Laukna tankla täidab külakeskuse rolli

OÜ Comser omanik Margus Jehe räägib, et külapoodide sulgemise järel on tankla suurendanud toidukauba valikut - kaks korda nädalas tuuakse ka värsket leiba-saia. Foto: Reet Saar

Eestis ringi sõites hakkavad tee ääres silma suurte tanklakettide sildid, aga on neidki, millel nimekaimusid pole. Üks selline on Comser, mis asub Raplamaa serval Laukna külas üsna Läänemaa piiri lähedal.

Tanklat peab siin Margus Jehe juba 1994. aastast. Varem oli samal territooriumil majandi naftabaas ja kaalumaja, kuid praeguseks on teenindushoone nii põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud, et kunagist tüüplahendust enam ära ei tunne.

1993. aastal tegevuse lõpetanud Sooniste sovhoosi varasid hakkas realiseerima Laukna hoiuühistu, mille ainus palgaline töötaja oli Jehe. Majandi tankla avati nüüd kõigile. Peagi kehtestas riik nõude, et kütust müüa võis ainult juhul, kui see on ettevõtte põhitegevus. Kuna hoiuühistu põhiülesanne oli siiski põllumajandusreform ära teha, siis tuli tankla erastada.

„Aastapäevad juhtiski tankla tööd hoiuühistu. Nägin, et tankla majandab end ära, seetõttu tekkis julgus see enampakkumisel osta,” meenutab Jehe.

Comser oli moodustatud 1992. aasta oktoobris ja kui ärinimi „lahti võtta”, siis pakkus esmalt just arvutiteenuseid, edasi sai peamiseks kütusemüük. Esimestel aastatel jätkus kauplemist vaid luugi kaudu, 1997. aastal valmis kauplusehoone, kus müüdi tüüpilist tanklakaupa: õlisid, autokeemiat, autotarvikuid ja esmatarbekaupu.

Kunagi oli külas kolm poodi, aga kui need järjest uksed sulgesid, siis tanklapoe kaubavalik aina suurenes. Piima ja värsket lihakraami siit osta ei saa – selle kiiresti rikneva kauba müüki ei oska prognoosida –, aga kaks korda nädalas tuuakse värsket leiba-saia ja sügavkülmutatud tooted on alati olemas. Hoones on ka väike kohvikunurk.

Laukna tankla ees on puhkeala, kus kasvavad eri värvi lehestikuga põõsad, pilku püüavad värvilised kõnniteekivid ja paekivist müüritis, on isegi purskkaevu koht. Algul hakkas peremees n-ö võõrast maad paar korda aastas niitma, edaspidi üha tihedamalt, ja loogiline jätk oli maalapp erastada. Puhkeala ehitati 2006. aastal euroraha toel välja, 2010. aastal sai tankurite kohale varikatus, kõige suurem investeering on maa-alune mahuti, et täita keskkonnakaitse tingimusi.

„Meie tegevus on suhteliselt stabiilne olnud. Isegi masuaja müüki vaadates pole kukkumist olnud,” iseloomustab Jehe enam kui kahekümne aasta jooksul toimunut. Nende suurklient on kohalik piimafarm, lisaks ümbruskonna ettevõtted ja inimesed. Ent 25 aasta kestel on toimunud suur väljaränne ja elanikke jääb piirkonnas aina vähemaks. Praegu elab Laukna külas alla 200 inimese. Kui majand lõpetas ehk töö kadus, lahkusid ka inimesed. Elanikke juurde ei tule, noored lähevad mujale õppima. Kes on paigale jäänud, muutuvad vanemaks, nemad ei tarbi ega liigu autoga nii palju, räägib Jehe. Aga tanklat on ikka vaja.

Mis aitab väiketanklal suurte kõrval ellu jääda? „See, kui kedagi päris kõrval pole,” tuleb vastuseks. Lähimad tanklad on Lauknalt 15–20 km kaugusel Ristil ja Märjamaal. Ka asukoht otse maantee ääres on pluss. Suvel on müük aktiivsem, sest on põllutööd ja rahvas liigub rohkem. Suurem ostmine käib kuu alguses, kui pensionid ja palgad käes. Omanik ei salga, et teatud päevadel on alkoholi müük üsna arvestatav sissetulekuallikas.

Suurte kettide hinnamänguga pole väiketankla kaasa läinud, kuigi omal moel ollakse sellega seotud. Praegu on suurtel kombeks, et nädal algab kõrgema hinnaga, kesknädalast hakatakse seda alandama ja nädalavahetusel on kõige odavamad hinnad. Kuna Comser sel moel ei tegutse, on siinne hind nädala alguses odavam, aga kui oleks konkurent kõrval, siis tuleks neilgi hindu liigutada.

Jehe sõnul suurte kettide turundusvõtted maal ei toimi. Tundub, et maal ostetakse siis, kui raha on, mitte siis, kui on soodsam hind.

Paarikümne aasta jooksul on kütuseäris paljugi muutunud. Algusaegadel tuli oma autoga kütuse järel käia Raplas, kus tsisternvagunite ümbrus ujus ümberlaaditavast kütusest. Žigulis vormistati ostjale saatelehti ja võeti sularaha vastu. Kui üks kilekott sai täis, tõsteti raha auto pakiruumi. Nüüd tuuakse kütus igasse tanklasse kohale.

Kütuseäri on läbi aegade meelitanud ligi pettureid. „Olles teadlikult küll püüdnud oma äri ausalt ajada, oleme kindlasti kaudselt olnud osalised meiegi,” tunnistab Jehe. Oli aeg, kui turul liikus toorbensiinist lisanditega parajaks timmitud bensiini, mille valmistamine tundus igati seaduslik, kuni maksuamet kohalike „keemikute” töö lõpetas.

„Katust” ei ole väiketankla pidajale pakkumas käidud, Jehe arvates on koht selleks liiga kõrvaline, küll on aga veidral kombel kütust pakutud – sõitis suur auto ette ja juht pakkus, et ostku kütus sularaha eest ära. Tegemist oli ilmse käibemaksupettusega: paberite järgi näidati, et kütus viidi riigist välja (ekspordil käibemaksu ei ole), aga tegelikult müüdi Eestis odavama hinnaga maha. Üks autojuht ütles kord, et tal on täna juba kolmas Valgevene reis. „Tõrjusin neid alati sellega, et meil on mahutid täis.”

Kunagi oli tankla kõrval aiaga piiratud mahutites 250 tonni kütust, nüüd on maa all 60tonnine mahuti, mille sektsioonides on kolm toodet: ühte sorti bensiin, diisel ja erimärgistatud kütus. Kuna hulgihinnad iga päev muutuvad, on ostuhetke äratabamine tanklapidajale väga oluline.

Jehe vahendab Statoili peadirektori mõtet, et tulevikus jäävad domineerima vaid suured tanklaketid – väiketanklad kas ostetakse üles või lõpetavad ise tegevuse. Jehega pole seni keegi läbi rääkima tulnud, aga tulevikule peab mõtlema. Pensionini on mehel veel mõned aastad aega, aga tankla müüki ta kindlasti ei välista. Praegu on Laukna tanklast saanud omamoodi külakeskus, kus käiakse oste tegemas ja saab sõna juttu ajada. Siia jätavad postiljonid ajalehti ja kullerid postipakke. „Tööd saab siin kolm inimest. Miinuses pole siiani olnud. Nagu öeldakse: rikkaks pole saanud, aga puudust pole ka tundnud,” kõlab kokkuvõtteks.