Farmidisainer kavandab tervikut

Linery OÜ tegevjuht ja juhatuse liige Toomas Rüütel kinnitab, et automatiseerimisest farmides ei pääse, aga inimest on ikka vaja. Foto: Toomas Šalda

Tänapäevase lehma- või seafarmi pidamise peamised märksõnad on automaatika, arvutiprogrammid, lihtsustamine ja efektiivsus. Maa Elu käis Järvamaal Mäos külas osaühingul Linery, mis alates 2009. aastast pakub terviklahendusi lehma- ja seafarmidele ning viimastel aastatel ka seadmeid hakkepuidu tootmiseks ja küttelahendusteks.

„Meie tugevus on kvaliteetsed ja maailmas tuntud kaubamärgid Lely, Welger, Pellon, Bauer, BMsilo, Heizomat jt, mis on pälvinud usalduse paljudes maailma riikides. Kõigi seadmetega käib meie poolt kaasas konsultatsioon, projekteerimine, seadmete paigaldus, hooldus,” ütleb Linery juhatuse liige ja tegevjuht Toomas Rüütel, mees, keda võib ameti poolest nimetada farmidisaineriks.

Mustmiljon olulist pisiasja

„Nii uue farmi kavandamisel kui ka juba tegutseva uuendamisel peab arvesse võtma kõiki kindla loomaga seotud aspekte tema sünnist surmani välja. Näiteks sõltuvad looma tõust asemete, bokside või sulgude suurused. Et oskaks kõike arvesse võtta, peab aastaid järjekindlalt õppima ja kogemusi omandama. Tulemus peab olema nii kompaktne ja mõnus, et inimesel on lihtne töövaeva kokku hoides farmiasjadega hakkama saada. Kõige töömahukamad tegevused tuleb tuua tegijale võimalikult lähedale ja vastupidi. Sõnnikusüsteem tuleb väga täpselt läbi mõelda. Mina kui farmidisainer ei alusta mõtlemist maksumusest, vaid tulemuse kvaliteedist looma ja inimest aluseks võttes,” kirjeldab Toomas Rüütel sissejuhatuseks oma tööd. Iga kavandamisfaasis tehtud viga maksab palju raha ja võib olla pöördumatu. „Kui mina olen maksimumi teinud ja hakkame koos kliendiga plaanidele maksumust lisama, selgub sageli, et asi läheb liiga kalliks ning algab kompromisside otsing. Nüüd peab disainer üles leidma „veealused miinid”, mille otsa klient võib kokkuhoidu otsides komistada. Talle tuleb selgitada, et kui muudame ühe asja nii, siis teises farmi otsas võib samuti midagi muutuda. Tähtis on tervik.”

Tosin aastat on Rüütel koostööpartneritele rõhutanud, et robotlaudas tuleks eelistada pilupõrandaid. „Lehmadel peavad sõrad kuivad olema. Kui on kuiv, on ka puhas ja loom ei käi lägalompidest läbi. Tulemuseks on terve loom ja suurem toodang. Aga pilupõrand on kallim, sest tuleb ehitada eraldi lägakanalid ja laudas ei tohi olla miinuskraade. See omakorda tähendab kallimat ventilatsioonisüsteemi ja korralikku katusematerjali. Kui sellel kulureal seisvat summat kahandada, ongi pilupõrandate asemel kas lihtsalt betoon või kummikattega betoonpõrandad ja skreeperid. Siis on tulemus esialgu küll odavam, aga mõne aja pärast võib juhtuda, et sõrahaigus hakkab tõsist muret tekitama ja kliendi kurvastuseks selgub, et pikas perspektiivis makstakse mitu korda rohkem.”

Farmide kavandamine ja nendesse tehnika müümine tähendab pidevat õppimist, sest tehnika areneb jooksusammul. „Sellest ajast, kui Lely esimene lüpsirobot 1992. aastal liinilt tuli, on palju muutunud. Lüpsirobot küll oli ja on nagu söödakiosk, kuhu lehm sööma läheb ja keegi tarkpea mõtles välja käe, mis ta samal ajal ära lüpsab, aga juurde on tulnud näiteks piima kvaliteedi analüsaatorid (rasvad, valgud, laktoos, veresisaldus, mastiit jms) ja aurupesu. Sama raami külge saab panna üha uusi võimalusi pakkuvaid lisasid. Eesti klient ei ole rumal ja tahab kõige paremat toodet. Meie pakutavatel Lely seadmetel on õnneks sageli nii, et võtad ühe asja küljest ära ja paned uue külge ja masin on taas tänapäevane,” kiidab Rüütel.

Lisandub ka täiesti uusi tooteid. „Väga heaks ja suure tulevikuga masinaks pean uut sõnnikukäikude puhastajat, mis tagab betoonpõranda puhtuse. Tavaliselt seostatakse betoonpõrandaid skreeperite ja lägaloikudega, aga see masin sööb sõnniku justkui ära. Selle „mao” suurus on 340 liitrit, aparaat imeb läga enda sisse ja sülgab ettenähtud kohas välja. Nii kaovad ära sügavad lägakanalid ja pilupõrandad, mida isegi seni kõrgelt hindan. Tänu tehnika arengule saab ehitada odavamalt ja ikkagi tagada lehma sõrgade kuivuse ja puhtuse.”

