Kui mets ajab kaklema

Selline vaatepilt on eestlased praegu kahte kasti jaganud – ühed mustad, teised valged. Foto: Meelis Meilbaum

Õppelehe Sinu Mets rubriigis „Algajale metsahuvilisele” on seletatud, et Eestis mets otsa ei saa, kuna Eesti paikneb Maa põhjapoolkera metsavööndis. Siin ei saa tekkida steppi. Kui inimene metsas ei toimetaks, kataks loodus ise kõik metsaga.

Nimetuse poolest me metsade abistamiseks ellu kutsutud liikumine võimendab seda oma Facebooki lehel. Sealt loen: „Algaja metsahuviline, ära usu ...”

Kas ei tohi uskuda, et Eesti paikneb metsavööndis?

Just ilmus sama õppelehe järgmine number, kus algajate rubriigis on seletatud, et metsaraie ei aja metsloomi metsast välja, vaid tekitab mitmele neist soodsaid elupaiku. Zooloog Tiit Randveer kirjutab sellest ka põhjalikumalt: raiesmik on põdrale, punahirvele ja metskitsele nagu kaetud toidulaud. Intensiivsem lageraie toob kaasa nende loomade arvukuse kasvu, nii et kaudselt on lageraiest kasu ka suurkiskjatel, kes nendest sõralistest toituvad.

Kas jälle kostab, et ära usu?

See on lihtsalt üks leebe näide, kogemata ütlus, mille mina olen kontekstist välja tirinud, sest see tundus veider. Tegelikult tahtsin kirjutada kastitamisest.

Oletan, et tänapäeval loetakse Valdur Mikitat rohkem kui Uku Masingut, kuigi tean seltskondi, kus ka Masing on au sees. Minu põlvkonna „vana tark” oli just Uku Masing, kelle tekstid käisid paljundatud käsikirjadena käest kätte. Trükki jõudsid need alles siis, kui kirjastus Ilmamaa pärast Eesti taasiseseisvumist hakkas neid kogumikena välja andma.

Masing tuleb tihti meelde, kui jälgin metsa pärast peetavaid kaklusi. Tahaks ütelda nii: nüüd see ongi siis juhtunud.

Ühtpidi on see seotud Valdur Mikita juttudega läänemeresoomlastest (Masingul soome-ugrilased, õieti väljend sugrilased), kes Euroopa mudeli järgi ehitatavas riigis kitsikusse on jäänud. Masing meenub, kuna kitsikus tundub olevat suurem – piir ei jookse „lihtsa inimese” ja riigiametniku vahelt ega ka mitte „lihtsa inimese” ja kapitalisti, metsaettevõtja või metsaomaniku vahelt. Piir on hoopis igaühe enda peas ja võib end meele-keele kaudu tunda anda. Igaüks võib end avastada kohati või päriselt ka teiselt poolt piiri – nii-öelda Euroopa poolelt.

Kui tagasi tulla metsavaidluste juurde: tigedus ja inimeste kastitamine headeks ja halbadeks, valgeteks ja mustadeks ei näita minu meelest meeleheidet (läänemeresoomlase karjet, nagu kirjutas Mikita), vaid meelesegadust. Mis põhimõtteliselt samamoodi saab olla valdava euroopaliku ja meie soomeugriliku meelelaadi kokkusaamise ja mittekokkuklappimise tulemus.

Pärnumaal, rabade vahel on mul üks sõber, kellega on võimatu Eesti igapäevaelust rääkida, sest ta jutu järgi on kõik sulid ja kaabakad. Ka metsast rääkides ei anna ta ühelegi poolele armu, vaid sarjab ühtviisi nii metsaametnikke, metsas töötajaid, metsaomanikke, metsakaitsjaid kui tagatipuks ka jahimehi.

Mees ise elab oma talus rõhutatult ja päriselt nii, et saab ise omadega hakkama. Kasvatab loomi, tegeleb ettevõtlusega. Käib oma metsas raiet ka tegemas, kujundab tammikut. Kui vaja, tapab lamba, kui vaja, raiub palki.

