Põud on taas aktuaalne

Foto: Küllike Rooväli

Aasta eest, mais 2016 oli Eestis juba alates aprilli lõpust erakordne põud. See hakkas lõppema alles pärast 4. juunit. Lähiminevikust meenub midagi sarnast vaid 2002. ja 2006. aastast. Ka praegune mai on olnud väga kuiv, kuigi mitte nii ekstreemne kui aasta eest – seetõttu tasub teha juttu põuast, mis on ühtaegu põnev ja põletav.

Põud tekib sellest, et pikka aega ei ole sademeid, mis varustavad maismaad veega. Kuna aprill oli väga sajune ja külm, siis esialgu pinnases vett jätkus ja põhjaveetase oli suhteliselt kõrge, mõnel pool ajasid jõed isegi üle – seega on praegu esialgu tegemist pigem veel meteoroloogilise põuaga, mis tähendab, et sademeid on teatud perioodi vältel pikaajalise keskmisega võrreldes tunduvalt vähem. Põua ühtne definitsioon siiski puudub, sest see ehk võimalikud kriteeriumid ja tunnused sõltuvad koha geograafilistest jt iseärasustest. Niisiis võib öelda, et põud tekkis teatud mõttes kohe pärast viimaseid suuri aprillisadusid (29. aprillil). Meteoroloogiline põud ei ole siiski kuigi järjepidev olnud ja on mõnel pool ilmselt isegi katkenud, sest 9. mai paiku sadas paiguti tugevat lund, samuti oli 18. mai paiku ja veel mõnel teisel päeval sademeid. Samas pole nendest sadudest piisanud, et põud lõppeks ja erakordselt suur tuleoht lõppeks.

Kui põud saab rahulikult areneda, st pika aja vältel ei tule olulisi sademeid, siis saabub järgmine faas – agrometeoroloogiline põud, mis tekib siis, kui põllukultuuridele ei jätku piisavalt mullavett. Mullavee vähesus võib saada saagile saatuslikuks, kui see juhtub põllukultuurile tundlikus arengufaasis. Ilmselt üksikutes kohtades, halvemal juhul mõnel pool, on jõudnud põud areneda juba agrometeoroloogilisse faasi. Samaaegselt jätkub meteoroloogiline põud, kuni saabuvad märkimisväärsed sademed. Samas sellises faasis ei pruugi isegi tugevatest hoovihmadest kasu olla, sest pinnas ei suuda vett vastu võtta, vaid sajuvesi pigem voolab ja aurab ära.

Kestev põud, mõnel päeval ka väga madal suhteline õhuniiskus (isegi alla 30%) on tõstnud tuleohuindeksi erakordselt kõrgeks – mõnel pool kuni 4000 ühikut, võrdluseks: aasta eest 31. mail kaguservas koguni üle 8000 ühiku (veelgi kõrgem oli tuleoht 2010. a Virumaal – augusti algul üle 10000 ühiku, 2002. a septembris Valgas 20581 ühikut ja 1992. a juulis Tartus 19608 ühikut).

Veel räägitakse hüdroloogilisest põuast. Selle aluseks on jõgede vooluhulga vähenemine ja järvede-veereservuaaride veetaseme langemine teatud piirini. See tekib tavaliselt pikaajalise sademevähesuse tingimustes. Ja lõpuks – põua viimane faas (inimühiskonna kontekstis) on sotsiaalökonoomiline põud, mille tunnuseks on see, kui loodusliku vee vähesus hakkab inimesi mõjutama, eriti puudutab see majanduslikke aspekte.

Vastukaaluks mai esimese poole lumesadudele, härmatisele ja muudele talvemärkidele muutus ilm 19. mail südasuviselt palavaks. Üleliigne soojus andis 21. maiks järele ja üle 25 kraadi enam õhutemperatuur kuskil ei tõusnud, aga 20 kraadini küll. Mõõdukalt soe ilm püsib 27. maini, siis on oodata lühiajalist külmenemist ja märkimisväärset öökülmaohtu. Kuigi aeg-ajalt sajab, ei ole suurt sadu, mis tuleohu kustutaks, veel ette näha. Südasuviselt palav ilm võib uuesti tulla 30. mai paiku, ent väga kindlalt seda väita siiski ei saa – elame,näeme!