Paneme purki karulauku ja rabarberit

Rabarberi vürtsmoos. Foto: Erakogu

Tuntud hoidiseraamatu autor Kai Põldvee-Mürk ütleb, et kuna tänavune kevad on eelmiste aastatega võrreldes mitu nädalat maas, pole veel hilja teha karulaugust ja rabarberist hoidiseid, mida on hea talvel tervise turgutamiseks võtta.

Kevade hilinemist näeb Kai eriti hästi oma Facebooki „Koduste hoidiste” lehekülje postitustest. „Näiteks eelmise aasta 17. mail olin teinud juba võilillesiirupit, aga sel aastal samal ajal näitasid soojemates ja varjulisemates kohtades nägu alles esimesed kollased õienupud. Õnneks saabusid lõpuks suviselt soojad ilmad, mis on aidanud loodusel teha suure hüppe ja nüüdseks laiuvad kõikjal juba kollased võililleväljad. Rabarberiga on sama lugu. Kui eelmisel aastal samal ajal sai katsetatud juba rabarberi vürtsmoose, siis sel aastal samal ajal polnud ma peenramaalt saanud isegi esimese rabarberikoogi materjali. Nüüdseks on olukord õnneks muutunud ja päiksepoolsetes aedades on rabarberivarred juba päris kobedad,” räägib ta. Karulauk kasvab Kail nii linnakodus kui ka suvila aianurgas ja mõlemas kohas tunneb see ennast väga hästi. Tänu sellele, et linnakodus on karulaugu kasvukoht veidi valgema koha peal ja esimesed lehekesed ilmuvad välja varem, saab Kai korjata karulauku pikema aja jooksul, alustades linnast ja lõpetades suvilas, kus taimede kasvukoht on päris varjus.

Kolm viisi karulauku säilitada

„Varakevadel, kui karulaugulehed alles nina mullast välja pistavad, käin peenra peal luuramas, millal esimesed lehed on piisavalt suured, et raatsiksin need ära korjata ja põske pista. Esimesed on tõesti kõige erilisemad. Nendel hetkedel on kohe selline tunne, et siit saan oma kevadise jõutagavara pärast pikka ja pimedat talve,” räägib Kai. Hiljem, kui lehed juba suuremad, on hea neid lisada värskete salatite hulka, segada hapukoore ja kodujuustuga, teha maitsevõid, pestot, hummust, kuivatada, hapendada, lisada suppidesse, ahjuroogadesse.

Karulauk on kõige kasulikum enne õitsemist, sest siis on kogu vägi lehtedes. „Õite ilmumisel läheb vägi sinna ja lehed kaotavad osa kasulikest omadustest. Seetõttu soovitatakse lehti tarvitada eelkõige enne õitsemist. Minu käest on küsitud, et kui karulaugupesto säilib külmkapis ainult mõne nädala, siis kuidas saaks seda pikemat aega säilitada.”

Võimalusi on mitu. Kai soovitab kolme. „Üks variant on kuivatada, seejärel pulbriks teha ja toitudesse lisada. Teine viis on hapendada ja tarvitada lisandina liha- ja kalaroogade juurde. Kolmas ja minu arust kõige toredam variant on karulaugupesto sügavkülmutamine. Võtad talvel sügavkülmast välja just paraja koguse pestot, millega maitsestad kas pastakastmeid, suppe vm toite.”

Kai tuletab meelde, et karulaugu kõrval on teenimatult vähe tähelepanu saanud kevadine naat, mis on tema ja teiste aiapidajate jaoks suur nuhtlus, kuid tegelikult üks väge täis taim. „Olen igal kevadel teinud mõned purgid pestot koos karulaugu ja naadiga. Selleks korjan aiast ainult beebimõõtu naate, mis on alles mullast nina välja pistnud ja näevad välja nagu kokkuvolditud.”

Rabarber passib maasikaga

Rabarber on Eestis levinud taim, seda leidub peaaegu iga pere aiamaal ja see on esimene asi, mida kevadel peenralt võtta saab. „Mul on silme ees pildid lapsepõlvest, kui olime vennaga vanaema juures maal ja polnud paremat asja kui värske kooritud rabarber, mida sai otsapidi suhkrutoosi torgata ja niisama söödud,” meenutab Kai. Praegu ta rabarberit küll enam niimoodi ei naudi, sest suure oblikhappe sisalduse tõttu see talle suures koguses söömiseks ei sobi, aga üks ütlemata väärt kraam on rabarber sellegipoolest. „Rabarber kasvab mu enda aiamaal suvilas, ema juures maakodus, ämma juures maal ja kui saabub tippaeg, kui seda on vaja hakata hoidistama, siis on seda korraga käes ikka väga-väga palju.”

Rabarber sobib väga hästi kokku maasikaga: üks annab massi ja teine annab maitset. Kokku saab maitsva pannkoogimoosi, mis sobib väga hästi ka jäätise kõrvale. „Meie peres tavalisel rabarberimoosil väga head minekut ei ole. Küll on aga sõbrad-tuttavad kiitnud heaks rabarberi vürtsmoosi, mis täiendab hästi suviseid grillroogasid.”

