Toiduliidu juht: mul on tugev enesemotivatsioon

Sirje Potisepal on võitleja hing ja talle ei meeldi, kui inimestest üle sõidetakse. Foto: Tairo Lutter

Sirje Potisepp on nii Remediat kui ka Põhja-Tallinna linnaosa ja nüüd juba üksteist aastat Eesti Toiduliitu juhtides tihti kogenud suurt rõõmu õnnestunud projektidest, kuid viimasel ajal üha enam ka peaga vastu seina jooksmise tunnet.

Küsimusele, kuidas temast on juht saanud, vastab Potisepp, et ta on lihtsalt sattunud sellistesse ametitesse, kus on kas protsesse või teisi inimesi juhtida tarvis olnud. Tal on elus olnud ainult kolm töökohta ja kõigist neist räägib ta suure vaimustusega. „Olen selline töösse sukelduja tüüp, ei suuda ühtki tööd rahulikult võtta, tahan kõike võimalikult hästi teha ja suudan ennast alati ise motiveerida," lausub ta. Ja see paistab ka välja. On siis tegu raadio- või telesaate, koosoleku või seminariga – kui Potisepp silmade särades esineb, saab teda kogu ruum täis. Mis peamine, tema jutt mõjub veenvalt, sest põhineb alati faktidel.

Naine teeb enne iga esinemist teema endale üksipulgi selgeks. Näiteks uuris ta, selleks et magusamaksu vastu argumenteeritult sõna võtta, enne hambatohtritelt järele, mis kahjustab inimeste hambaid kõige rohkem, ja jõudis järeldusele, et selleks ei ole mitte niivõrd limonaad või mõni muu magus jook, kuivõrd puudulikud hügieeniharjumused. Ta teab nüüd sedagi, et Eestis kulutab inimene aastas ära keskmiselt 1,6 hambaharja, mida on kaks korda vähem kui paljudes teistes riikides. Serveerida uut maksu tervisemaksuna ja arvata, et selle rakendumisel kasvavad inimestele kahe aastaga uued hambad suhu, on tema hinnangul lihtsalt rahva lollitamine.

Kuusalu kolhoosi abiettevõttesse Bioestron, millest hiljem kasvas välja joogifirma Remedia, sattus (Sirje ütlebki, et on igale poole sattunud – S. N.) koos abikaasa Velloga pärast ülikooli lõpetamist, sest seal pakuti korterit. Siis ei osanud naine veel arvata, et Remediast saab 16 aastaks tema suur kirg. „See oli ju meie oma ettevõte, mille Indrek Kirsi juhtimisel meeskonnaga sisuliselt nullist üles ehitasime. Remedia oli seest suurem kui väljast ja meie tegime ta selliseks,” möönab ta. Rabatud sai hommikust õhtuni ilma suurema puhkuseta. Sirje Potisepp oli nii kommertsdirektor, mis tol ajal kõlas uhkelt, kui ka kõneisik ja ettevõtte nägu.

Küsimusele, miks ta Remediast ära tuli, vastab naine, et ta pole kunagi tahtnud sealt ära tulla, aga tehtud pakkumine oli lihtsalt nii ahvatlev. Riigitööle kutsujaks oli Sven Sester, kellega ta praegu erinevate maksude pärast sõdib. „Õnneks oli Kirss sellal, kui pidin vastuse andma, mägedes ronimas, muidu oleks ta mu kindlasti ümber veennud,” usub Potisepp tagantjärele. Kuna Remedia vahetas mõni aeg hiljem omanikku, müüs ka tema oma aktsiad. Ettevõte toimib praegugi, ehkki seoses uue aktsiisipoliitikaga on neil üsna raske, nagu kõigil alkotootjail, tõdeb toiduliidu juht. Alkoholitööstus on ju see koht, kust kogu aeg hea raha võtta, lisab ta.

