Võitluses lehetäidega peab olema järjepidev ja leidlik

Lepatriinud on aiapidaja head abilised, kuna söövad oma elu jooksul üle tuhande lehetäi. Foto: Lauri Kulpsoo

Kevadel tahame, et linnud sööksid ära kõik sitikad ja röövikud meie koduaias, kuid maasikaid ja õunu me nendega nõus jagama ei ole. Pigem rippugu linnud jalgupidi linnuvõrkudes.

Tegelikult linnuvõrk ei aita, sest visates selle lihtsalt üle puu, saavad linnud kõige magusama mandi võrgu alt kätte ega jää püünisvõrku kinni. Kõige lihtsam oleks sõlmida lindudega leping, et hoolitseme taimede eest koos ja jagame saagi pooleks, kõigepealt võtan mina nii palju, kui tahan, ja siis võid sina vaadata, mida teed ülejäänud marjadega.

Minu jaoks oli elamus vaadata, kuidas kaks kaelushakki üritasid linnupeletuspallile maanduda. Proovige ise maanduda õhupallile! Seda üksteise süüdistamist oli õhus nii palju, et teised linnud hoidsid kaugemale. Kui linnupeletuspallil peetakse kõige tõhusamaks seda suurt kõike jälgivat silma, siis tegelikult on abi ka läiklevatest kuuseehetest, heeliumist tühjaks jooksnud fooliumist õhupallidest, vanadest CD- ja DVD-plaatidest, kohvipakiribadest. Lihtsalt need tuleks paigutada kõrgemale kaitstavast saagist ja anda neile mingi võimalus liikuda mõne ridva otsas.

Abi on näiteks maasikate õitsemise ajal taimede vahele pandud punaseks värvitud kividest. Oma aia linnud õpivad kiiresti, et seal pole punane värv mitte küps, vaid tugev vastane, ja marjade valmimise ajal ei käida enam nii palju kontrollimas, samas võib mingi hulkuv seltskond maanduda ja peo maha pidada, nokkides nii valminud kui valmimata marju.

Lehetäid on põhjalaiuskraadidel ühed peamised taimede kahjustajad. Imevad peamiselt noorte taimede ja võrsete mahla, nõrgestavad taime ja samal ajal eritavad mürki, mis põhjustab lehtede keerdumist. Keerdumise tulemusena tekivad võrsetippudesse „varjualused”, kust lindudel ja röövputukatel on raskem neid kätte saada. Lehetäide süljega levivad mitmed taimeviirused.

Silmaga esmapilgul märkamatud tegelased lehetäid peavad juunis juba ohjeldamatut pidu. Olles toiduahela allotsas, on neid (lepatriinud, kõrvahargid, väikesed linnud, nagu pöialpoisid, tihased jt), kelle ellujäämine sõltub lehetäide arvukusest, palju. Lisaks on nende „nahk” nii õhuke, et ohtlikuks võivad saada nii kuivad kuumad suveilmad, külm vihm ja lehe kaudu väetamine.

Ainus võimalus ellu jääda on kiiresti sigida. Lehetäide arengutsükkel on lühike, suve jooksul sünnib ligi 50 põlvkonda. Lehetäid veedavad talve munas, millest kevadel koorub nn matriarh, kes sünnitab elusaid „neitsisid”. Reeglina on nad tiibadeta ja paljunevad aseksuaalselt nagu ka matriarh. Sügisel hakkavad seni eranditult emaseid lehetäisid sünnitanud lehetäid sünnitama ka isaseid, et viljastada emane, kes hakkab munema, tagades uue lehetäide põlvkonna järgmisel aastal.

Lehetäide kõige mõttetum vaenlane on inimene, kes neid lihtsalt tapab ega tarvita toiduks. Kõige tõhusam aeg on piirata lehetäide arvukust varakevadel, kui nad munast kooruvad, ja sügisel, kui toimub munemine. Teades, milline on lehetäide eluviis, pole meil õnneks võimalik kõiki lehetäisid hävitada. Tundub, et saades ühest lahti, kannab tuul või toovad sipelgad uue asemele. Sipelgad ja lehetäid elavad sümbioosis: sipelgad pakuvad lehetäile kaitset vaenlaste rünnakute eest, veavad neid uutele karjamaadele ja vastutasuks „lüpsavad” magusat nestet toiduks. Samas krõmpsutatakse valgulise toidu nappuses meelsasti lehetäisid.