Teab, mida räägib

 Lautade ja loomadega sidus Toomas Rüütel end üheksakümnendate keskel Rootsis ühes sealses talus töötades. „Sukeldusin pea ees s… sisse, sain kõva kooli,” naerab mees täna. „Töö meeldis ja õppisin palju. Sain teada, kuidas lägasüsteeme ehitada, mismoodi läga käitub, kuidas on vaja seda segada jne. Rootsis oli minu õpetajaks mees, kes sai hiljem eeskujuliku talupidamise ja piimatootmise eest Rootsi kuningalt aumärgi. Eestisse naastes pidasin ise loomi, aga sellest jäi väheks, mõistlik oli teadmisi ja teotahet jagada. Töötasin farmitehnikafirmas, aga see pankrotistus masu ajal. 2009. asutasimegi osaühingu Linery, et omal käel edasi minna. Õnneks mind usaldati ja uude firmasse tuli suur osa vanast meeskonnast. 2011. aasta oli meie jaoks murdepunkt, sest müüsime piisava hulga roboteid. Tegime sammu edasi, eriti just suurte lautade robotiseerimisel. Meie rõhk on piimafarmidel, ehkki pakume ka seafarmide sisustust. Kõik ju teavad, mis seakasvatuses on toimunud. Paljud sigalad lõpetasid üldse tegevuse. Koostööpartnereid ehk seadmetootjaid oleme otsinud selle järgi, kas meie enda farmidisainimise visioonid kattuvad seadmetootja omadega. Meie müüdud tehnikaga on nüüdseks sisustatud umbes 20 farmi, üksikuid masinaid oleme müünud mõistagi mitu korda rohkem. Teoorias on hea, kui farm on sisustatud ühe tootja tehnikaga, aga reaalsuses on nii ja naa. Sellist lauta, kust leiab ainult ühe firma seadmeid, tõenäoliselt ei eksisteerigi.”

Peale lehma- ja seafarmi terviklahenduste ning masinate pakub Linery seadmeid hakkepuidu tootmiseks ja küttelahendusteks, samuti heinatehnikat. Heizomati küttesüsteemide väärt omadustest võib firmajuht väga pikalt ja veenvalt kõnelda.

Toomas Rüütel ei salga, et koos klientidega on läbi mindud paksust ja vedelast. „Piimahindade madalseis ja seakatk mõjutasid tugevalt meidki. Koostöös klientidega oleme suutnud raskustest välja tulla, sest istume ühes paadis. Praegu on piima kokkuostuhinnad jälle talutavad, piimatootjad vaikselt kosuvad, tulevad uued nooremad tootjad, kes tahavad investeerida ja ümberkorraldusi teha, see ainult rõõmustab meid.” Kui piima kokkuostuhind on 32–34 senti liitri eest, on mehe hinnangul täiesti võimalik juba investeerimise peale mõelda.

Inimeseta masin ei kesta

Põllumajandustootmise automatiseerimine on vältimatu. „Tavalüpsilahenduste kasutamine meenutab saja aasta taguseid aegu, kui hobusemehed raiusid, et autot ei hakka keegi kunagi kasutama,” on Rüütel veendunud. Ent kõike ei saa ega olegi mõtet automatiseerida.

„Masin ei saa ilma inimeseta hakkama. Masin teeb suure osa tööst ära, aga ei arvesta ebastandardsete olukordadega, seal on paratamatult inimmõistust tarvis. Otsuseid teeb inimene, seaded paneb paika inimene, masina tervise eest hoolitseb inimene. Loomade vaatlus, veterinaarne töö – no ei saa ilma inimeseta. See jääb.” Kõiki töid ei olegi praegust piimahinda aluseks võttes tarvis automatiseerida, kallis tehnika ei õigustaks end rahaliselt ära. Just selle tõttu, et masinad ei suuda ootamatutele olukordadele lahendusi leida, töötavad Linery hooldusmehed igas Eesti piirkonnas ja sisse on seatud ööpäevane valvetelefon. Firmas on tööl kümme inimest ja enamik neist teebki hooldust. „Õhtusel ja öisel ajal on meil tavaliselt 3–4 väljasõitu nädalas, pooled on seotud elektri kadumise või kõikumisega.”

Muret teeb Rüütlile asjaolu, et paljud lüpsiroboti või mõne muu keerulise masina ostjad arvavad, et sellega on üks protsess lõppenud. „Ei, see on alles algus. Edasine tähendab ka piimatootja jaoks tööd ja õppimist, sest nüüdisaegsel tehnikal on võimalusi rohkem, kui olemuselt konservatiivsed inimesed neist välja võtavad. Pakume nõustamisi ja koolitusi, milles osalemine teenib nende eest makstava raha kiiresti tagasi. Tähtis on eesmärkide püstitamine: rohkem toodangut, vähem udarahaigusi, vähem sõrahaigusi. Seda kõike on tänapäevase tehnikaga võimalik saavutada.”