Pärast vahepeatust Põhja-Tallinna linnaosa juhi ametikohal, mida ta peab hindamatuks kontaktide loomise ja laiema pildi kujunemise mõttes, kutsuti Potisepp Eesti Toiduliitu juhtima. Ta hindab seda, et tegu on täiesti sõltumatu tootjate ühendusega, mis oma tegevuseks riigilt raha ei saa. Nõnda võib ta julgelt välja öelda seda, mida peab õigeks ja mis parasjagu vajalik. Ettevõtted toetavad teda ja nii on seda rasket koormat lihtsam vedada. Eks põhjuseks võib olla seegi, et ettevõttest tulnuna on tal nüüd kergem ettevõtjaid mõista. „Mulle on tehtud väga ahvatlevaid pakkumisi, aga ma ei ole tahtnud siit veel kuhugi liikuda, sest mulle läheb ka tegelikult Eesti toit ja tootjad korda,” lausub ta, rõhutades sõna „tegelikult”.

Sirje Potisepp on õppinud keemiat Tartu Ülikoolis ja toiduainete tehnoloogiat Tallinna Tehnikaülikoolis, kuhu ta suures armuvalus dokumendid ümber tõstis, kui oli üliõpilasmalevas Vello Potisepaga tuttavaks saanud. „Oli lihtsalt nii ilus lokkis peaga poiss, et ma kohe pidin temaga pärast aastast tutvust abielluma,” lausub ta tagantjärele. Ju oli toonane valik õige, sest kokku nad ongi jäänud.

Nii Sirje kui ka Vello on sündinud Kilingi-Nõmme haiglas, ehkki kokku said 19 aastat hiljem hoopis Vana-Kuuste malevarühmas. Lapsepõlv möödus Sirjel Pärnumaal Tali külas, kus ta kolmanda klassini õppis ja kus õde peab poodniku ametit siiani. Hiljem on naisele südame külge kasvanud ka väikelinn Sindi, kus ema praegugi elab. Seega teab naine suurepäraselt, millist elu väljaspool Tallinna elatakse.

Potisepad on üles kasvatanud kaks last – poeg Erki (30) on teedeprojekteerija ja tütar Piret (33) toidutehnoloog, töötab kaubandus-tööstuskojas teenuste osakonna juhatajana. Tema on teinud ema ka juba toreda Isabel-Briti õnnelikuks vanaemaks. Trafaretsele küsimusele, kuidas on õnnestunud nii kaua sama mehega koos elada, vastab Sirje talle omase huumoriga, et eks see üks valu ja vaev on olnud. Iseloomult on kaasad üsna erinevad, kuid ühised huvid ja väärtushinnangud on neid sidunud. Nad on koos ehitanud ka maja, mille hiljaaegu vahetasid uue ja suurema vastu.

Sirje Potisepal on võitleja hing, talle ei meeldi, kui inimestest üle sõidetakse. Salmistus, kus oli tema pere esimene kodu, võitles ta omal ajal südikalt uusarenduse vastu. Kuna vald ei aidanud, ostsid lõpuks naabrid ühiselt ühe külje metsast ära, et kohe nende ukse alla elamud ei tuleks. Ta tunnistab ka ise, et ei oska rahulikult elada ja tõmbab sageli ise endale ülesandeid kaela. Samas tuleb praeguses töös osata ka kompromisse teha ja hea diplomaat olla.

Sellist põrgut, mis on toimunud viimased poolteist aastat, pole Potisepp enda sõnul varem kogenud. Ta on näinud, kuidas kaks ministrit on pannud suure ametnike armee oma poliitilisi käske täitma ja ettevõtjaist sõidetakse kui teerulliga üle. Veelgi enam, kaasatud on lugupeetud tohtreid, kes räägivad just seda, mida parasjagu vaja. Ka see pole tema sõnul okei, kui alkoholimüügist laekub aktsiis Lätile, aga kahjud tulevad Eestisse. Ta käis ise aprillis kohapeal vaatamas ja oli jahmunud, mis seal toimub. „Liitri viina saab kätte 10 euroga ja selle pealt meie jaoks kaduma minevat maksuraha hakkame nüüd kümne sendi kaupa jookidelt kokku korjama. Mis hakkab toimuma juulist, kui õlle aktsiis tõuseb 65 protsenti, sellele ei taha mõeldagi. Kui see ei ole populism, siis öelge mulle, mis see on?” küsib ta, lisades, et riik ei peaks nii jõhkralt äritegevusse sekkuma.