Rabarberist mahla, siirupit, püreed, kompotti, marmelaadi

Kõige lihtsam on teha rabarberist mahla ja siirupit. „Kes armastab hapumat, kes magusamat, see on juba igaühe enda valik. Suviste kuumade ilmadega pole midagi paremat kui jahutav rabarberimorss, mida võib segada teiste magusamate marjade mahladega või lisada karboniseeritud vett, et jook oleks rohkem limonaadi moodi ja mull oleks ka sees,” soovitab Kai. Rabarberi kasutusalad on Kai sõnul aga märksa laiemad kui ainult mahlategu. „Rabarberist saab valmistada moose, kompotte, püreesid, marmelaade. Praegu on paljudes peredes olemas dehüdraator ehk toidukuivati, sellega saab rabarberit edukalt kuivatada ning teha erinevate koostisosadega marjanahkasid. Muidugi ei saa üle ega ümber rabarberikoogist, mis on meie elu lahutamatu osa. Jah, hoidistada seda ei saa, aga rabarberikook koos koorese vaniljejäätisega on kevadine maitseelamus omaette.”

KAI PÕLDVEE-MÜRK SOOVITAB

Karulauguhummus

Internet kubiseb karulaugupesto retseptidest. Kai jagab oma eelmisel aastal katsetatud karulauguhummuse retsepti (vt pilti):

2 peotäit karulauku

1 purk (400 g konservkikerherneid)

8 sl oliiviõli

2 tl sidrunimahla

maitsestamiseks roosat Himaalaja soola

Pane köögikombaini põhja väiksemaks tükeldatud karulaugud, lisa eelnevalt veega üle loputatud kikerherned, õli, sidrunimahl ja sool. Püreeri kõik koostisained ühtlaseks massiks ja ongi valmis. Suurepärane saia-leivakate, mida soovitan soojalt kõigile hummusesõpradele.

Rabarberi vürtsmoos

500 g rabarberivarsi

2 keskmise suurusega sibulat

1 tšillipipar (krehvtisema moosi saamiseks võib panna ka 2)

500 g suhkrut

jahvatatud musta terapipart

1 tl jahvatatud kaneeli

0,5 tl jahvatatud nelki

0,5 tl soola

2 sl veiniäädikat

0,5 dl vett

Poti põhja vala veidi vett, et tükeldatud rabarberid ja sibulad sinna kinni ei hakkaks. Lisa suhkur ja peeneks tükeldatud tšillid ning hauta segu tasasel tulel seni, kuni kõik koostisained on pehmed. Seejärel lisa ülejäänud maitseained ja veiniäädikas. Aeg-ajalt segades hauta vürtsmoosi edasi, et vedelikku vähemaks auraks. Kui segu on parajalt paks, tõsta see purkidesse ja kaaneta kohe. Säilitamiseks sobib jahe koht (vt pilti).

Karulauk igas kohas ei kasva

Kai Põldvee-Mürk: „Olen jaganud seda väärt taime sõpradele-sugulastele, aga elu näitab, et kahjuks ei kodune karulauk sugugi mitte igas aias. Sellele meeldib kasvukohana pigem varjuline ja niiske huumusrikas pinnas. Liivasel ja päikesepaistelisel kohal jääb see kiduma või läheb üldse välja. Paljuneb taim kahel moel: risoomide paljunemise teel ja seemnete külvamise kaudu. Kuna karulaugutaim pidi väidetavalt igal aastal juurde kasvatama ainult ühe uue maa-aluse sibula, siis näen, et seemnetega paljundada on kindlasti tõhusam. Sellepärast jätangi õied purki panemata ja lasen neil täita pigem külvamise funktsiooni. Kui olen labidatäie taimi jagamiseks välja kaevanud, siis järgmisel aastal ilmuvad sama koha peale juba uued väiksed noortaimed. Elujõulised ja korralikud suured taimed kasvavad neist küll alles ülejärgmisel aastal. Seega seemnetest uute täisealiste taimede saamiseks kulub kaks aastat ja õitsema hakkavad need alles kolmandal aastal. Hoolimata sellest, et karulauk kasvab mu enda aias, käin vahel ka metsas, kus on suured ja rohelised karulauguväljad. Naudin seal küüslauku meenutavat aroomi ja kui mõelda kogu väe peale, mis seal metsa all kasvab, siis see on ikka võimas. Värske karulauk sisaldab teadaolevalt kümneid kordi rohkem C-vitamiini kui sidrun, väävliühendeid, eeterlikke õlisid ja hulgaliselt klorofülli ning sobib mitme haiguse raviks. Kuna karulauk on III kaitsekategooriasse kuuluv looduskaitsealune taim, siis seda on loodusest lubatud korjata ainult kimbuke oma pere tarbeks.”