Üks karuputke taim võib anda 100 000 seemet

Karuputke tõrjet rahastab ja korraldab riik ning maaomanikule ei maksa riigi tehtav tõrje sentigi. Foto: Sille Annuk

Ehkki karuputke on Eestis riiklikult tõrjutud juba pea tosin aastat, ei ole see ohtlik võõrliik sugugi kadumas. Hoopis vastupidi – iga aastaga ollakse sunnitud tõrjuma järjest suuremal alal.

Kui veel seitse aastat tagasi oli tõrjes 1200 hektarit putkekolooniaid, siis nüüdseks on pindala kahekordistunud, tänavu tehakse Sosnovski ja hiid-karuputke tõrjet juba 2297 hektaril.

Tõrjeala suurenemine ei tähenda, et taim oma levikut laiendab, vaid inimesed leiavad seni teadmata kasvukohti ja annavad neist aktiivsemalt teada. „Uusi kolooniad leitakse kohtadest, kuhu tavainimene ei satu või lihtsalt ei vaata: võsavahed, võsatagused ja prahipaigad,” selgitab Keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist Eike Vunk. „Kui tõrjujad liiguvad järjest rohkem niisugustes varjatumates piirkondades, avastavad nad töö käigus uusi kasvukohti.”

Levib seemnetega

Karuputk levib seemnetega ja üks heas kasvukohas jõuline taim võib toota isegi kuni 100 000 seemet. Võimalusi, kuidas seemned kasvukohast kaugemale levivad, on mitmeid. Näiteks võivad neid levitada inimesed ja loomad, kui seemned riietele või karvadesse pudenevad ja sealt kaugemale kanduvad.

Kui seemnealgetega või roheliste seemnetega õisikud maha lõigatakse ja kuhugi kraavi või võsa vahele vedelema visatakse, siis seemned järelvalmivad ja levivad uude kohta.

Levimist on soodustanud teeservade niitmine, kui suve teises pooles madalakasvuliste karuputketaimede valminud seemneid niidukiga laiali puistatakse. Samuti on taime levitanud pinnasetööd, kui kooritud pinnast viiakse koos taimede ja seemnetega mujale.

Üsna suur levitaja on põllumajandus, kus viljapõldudel kasvavate karuputkede seemned satuvad vilja sisse ja sealt edasi kas uutele põldudele või metsloomade lisasöödaplatsidele.

Karuputke kasvukoha hävitamine võib võtta isegi kuni kümme aastat. Praeguseks on Eestis hävitatud 100, kohe-kohe hävimas 155 hektarit kolooniaid ja üksikute putketaimedega alasid on 180 hektari ulatuses.

Vunk räägib, et karuputke võõrliigid õitsevad tavaliselt kolmandal aastal, aga kehvades tingimustes märksa hiljem. Seni koguvad need oma peajuurde toitaineid. Seega on tegu mitmeaastase taimega, mille seemned püsivad mullas idanemisvõimelisena isegi kümme aastat.

„Kui tõrjet tehakse kas liiga lahja herbitsiidi lahusega või ei kaevata korralikult välja kogu jämedat juureosa, kasvab sama taim järgmisel aastal edasi,” sõnab Vunk. „Igal juhul tärkavad järgmisel aastal pärast tõrjet samal alal uued taimed, mis on seni oodanud idanemisvõimalust. Tõrjet tuleb seega teha seni, kuni seemnepank mullas on ammendunud.”

Isegi kui kasvukohal ei ole ühel aastal mitte ühtegi taime, tuleb kohta veel mitmel aastal jälgida, kas tärkab veel uusi taimi. On korduvalt ette tulnud, et teadaolevalt hävinud koloonias on tärganud uued taimed.

Kuidas tõrjutakse

Mais alanud tõrje kestab augustini, vajadusel septembrini. Tõrjesse on hõlmatud kõik Eestis teadaolevad kolooniad. 15 hektaril teeb tõrjet kas maaomanik või kohalik omavalitsus, ülejäänud osas rahastab tõrjet SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja korraldab Keskkonnaamet. Maaomanikule ei maksa riigi korraldatav tõrje midagi.

On mahetootjaid, kes eelistavad omal maal ise tõrjuda, et olla kindlad tõrjemeetodis. „Keskkonnaamet püüab arvestada maaomanike soovidega tõrjemeetodi suhtes – kas mürgitamine või kaevamine – ja kindlasti pooldame seda, et maaomanik ise tõrjuks,” kinnitab Vunk. „Viimasel juhul praegu riik veel toetust ei paku. Paneme aga südamele, et kui maaomanik keeldub riiklikust tõrjest, peab ta ise tõrjuma.”

Tõrjujad üle Eesti leitakse riigihanke käigus. Need on enamasti ettevõtted, kes on selle tööga tegelenud juba aastaid ja tõrjutakse glüfosaadil põhinevate herbitsiididega käsitsi pritsides, kuid taimekaitsevahendite ohtlikkuse ja mahealade suurenemise tõttu rakendatakse järjest enam taimede väljakaevamist. Kui kaevamine ja mürgitamine ei ole võimalik, lõigatakse taimede õisikud, mis maetakse või põletatakse.

Tulemusliku ja võimalikult ohutu tõrje tegemise juhised leiab Keskkonnaameti kodulehelt, sealt on kättesaadav ka teadaolevate karuputkekolooniate asukohainfo. Karuputke uutest leiukohtadest ja putkega seotud muredest saab teada anda Keskkonnaameti spetsialistidele.

Ilutaimena aias

Aastate eest tõid inimesed dekoratiivset karuputke oma aeda ja veel 2010. aastal müüsid aianduspoed Pärsia karuputke istikuid, mis on sama invasiivne kui hiid-karuputk ja Sosnovski karuputk. Need taimed eemaldati müügilt.

„Meile on teada inimesi, kes siiski tahavad karuputke oma aias hoida,” tõdeb Vunk. „Enamasti on tegu mesinikega, kes hoiavad mee tarbeks. Sellisel juhul oleme kokku leppinud, et õitsemise lõppedes ja enne seemnete tekkimist peavad nad õisiku põletama või sügavale maha matma. Üksiku taime ühest Tartu lillepeenrast eemaldasid kolleegid alles 2015. aastal. Kindlasti leidub veel karuputke võõrliikide dekoratiivsuse hindajaid, eriti Kirde-Eestis, kus teadlikkus neist on väiksem.”