Olukord on ettearvamatu ja see puudutab kogu Eesti majandust. Potisepp ei tea näiteks, mida öelda siirupitootjaile, kes peavad uut maksu hakkama ju kordi rohkem tasuma. Tegelikult valitseb praegu suur segadus, millised tooted üldse magusamaksu alla minema hakkavad. Praegu oleme jõudnud kõige sellega niikaugele, et oleme oma riigi kaevanud Euroopa Komisjoni keelatud riigiabi pärast, sest ka näiteks piimajoogid sisaldavad suhkrut. Eraldi küsimuse all on loodusliku suhkru maksustamine, mida näiteks naturaalsed mahlad sisaldavad. Kas ja kuidas hakkame suhkrut nüüd täismahladest välja võtma? Hoopis rohkem tuleks rääkida sellest, et mahl ei ole janu kustutamiseks, vaid see on toit. Palju meelepaha tekitab ka pakendiaktsiisi lisamine ettevõtetele, kes juba praegu seda maksavad. Kogu toidukaup, eriti joogid, on paratamatult pakendatud. „Kas mul on võimalik näiteks vett poest peoga koju tuua?” küsib ta. Ka pudel saab olla ainult nii õhuke, et see tootmisest inimese koduni vastu peaks. Samas on kolmandik pakendeist deklareerimata ehk salaturg ja sellega ei tegele mitte keegi. Ka gaasi aktsiisi juba tõsteti kolmel aastal järjest iga kord 20 protsenti ja see tõuseb veelgi järgmised kolm aastat igal aastal 25 protsenti, aga tööstuses kulub seda palju. Samas räägib valitsus keskkonnahoidlikkusest ja ettevõtete aitamisest.

Inimestele tuleks selgitada, kust näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks mõeldud raha tuleb, miks muutub Eestis elu inimeste jaoks kallimaks. Valetamist ja vassimist on väga palju. Lisaks ei pea ta õigeks, et toitumisel minnakse kaasa moevooludega, nagu gluteeni- ja laktoositalumatus. Kui arst pole neist kumbagi diagnoosinud, on toiduainete välistamine toidusedelist organismile ohtlik.

Veel häirib Potiseppa see, et viimasel ajal vastandatakse Eestis tootjaid ja töötlejaid omavahel. „Toiduliidu juhina olen kogu aeg rääkinud, et mikro- ja väikeettevõtteid on meil tarvis, sest need rikastavad meie toidulauda. Paraku püüavad mõned väikeettevõtjad oma tooteid kiita, halvustades seejuures kõigi teiste kaupa. Olen ka ise selliste ettevõtjatega ühendust võtnud, kui asi on ikka päris üle piiri läinud, kuid olen saanud seejuures väga ebameeldiva kogemuse ja lausa vasturünnakute osaliseks. Ma ei pea sellist klassiviha külvamist õigeks, aga sekkumine pole mulle sõpru toonud. Kiitke ikka oma toodet, ärge halvustage teisi! Meil on üks katusbränd, mille nimi on Eesti Toit. Sellesse panustavad kõik võrdselt ja kõrvuti – kasvatajad, töötlejad, kokad, toitlustajad ja pole vahet, kui suur on konkreetsel juhul ettevõte. Kui Eesti toit ei ole see, mida Eestis toodetakse, siis mis üldse on Eesti toit?”

On veel üks asi, millest Sirje Potisepast kirjutades mööda ei saa – see on autoralli, mida ta aastaid väga edukalt harrastanud ja mis tänini ta südame põksuma paneb. Paraku on sellega nüüd kõik. Paradoksaalsel kombel tõid talle õnnetuse kaela needsamad sajad karikad, mis ta erinevatel võistlustel saanud. Nimelt juhtus auhinnakastide uude majja kolimisel kaks aastat tagasi nii, et ta vigastas väga tõsiselt oma selga. Mõtles, et kas jääbki nüüd ratastooli. Tänu arstide soovitustele neelas 18 valuvaigistit päevas, hakkas, pisarad silmis, võimlema ja tõstiski ennast kahe ja poole kuuga täiesti jalgele. Kui palju tahtejõudu see kõik nõudis, teab ainult ta ise. Nüüd teeb naine kepikõndi, käib trennides edasi ja mõtleb sellele, et ostaks lohutuseks mõne päris vana auto – kas Volga või tuntud maanteemuhu, millega vahel mõnusalt kulgeda. Kahjuks ei ole ta pere kuigi entusiastlik selle mõtte teostamisel ning on võtnud veidi järelemõtlemise aega.