga

Kauksi Puhkemaja perenaine Piret Talistu tunnistab, et polegi sellist kuud, kus kliente üldse ei ole. Ka talvel korraldatakse pidusid ja Peipsile suunduvad kalamehed vajavad öömaja. Foto: Kristina Efert

Peipsi järve populaarseim, Kauksi rand meelitab igal aastal kohale turiste, kes vajavad öömaja ja toitlustust. Kauksi Puhkemaja on võitnud klientide südame sellest hoolimata, et asub võrreldes konkurentidega rannast kõige kaugemal.

Peipsi järve põhjakallas on unikaalne ja looduskaunis. Järve üks tuntumaid ja ilusamaid randu asub Kauksis. Siit algab liivane supelrand, mis pea katkematu ribana ulatub Narva jõe suudmesse Vasknarvani ehk Eestimaa idapiirini.

Peipsi põhjakallas on metsarikas, kaldapealsel laiuvad kuninglikud männimetsad, kus leidub rohkelt marju ja seeni. Valla keskus Iisaku jääb siit 12 kilomeetri kaugusele, maakonnakeskus Jõhvi 42 ja Tartu 88 kilomeetri kaugusele. Tallinna sõitmiseks kulub vähemalt kaks tundi ja läbida tuleb üle 170 kilomeetri. 

Kuigi Kauksi Puhkemaja viitab justkui ühele majale, on neid hoovis tegelikult kolm. Peale selle on siin pererahva elumaja, suitsusaun ja püstkoda.

Talu on suurest maanteest paar kilomeetrit eemal ning metsavaheline tee siit enam edasi ei vii. Lähim talukoht asub sama tee ääres, kilomeetri jagu eespool.

Ümberringi on tihe mets ja üks klient olla taluhoovis näinud karuotti ukerdamas. Tunnistajaid sellele väitele ei ole, küll aga pidid aeg-ajalt hoovi sattuma kitsed. Samuti jooksevad sealt läbi  jänes ja rebane.

Siin talus käiakse puhkamas nii seltskonniti kui ka üksinda. Tullakse pidutsema, aga samuti asjalikke töiseid seminare pidama. Kauksi randa viib taluhoovist kahe kilomeetri pikkune jalgrada, mille läbimiseks kulub 25 minutit. Suvel on siin nii palju tööd, et pererahval endal polegi aega Peipsi äärde minna.  „Selleks suveks on päris hästi broneeritud,” sõnab Kauksi Puhkemaja perenaine Piret Talistu. „See-eest puhkame talvel ja käime Aafrikas suve otsimas.”

Enam seda ei teeks

Kauksi Puhkemaja on rajatud Pireti abikaasa Aivari vanaema kodutallu, kus on sündinud ka Aivari isa. Aga 1950. aastatel jäi talu tühjaks. Talumaja müüdi maha, see viidi palkidena minema ja pandi kuskil mujal püsti. Endisesse taluhoovi jäi vaid kaev. Kõik kasvas võssa ning kohalik metskond tegi siin loomadele heina.

Kui taasiseseisvunud Eestis võeti vastu taluseadus, oli pärijatel õigus talumaad tagasi saada. Sugulased leppisid omavahel kokku, et kellelgi pretensioone pole, kui Aivari pere võtab rääma jäänud talukoha enda hoole alla. Nii asutigi endise nimega Paesaare talu taastama. „Viis-kuus aastat ehitasime, kuni 1997. aastal kolisime majja sisse,” meenutab Piret.

Tookord tuldi siia lihtsalt elama, turismile esialgu ei mõeldud. „Mees on riskialdis. Hakkasime käima seenel, vaatasime koos metsi ja maid,” räägib Piret ja tunnistab, et kui peaks praegu sellisest seisust alustama, siis ta enam seda ei teeks. „Mitte mingi hinna eest, aga eks me olime nooremad ja uljamad,” selgitab ta.

Naine ise on pärit hoopis Viljandimaalt. Ida-Virumaal oli ta käinud ainult koolipõlves ekskursioonil. Tal oli Viljandi kesklinnas juuksuri töökoht. Hiljem on ta õppinud ka turismiarendust ja rahvuslikku tekstiili.

Perele lisas Kauksi kolimine aga hulgaliselt kilomeetreid ja tunde maanteedel. Pere kolm tütart jäid koolis käima 30 kilomeetri kaugusele Mäetagusele. Kui pere liisis endale uue auto, siis esimene kohustuslik õlivahetus 15 000 kilomeetri läbimise järel jõudis kätte vaid paari kuuga. „Siis mõistsime, kui palju peame ringi sõitma,” meenutab perenaine. Kuigi lapsed on nüüdseks koolipõlvest välja sirgunud, käib Aivar ise siiani Mäetagusele tööle. Tal on seal 300 hektarit põllumaad. „Kui on hooaeg, siis ta läheb vara ja tuleb õhtul,” räägib perenaine, kelle kanda ongi turismitalu pidamine. Mees aitab muru niita ja remonditöid teha.

Kui mõne aasta nautisid Aivar ja Piret niisama Kauksi kaunist loodust, siis jõudis ka neile pärale Kauksi võlu turismipiirkonnana. „Hakkasime turismiga tegelema, sest midagi oli vaja teha,” räägib Piret.

2000. aastal valmis esimene kahe magamistoaga puhkemaja, mis kannab Suure maja nime. 2003. aastal kerkis Väike maja ja seejärel suitsusaun. Hoovis asunud lodu kohale, kus polnud võimalik murugi niita, kaevati tiik. Vesi on seal üle pea ja saab paadigagi sõita. Tiiki on elama toodud ka kalad. „Nii me vaikselt arenesime, laenu ei võtnud, kõik, mis teenisime, investeerisime tagasi,” räägib Piret.

