Rukkirääk oma nime ei häbene

Harva söandab rukkirääk tihedast rohurindest lagedamasse kohta ilmuda. Foto: Vikipeedia

Eesti lindude hulgas on tervelt 15 liiki, kes oma kohalolekust annavad teada oma nime välja hõigates. Kiivitaja, suurkoovitaja, tikutaja, põldvuti, kalakajaka, siisikese, piiritaja, viristaja (siidisaba), jõgitiiru, metsvindi, peoleo, ööbiku ja veel mõne teise kõrval teeb seda ka eelmisel nädalal pikalt rändeteelt tagasi jõudnud rukkirääk.

Rukkiräägu häält tuntakse eksimatult: see kõlab kui kahe jäigapiilise kammi vastamisi tõmbamine – krääk krääk. Seda häält teevad vaid isaslinnud oma territooriumist teavitamiseks ja emaslindude peibutamiseks. Sageli õnnestub viimati mainitu ülihästi ja edukamatel isastel ongi kaks-kolm kaasat. Oma kuni kümne hektari suurust reviiri kontrollib iga räägupapa tiidsalt ja vahetab õige tihti häälitsuskohta, joostes väga kiiresti läbi rohu või viljakõrte.

Rukkirääk on peaaegu hallrästa suurune, kuid lühikese sabaga. Ta ülapoole suled on heleda servaga ja tumepruuni kesklaiguga, kehaküljed roostepruunid nagu tiivadki, külgpea ja alakael hallikad, kõhualune vöödiline. Silm on must ja suhteliselt suur, nagu öösel tegusatel lindudel ikka. Roosakashallid pikavarbalised jalad on lennul rippu, mitte vastu keha tõmmatud. See lind kuulub kureliste seltsi ruiklaste sugukonda, olles sugulane laugu (vesikana), taida (tiigikana) ja huikadega, kuid elutseb kuivemates paikades.

Rukkiräägud veedavad talve Kesk- ja Ida-Aafrika rohtlates ja ka soistel aladel, kus nad võivad kohtuda oma lähisugulase savannirääguga, kes on pisut väiksem ja punasilmne. Üsnagi peiduliselt tegutsevaid rääkusid lendamas naljalt ei näe ja kuna nad jälitaja eest pagevad ikka mööda maapinda, siis on arvatud, et nad ka lõunamaale ja tagasi kulgevad jalgsi. Tegelikult rändavad nad mitmesaja meetri kõrgusel lennates ja läbides öö jooksul sadu kilomeetreid. Lääne- ja Kesk-Euroopa räägud jõuavad Aafrikasse üle Gibraltari väina, idapoolsed asurkonnad kasutavad ränderajana Niiluse orgu, kus nad sobivates kohtades end toiduga kosutavad. Sealkandis aga satuvad nad koos põldvuttidega hulgaliselt püünisvõrkudesse, mis koos jahipidamisega Lõuna-Euroopas ja Türgis kahandab rukkirääkude arvukust veelgi.

Veel 19. sajandi lõpupoole oli rukkirääk üks sügisese linnujahi objekte ja räägu röstprae retsepte leidus paljudes kokaraamatutes. Siis aga hakkasid nende lindude asurkonnad läänest alates märgatavalt hõrenema ja alates 1950ndatest võis seda meilgi täheldada. Põllunduse intensiivistumine, eeskätt rohumaade ülivarane niitmine ja orasepõldude kuni kaheksakordne pestitsiididega töötlemine ei jäta seal pesitsevatele lindudele peaaegu üldse järelpõlve kasvatamise võimalust. Looduslikel rohumaadel heinavarumise lõpetamisega aga kaasneb seal mahavajunud heinast viltja pinnakatte teke, mis takistab toidu kättesaamist.

Mitmes Lääne- ja Kesk-Euroopa riigis, kus rukkiräägu asurkonnad on jõudnud lausa väljasuremise äärele, on riiklik loodushoiu süsteem saavutanud maakasutajatega kokkuleppeid, et rääkude asualadel viivitatakse heinavarumise alustamisega juuli keskpaigani, millega seoses makstakse üsna märkimisväärset kompensatsiooni. Sel moel on õnnestunud säilitada ja isegi taastada räägupopulatsioone, näiteks Briti saartel nii Ühendkuningriigis kui ka Iiri vabariigis. Paljudes riikides püütakse heinakoristamisel piirata masinate liikumiskiirust, et niidukimürast liikvele peletatud linnud jõuaksid pageda. Et nad ei jääks järjest kitseneval niitmata alal lõksu, nõutakse niitetöö alustamist põllu keskjoonelt.

Praeguseks on rukkirääkude arv Eestis langenud alla 5000 rääksuja isaslinnu. Eesti kahe linnuatlase andmete võrdluses on rukkiräägu esinemine atlaseruutudes vähenenud umbes 5 protsendi võrra (1980. a paiku leidus teda kolmveerandis ruutudest), kuid asustus on mitmekordselt hõrenenud ja paiguti pole rääkusid enam mitmel kevadel kuuldud.

Päeval pole rääkude häälitsemine nii intensiivne kui öösiti. On tähelepanekuid, et iga isalind rajab rohkem kui ühe pesa, mille isasega liitunud emalind valmis ehitab ja sinna 6 kuni 14 muna muneb. Need on kollakasruuge põhivärvuse ja punakaspruunide või violetsete laikudega. Munakurn jääb emalinnu hooleks ja umbes 18päevase haudumise järel kooruvad pruunikasmustad pojad, enamasti jaanipäeva paiku. Juba järgmisel päeval õpetab ema oma pojukesi toitu, peamiselt putukaid, tigusid ja vihmausse leidma. Kolmandal elupäeval saavad nad sellega iseseisvalt hakkama. Lendama hakkavad noored viie nädala vanuselt, aga pesakonnad hajuvad juba enne seda.

Osa emalinde löövad lahku vaid paarinädalastest poegadest ja soetavad teisegi pesakonna. Juuli teisel poolel hakkavad vanalinnud sulgima, kaotavad sellal hoosuled ja jäävad paariks nädalaks hoopis jalameesteks. Augusti teisel poolel asutakse ükshaaval rändele ja septembri lõpuks on rukkiräägud meilt läinud.

Rukkirääk on Iirimaa rahvuslind. 1995. aastal valiti ta Eestis aasta linnuks.