Lehetäid toituvad taimemahlas olevast proteiinist ja väljutavad süsivesikud (suhkrud) mesikastena. Kui sipelgad ja teised putukad mesikastet ära ei kasuta, nakatuvad lehetäidega kaetud taimed nõgihallitusse, mis kaste ära tarvitab, kuid häirib tugevasti taime fotosünteesi.

Kuidas ja millega võidelda lehetäide vastu? Lehetäide uus põlvkond sirgub aiahooajal iga paari nädala tagant. Seetõttu on tarvis olla võitluses järjepidev, mitte harjutada lehetäisid mingi konkreetse tõrjevahendiga ning selle vältimiseks võitlusvahendit pidevalt vahetada. Kuna nad on nii õrnakesed, siis ei maksa vast esimeses hoos haarata päris mürkide järele ja seda just taimede puhul, mida toiduks tarvitame, vaid proovida looduslikumaid vahendeid. Samas ei suuda ka need looduslikumad vahendid vahet teha headel ja halbadel putukatel.

Kapsast, tilli, salatit ja teisi taimi saab kaitsta kattelooriga, mis hoiab täid eemal ja loob taimele kasvamiseks hea mikrokliima.

Viljapuudele tuleks paigaldada liimivööd, sest neist ei pääse sipelgad nii lihtsasti üle lehetäisid karjatama. Liimivööd tuleb panna ka puude tugipostidele.

Kindlasti ei maksa taimi lämmastikuga üle väetada ja siin pole vahet, kas tegu on loodusliku või mineraalse väetisega. Pigem on ohtlik esimene variant, kuna pole õrna aimugi, mida see täpselt sisaldab.

Vältimaks taimedele isevalmistatud vahenditega kahju tekitamist, tuleks neid esmalt proovida mõnel lehel, noorel võrsel ja alles paari päeva pärast töödelda terve taim.

Parimaks ja ohutuimaks vahendiks peetakse tugeva veejoaga taime lehtede alakülgede pritsimist. Vee võimet saab tugevdada, lisades sinna taimekääritisi, kaaliumpermanganaati, kuni tekib helelilla lahus, söögisoodat (1/2 tl + 1 l vett), rohelist seepi (15 ml + 1 l vett) – tasub arvestada, et paljud taimed ei talu kanget lahust. Samuti võib lisada nõudepesuvahendit.

Seep on aluseline (kuivatab), takistab kestumist ja ummistab lehetäide hingamisavad, mistõttu ei saa kahjurid hingata ja surevad. Rohelise seebi lahusega võiks vajadusel puudele-põõsastele teha korralikku pesu. Peseb maha lehetäid, nende magusa neste ja väldib seenhaiguste levikut.

Kestumist takistavad ka kõik õlilahused ja suhkruga magustatud joogid, näiteks kokakoola. Kuigi Coca-Cola Zero ei sisalda suhkrut, mõjub ka see lehetäidele laastavalt, sest joogi happelisus jääb alles.

Sigareti- ja tubakapakkidel hirmsaid pilte olete näinud? Kindlasti meenub ka ütlus, et üks suits tapab hobuse. Tubakat on kasutatud läbi aegade igasuguste satikate-putukate tapmiseks. Põhjusi, miks ma seda teha ei soovita, on mitmeid. Kuna nikotiin on närvi- ja südamemürk, ei luba näiteks Saksa taimemürkide seadus seda kasutada enam ei ilu- ega söögitaimede pritsimiseks. Pealegi võivad tubakaga pritsides taimed haigestuda tubaka mosaiikviirusesse.

Tundub, et meie väikeaiandus soosib kuidagi sipelgate arvukust. Muidugi, maad me ei kaeva, toome aeda mahlaseid roose ja nüüd oleme hädas, et mullamurelased on rajanud oma ridaelamud meie kivitee alla, elavad kasvuhoones ja kurgipeenras, peavad oma lüpsikarja kirsipuude võrades, „söövad ära” meie pojengid.

Nüüd tahaks nad kusagile kaugemale ajada. Meil pole suurt muud teha, kui vähendada nende arvukust. Sipelgamürke on kaubanduses peamiselt kolme toimeainega: permetriin, pisut pikema toimega fiproniil ja mullabakteril põhinev spinosaad.