Tema sõnutsi võtsid turistid talu kohe omaks ja neid on käinud algusest peale. Kuna Piretil on aastatega juba kogunenud turismiäris paras kogemus, siis küsitakse tema käest nõu. „Ma ikka ütlen, et käivitamine võtab paar aastat aega ja alles kolmandast-neljandast läheb asi käima,” räägib ta.

Uusima majana valmis 2011. aastal Päsari maja. Nimi tuleb talukoha nimetusest – Paesaare talu, millest on kohalikus keelepruugis kujunenud Päsari. Maja esimesel korrusel on peosaal, köök, duširuumid ja WC-d. Teisel korrusel on kahe- ja kolmekohalised toad.

Sakslane naudib loodust ja musta leiba

90 protsenti klientidest on Eestist, neist omakorda üle poole Tallinnast. Edasi tulevad juba külalised Narvast ja Tartust. Välismaa turistid pärinevad valdavalt Venemaalt ja Saksamaalt. 

Enamik kliente leiab tee Kauksi Puhkemajja omal käel. Veerand klientidest broneerib booking.com internetikeskkonna vahendusel.

Läinud aasta täituvus oli keskmiselt 22 protsenti. Voodikohti on kokku 28. Aga see protsent ei sisalda külalisi, kes tulevad lihtsalt sööma või pidutsema. „Mina olen väga rahul,” kinnitab Piret. „Me oleme juba sellises vanuses, et üldse ei paanitse. Kui kliente pole, siis saan aiatöid teha.”

Juulikuus peab Piret leidma aiatöödeks siiski aega klientide kõrvalt, sest majad on  broneeritud. Ta tunnistab, et polegi sellist kuud, kus kliente üldse ei ole. Ka talvel korraldatakse pidusid ja Peipsile suunduvad kalamehed vajavad öömaja. Ehku peale pole mõtet tulla, ikka peaks ette helistama ja voodikoha broneerima.

Suviti on kliente, kes peatuvad pikemalt. Üks perekond käib juba 12 aastat. Alguses oli ema kahe tütrega, nüüd on lisandunud kolm tütretütart. 

Saksa turist tahab Pireti sõnul looduses olla ja kasutab liikumiseks palju jalgratast. Vestluse ajal tuleb üks selline Pireti juurde ja tunneb huvi rukkileiva vastu. Piretil on oma juuretis ja ta valmistab leiba ise. Turistile maitseb leib hästi, ta on väga tänulik ja ostab seda ka kaasa.

Piret on palganud koka, kelle ta kutsub suuremate ürituste puhul endale appi. Kui on väiksemad seltskonnad, siis teeb ta süüa ise. Piret ei pelga üksikuid kliente, kes tulevad lihtsalt sööma. „Võib ka kaks inimest tulla ja ma teen süüa, aga kõik on ettetellimisel,” sõnab ta.

Toitu pakkudes üritab ta järgida Peipsi piirkonna traditsioone.

Peipsi-meelne toitlustus

Kui rohkearvuliste külalistega pulmade ja sünnipäevade puhul peab ta arvestama keskmise maitsemeelega ja laual on klassikaline toit, siis väiksematele seltskondadele pakub ta rohkem kohalikku kraami, nagu suitsukala ja värsket hapukurki. Lisaks küpsetab ta naadipirukat ja kapsapirukat naadiga. Laual võib kohata ka hapuoblikasuppi. Aivari viimane firmaroog on näiteks külmsuitsutatud Peipsi koha.

Hommikusöögiks pakub Piret pannisooja omletti, sedasama omavalmistatud leiba ja saia, oma külmsuitsutatud forelli, värsket hapukurki, karulauguvõiet. Kõik on lihtsalt super ja omanäoline. Hommikusöögi valik sõltub paljuski hooajast. „Meie eelis ongi toitlustamine,” sõnab Piret.

Kokku on talul maad 69 hektarit, kus kasvab valdavalt mets. Näiteks majad on ehitatud oma metsa palkidest. Metsas leidub pohli, seeni, mustikaid. Piretil pole midagi sellegi vastu, kui kliendid lähevad sügisel metsasaadusi korjama. Sügiseti käib Kauksis üks Peterburist pärit perekond metsas seenel. Aga nad korjavad ka põdrakanepit, et teha tuntud Ivani teed.

Talu hoovis on mõned jalgrattad, mida saab rentida. Viimase aasta suurim atraktsioon on olnud kaks küülikut, kes ilusa ilmaga tõstetakse aedikusse, kus lapsed ja teisedki soovijad saavad neid rohulibledega toita. Hoovis on veel grillahjud, mis on klientidele tasuta kasutamiseks. Küll aga soovitab pererahvas söe kaasa võtta.

Kuigi hoov on suur ja lai ning sinna annaks palju ehitada ja rajada, selliseid ambitsioone pererahval ei ole. Küll aga annab siiski tunda voodikohtade nappus. Kui näiteks peole tuleb 50 inimest, siis öömaja neile pakkuda ei ole. Kuigi telkimiseks on hoovis ruumi küllaga, on see paljudele vastumeelne. Nii ongi plaani võetud ehitada juurde neli väiksemat maja. „Ja peamaja vajab ka sauna,” räägib perenaine. Kuigi olemas on suitsusaun, asub see lahmaka hoovi teises otsas.