Tiirud- graatsilised lennumeistrid

Jõgitiiru-isa viib noka vahele haaratud kala hauduvale kaasale või poegadele. Foto: Wikipedia.org

Nii mere ääres kui sisevete kohal võib aprilli lõpust septembrini näha vilka lennuga pikatiivalisi tubli rästa suurusi sihvakaid linde, kes valju kriiskava tooniga häält teevad ja end aeg-ajalt vette kastavad. Need on tiirud – jõgitiir ja randtiir.

Linnusüstemaatikas kuuluvad tiirud kajaklaste sugukonna tiirlaste alamsugukonda, mille 45 liigist Eestis pesitseb seitse: peale jõgi- ja randtiiru veel tutt-tiir, räusk- ehk röövtiir, väiketiir, must- ja valgetiib-viires.

Jõgi- ja randtiir on välimuselt üsna sarnased. Mõlemal on pikk harkis saba, must lagipea, helehall selg ja helehallid tiivad, hoosulgede tipud tumehallid, nokk ja jalad punased. Varvaste vahel on ujulestad, mistõttu on tiirud ka head ujujad. Jõgitiiru nokatipp on mustjas. Hea eristustunnus on häälitsus: hoiatushüüd on jõgitiirul kahesilbiline venitatud langeva lõpuga krii-äär, randtiirul ühekõrgune kriiää.

Jõgitiir on pesitsejana levinud põhjapoolkeral, peamiselt parasvöötmes kuni põhja-polaarjooneni. Eestis pesitseb kuni 9000 paari jõgitiire. Kui randtiirud Eestis elutsevad peamiselt rannavetel ja pesitsevad vaid meresaarekestel, siis jõgitiirudest on umbes kümnendik seotud siseveekogudega. Jõgitiire leidub meil pisut vähem kui randtiire. Jõgitiirud pesitsevad peamiselt meresaartel, tihtipeale kõrvuti randtiirudega, aga erinevalt neist ka lahesoppide ja sisemaajärvede saarekestel ning isegi mõne järve või merelahe lähise asula hoonete rõhtsal lamekatusel. Nii et kui esmapilgul pesitsusvõimalusteta järve või jõekäänu kohal iga päev lendavaid tiire pingsalt jälgida, võib näha, et nad lendavad saagiga mingis kindlas suunas, isegi mitme kilomeetri kaugusel oleva asula või suure hoone, näiteks loomafarmi poole.

Jõgitiirud on seltsingulised linnud ja pesitsevad kuni veerand tuhande paari suuruste kolooniatena. Tiirupaarid on reeglina aastaid truud teineteisele ja valitud pesapaigale. Pesapaigale saabumise järel võib näha omapärast mängu, mille ajal isalind pakub oma väljavalitule noka vahelt kala – kui see vastu võetakse, on kooselusoov kinnituse saanud ja emalinnule tuuakse järjest uusi kalu, mis tagab tal parema munemisvõime. Isatiirud sööstavad rõhtlennul järjest üle koloonia ja teevad sekka mõne küünallennu saja või enamagi meetri kõrgusele. Tiirupaar rajab oma pesa kas lohukesse madalrohusel paigal või adruviirul, ka lihtsalt rannaklibule või -liivale. Enamasti on jõgitiiru pesa väheste kõrtega vooderdatud. Mai teisel poolel on selles tavaliselt kolm muna, mille varjevärvuse põhitoon oleneb pesaümbrusest. Enamjaolt haub emalind, teineteist pesal vahetakse harva; poegade koorumiseni kulub umbes kolm nädalat. Paljud munakurnad ja pojadki hukkuvad neljajalgsete ja tiivuliste kiskjate, veetõusude ja puruks tallamise tõttu (jah, linnusaartele korraldatakse ekskursioonegi ...) ning siis muneb emalind järelkurna, mõnikord kolmandagi. Seetõttu on tiirukoloonias üsna mitmes vanuses poegi, kes ohu korral katsuvad end peita rohu sisse või kivide vahele.

Vanalinnud kaitsevad pesi ja poegi väga südilt, pikeerides soovimatu külastaja suunas ja teda nokahoobiga kostitada püüdes, seni kui segaja lahkub. Alul kollakas-bee˛ika põhivärvuse ja mustjate või pruunide tähnidega udusulestik asendub valkja-hallikirjuga. Pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädalaga ja segamata oludes viibivad kogu aeg pesas või selle kõrval. Esialgu hangib toitu isalind, hiljem tuuakse seda ka kordamööda. Oma poegi eristatakse võõrastest hääle järgi ja sugulased aetakse armutult eemale. Lennuvõime omandanud pojad saavad vanematelt toitu veel kuni nädala ja jäetakse siis omapead.

Tiirude toiduks on pisikesed, keskmiselt 5–10 cm pikkused kalad, näiteks ogalikud, keda püüavad sööstsukeldudes kuni poole meetri sügavuselt. Harvem võetakse õnneks suuremaid, kuni paarikümnesentimeetriseid kalu, aga nende neelamine on tülikas ja pojad ei saa sellistega üldse hakkama. Saaki peilides lendab tiir aeglaste tiivalöökidega, veepinnast ühe kuni kuue meetri kõrgusel, teeb aeg-ajalt paigallendu – rapleb – ja sööstab siis peaaegu püstloodis vette. Vee alla jääb lind mitte kauem kui sekundiks ja võtab siis jälle tuule tiibadesse, kala noka vahel. Poegadele viiakse korraga kaks-kolm kalakest.

Kalatoidu kõrval tarbitakse ka putukaid, keda püütakse õhust või nopitakse maapinnalt, ja veeloomakesi: limuseid, vesikakandeid ja teisi koorikloomi. Seedumata kalaluud ning vähilaadsete ja putukate kestad öögatatakse räppetompudena välja. Tiirud võivad juua merevett ja väljutavad liigse soola ninasõõrmetes olevate näärmete kaudu. Pojad ei joo enne lendama hakkamist üldse, saades vajaliku vedeliku toidust.

Talvitama rändavad jõgitiirud lõunapoolkerale, Euroopa linnud enamjaolt Atlandi ookeani kaguossa Aafrika-lähedasele ulgumerele, kuid ka India ookeani lõunaossa, üksikud on jõudnud koguni Uus-Meremaa lõunatipu lähistele.