Raputades usinasti soodat, soola ja äädikat ei mõtle me, mis juhtub koha endaga, kus neid vahendeid kasutame, tähtis on vaid, et sipelgad on kohe kadunud.

Sooda on tugevalt aluseline ja kahjustab oluliselt mulla mikroorganismide tegevust, ei sobi happelembeste taimede lähedusse. Soola koostises on suurel hulgal kloori. Kloor kui negatiivne ioon ei püsi hästi mullas ja võtab veega allapoole liikudes kaasa ka midagi positiivset, nagu kaalium ja kaltsium. Lihtsustatud lühikokkuvõte: taimed näljas, muld ja vesi rikutud.

Äädikas, isegi kui kasutada looduslikku õunaäädikat, on happeline ja tekitab probleeme mulla elustikule ja taimedele, kiviteede lagunemisest parem ei räägi.

Muidugi võib kasutada tšillipulbrit ja kaneeli. Kui sipelgaid on vähe, võib see vahel isegi toimida, aga kui neid on väga palju saanud, on nad nõus elama ka kehvemates tingimustes ja kaneel neid ei häiri.

Vahel saab neist jagu ka veega pesa üle ujutades. Kasvuhoones ja kurgipeenras toimib see hästi – nad kolivad lihtsalt järgmise taime alla.

PROOVIGE JÄRELE

Sinepipulber. 3 tl + 1 l vett segada ja hoida kaanega suletuna 48 tundi. Kurnata ja lahjendada 1 : 4.

Kõik taimsed kääritised ja leotised toimivad ka lehe kaudu väetisena.

Lõhnav neitsikummel (Tanacetum parthenium) või lõhnav püreeter (vahel eksitavalt kitsekakar) on tuntud meil kui vana taluaia lill ja kuulub soolikarohu perekonda. 20–40 g kuivatatud või 100–150 g värsket ürti valatakse üle 200–300 ml 70–80 °C veega. Lastakse seista suletud nõus 1–2 päeva, kurnatakse ja lahjendatakse leige veega üheliitrisele mahule. Tarvitatakse kohe. Toimib lehemahlast ja lehtedest toituvatele kahjuritele. Kasutatakse ka lõhnaeksitajana.

Põldosja-kõrvenõgesekeedus. 250 g värsket peenestatud põldosja ja 250 g nõgest keedetakse 2 l vees tasasel tulel kaane all 20 minutit, kurnatakse ja lahjendatakse 10 l mahuni. Kannatajateks on kärntõbi (tahmlaiksus) ja lehetäid, ripslased, rohulutikad, tirdid, lehekirbud, kedriklest.

Küüslaugu tõmmis. 50 g küüslauku surutakse läbi küüslaugupressi ja lisatakse 300 ml toasooja vett. Jäetakse 3–4 ööpäevaks suletud nõusse pimedasse kohta seisma. Pritsimislahuse tegemiseks võetakse 15 ml (1 spl) 1 liitri vee kohta. Taimi pritsitakse 2–3päevaste vahedega 5–7 korda. Mõjub kahjulikult lestalistele, lehetäidele, ripslastele, ussikestele, kipub kahjustama pisiseeni (jahukaste, hahkhallitus ja roostelised seened) ning tegema liiga bakteritele. Toimib lõhnaeksitajana.

Tomati- ja/või kartulilehe leotis. 3–4 kg värskeid lehti või varsi valatakse üle 10 l veega. Lastakse 1 ööpäev seista, seejärel kurnatakse. Pritsimiseks lahjendatakse 1 : 3 röövikute ja ebaröövikute tõrjeks. Kapsa- ja naeriliblika eksitamiseks pritsida kapsaid, kaalikaid ja naereid. Lõhn eksitab ka hiilamardikaid ja maakirpe.

Koirohu leotis. Õitsemise ajal korjatud 1 kg värskele või 200–300 g kuivale koirohuürdile lisatakse vett ja keedetakse tasasel tulel kaane all 10–15 minutit. Kurnatakse ja lisatakse vett, kuni saadakse 5 liitrit kontsentraati. Pritsimiseks lahjendatakse 1 : 2. Kontsentraat säilib õhukindlalt suletuna jahedas ruumis 3–4 kuud. Tõrjub rohulutikaid, mitmesuguseid röövikuid, tõusmepõletikku, hahkhallitust ja roosteseeni. Toimib lõhnaeksitajana.