Mu silmis koos oma kombega kõiki hurjutada on ta üks ehedamaid tänapäeva soomeugrilasi. Sest esiteks ei lähe ta oma rabade vahelt kunagi üle Eesti kuulutama, kuidas teised elama peaksid, ja teiseks – kui see on arusaadav – on ta jutud nii ruumilised, et ei mõju laia lauaga andmisena. Kui ta ütleb halb, paha ja kahtlane, saab ridade vahelt lugeda, et tegelikult mõtleb ta midagi muud. Ehk ta maailm ei ole must-valge, vaid värviline, ja annab ruumi hingata. Selle mehe meel on terve.

Masing seob meele ja keele, kirjutab keelepsühholoogiast – keel mõjutab meelt määravalt. Kui lihtsustatult see tänapäeva konteksti tirida, hakkab meelelaadi mõjutama ka see, kui lugeda iga päev uudiseid, mis kirjutatud lohakas ja vigases eesti keeles.

Ent põhiline, et meie soomeugrilik keeleruum ja Euroopa valdavalt indogermaanlik keeleruum (indogermaani keelte hulka kuuluvad inglise, saksa, prantsuse ja paljud teised keeled) on oma aluste poolest täiesti erinevad. Nii erinevad, et tegelikult need ei klapigi kokku.

Ei hakka kõike ümber jutustama, kuid toon Uku Masingult lihtsustatult märksõnu, mis kõige kontrastsemad: indogermaanlane on juba loomu poolest liigitaja, see kastitaja. Nii nagu nendes keeltes on sõnad jaotatud mees-, nais- ja kesksoosse, millel erinevad väärtused. Eesti keeles ei ole sugusid ehk soomeugrilasel pole vajadust ega loomuomadust oma maailma ära lahterdada.

Hierarhia, edukultus, võitlus paremate positsioonide pärast – jälle see, mida soomeugrilane indogermaanlaselt üle võtta saab, kuid kui hakkab seda kõike sobitama oma maailma, võib tekkida segadus, arusaamatus, sest see ei ole loomuomane.

Kui Masingule lisada veel Oskar Looritsa jutud soomeugrilasest kui ürgdemokraadist, kelle jaoks siin ilmas on kõik võrdsed – loom, puu, putukas, esivanemate hinged ja teised inimesed, pole muust rääkidagi kui meelesegadusest. Globaliseerunud ilm ei sobi soomeugriliku meelelaadiga – ela ise ja lase teistel elada – kokku.

Valdur Mikita kirjutab Lõuna-Eesti vanast naisest, kes läks harvesterile ette ja ütles, et mets, mida raiuda taheti, on veel viimane, kellega ta oma elus rääkida saab. Mina tean üht teist naist, kes Kesk-Eestis läks keset päeva õitsvale põllule sõitva mürgipritsi ette. Ei lasknud põldu mürgitada ajal, kui õied mesilasi täis – ta lihtsalt heitis end masinale ette.

Seesama naine on jätnud hiide minemata, kui seal käimisest on tehtud ehtne indogermaanlik teenistus, kus osalejaile on ette üteldud, mida selga panna ja kuidas täpselt hiies peab käituma.

Püüd kõike lahterdada, reeglistada, normeerida on jõudnud meil elu kõige sügavamatesse ja tähtsamatesse soppidesse. Kas selles on süüdi riigivalitsejad, kes vägisi soomeugrilast indogermaanlaseks sunnivad?

Ütlemine „nüüd on see juhtunud” käib selle kohta, et me loomuomane soomeugrilikkus, vähemalt need mõned jooned, mida meist igaühel on võimalik endast leida, on kuidagi nagu lettidele jõudnud. See tunne tekib, kui läheme soomeugrilasele tähtsa asja kallale (olgu see mets, muu loodus vms) indogermaanlase meelega ja välja tuleb miski, mis pole loomulik, on ebaloomulik, läheb metsa. Mis teha? Aitaks peegel.