Läänemaa hapukapsakuninga magus elu

Hooajal sõidab Olev Orgmets välimüükidele neljal päeval nädalas. Foto: Reet Saar

Sel varakevadisel päeval ilmutavad end mõne tunni jooksul kõik neli aastaaega, kuid Märjamaal istikuid müüv Olev Orgmets ütleb, et on kõige sellega harjunud. Ilmast ei lase end segada ka ostjad: külmaga karastatud võõrasemade ja maasika frigotaimede kastid tühjenevad jõudsalt, aina vähemaks jääb haagises viljapuude ja marjapõõsaste istikuid.

Niimoodi sõidab peremees hooajal iga nädal neli päeva ringi. Põhilised müügikohad on Hiiumaa ja Märjamaa. Olev tahab olla vaba mees nagu Gabriel ja eelistab ise ostjate juurde sõita, oma kodus Ristil ta võimalikku ostjat oodata ei soovi.

Räpina ja EPA diplom taskus, alustas noor agronoom Eesti esimeses roosiaias Jõgeva külje all Kuristal 1968. aastal. Kõik need aastad on ta kasvatanud roose ja teisi istikuid, teinud ka haljastust ja viljapuude lõikust. Iluaeda on mees Ristil oma kodu juurde rajanud 1982. aastast saadik. Tagasilöögi andis see, kui üheksa aasta eest põles elumaja maha, aga tasapisi läheb ka iluaed edasi. Olevi lemmikud on mõned roosid ja firma logogi on punane teehübriidroos „Ingrid Bergman”.

1999. aastal sai alguse FIE Olev Orgmetsa Aiandusäri. 2006. aastal lisandus OÜ Olevi Puukool, mis tegeleb ka mesinduse ja vähesel määral metsandusega. Umbes 40 mesitaru asuvad Ristil ja Taeblas. Omaniku sõnul võiks mesila olla suuremgi, aga siis tuleks mõnest teisest tegevusest loobuda.

Puukool asub Läänemaa sõlmpunktis – otse Risti teeristis. Üle 4 ha suurune ala oli varem soine, nüüd on maa parandatud, kaevatud kraavid ja kanalid. Peremehe sõnul pole enam kastmisega probleemi: vesi on omast käest võtta, pump tuksub, kastmisliinid on laiali veetud, happesus 5,2, see on taimedele sobilik. Sellele maalapile rajab Olev lisaks puukoolile ka dendroparki.

Olev Orgmetsa Aiandusäri on europassiga, mis tähendab, et tema kasvatatud viljapuuistikud ja marjapõõsaid võib Euroopa Liidu piires müüa. Igal aastal käib kohal taimeinspektor, võtab taimedelt võrseid, neile tehakse laborianalüüsid. „Mul on üks väheseid puukoole, kus ei ole viljapuude bakterpõletikku,” toob Orgmets välja. See viirushaigus on õuna- ja pirnipuudel, juba ka mõnedel ploomisortidel. Poolas ja Lätis on seda palju. Lätlased, kes müüvad meie laatadel istikuid, toovad oma taimedega tõve sisse. „Mul on kõik istikud eestimaisel alusel, see on aidanud haigused ära hoida. Olgugi et mul pole pakkuda kõiki sorte, mida küsitakse, aga see on tervete taimede nimel,” ütleb aednik.

Aiandusäri valikus on üle tuhande nimetuse – roosiistikud, viljapuud, marja- ja ilupõõsad, suvelilled, maasikad, leht- ja okaspuud. Arv sõltub ka sellest, kui palju Olev neid paljundada jõuab. Masuaeg pani inimesed rohkem kõike ise kasvatama, mis tähendas, et aednikultki osteti palju taimi.

Tempokalt veebruarist jõuludeni

Aedniku kiire aastaring algab veebruaris. Noortaimed tellib Orgmets koos partneriga Hollandist. Sealsed sordid on puhtad ja kogemuste põhjal on teada, millisest firmast saab kvaliteetseid taimi. Edasi jätkub noortaimede kasvatamine juba oma kasvuhoonetes. Võõrasemasid karastab ta jahedas kasvuhoones, seega ei karda need heitlikke ilmu. Tänavu on varajaste ostjate peenrad ja amplid saanud nii lund kui ka vihma ja selle ilusti üle elanud.

 „Pead pakkuma kvaliteeti igal alal. Ostjat petta ei tohi. Mina seisan selle eest, et kui inimene ostab minult midagi, siis ta saab korraliku taime. Olgu neid pigem vähem, aga olgu kvaliteetsed,” sõnastab Orgmets oma põhimõtte, kuidas konkurentsis püsima jääda. Ta toob uskumatuna kõlavaid näiteid, et Türi laadal on õunapuude pähe müüdud leppasid, pirnipuude asemel papleid, mägimändide asemel soost kaevatud mände. On Olevgi Türi lillelaadal müünud, aga see laat on väga suureks läinud, tema eelistab rahulikumaid variante. Sestap ei kipu ta tulema ka Märjamaa laadale, mis on siiski väike kohalik laat, vaid eelistab müüa kas päev enne või pärast laata. Siis keskenduvad inimesed vaid tema kaubale, saab ostjaga rahulikult suhelda ja küsimustele vastata.

See-eest Hiiumaa laatadel on ta kohal. Sagedaste välimüükide esimene päev möödub Hiiu saare kuues kohas, teine päev Kärdlas. Aegsasti tuleb oma teadaanded välja saata ega lasta end segada sellest, kui müügipäeval ilm nöögib.

Ostjate korduma kippuvad küsimused – kuidas istutada ja millisesse mulda. „Igal kevadel hakkad sama jutuga samale kliendile otsast peale, sest ta on aastaga eelmise jutu ära unustanud. Minu põhimõte on: pinnas on selleks, et taim püsiks püsti, ülejäänu on toitmise küsimus – see tähendab kastmist ja väetamist. Kogemus on nii suur, et lasen õpetussõnu nagu lauluraamatust,” ütleb mees muheledes. Kvaliteetne kaup, teadmised, pikk müügitöö kogemus, ostjate usaldus – need on Orgmetsale tähtsad. Hea suhtlemisoskus peale selle. Vahel tuleb mõni inimene halvas tujus ja nähvab kas hinna või muu peale. Olev püüab taolist olukorda mõne nalja või repliigiga maandada. Rohkem on ikka juba tuttavaks saanud ja heatahtlikke ostjaid.

Meest hapukapsani

Kevad on kiire aeg taimemüügil, pärast jaanipäeva läheb kiireks mesilas. Edasi tuleb meevurritamine, augusti lõpus algab perede koondamine ja ravimine. Orgmets pingutab selle nimel, et varroalest tema mesilas pead ei tõstaks. Mesinike liidu liikmena on ta huviga osalenud õppereisidel, kus konsulendid on bussis kaasas ja pikk sõiduaeg täidetakse loengutega. Niimoodi on käidud silmaringi laiendamas Poolas, Austria-Saksamaa mesilates ja mullu Sloveenias-Horvaatias. Eelmisel aastal taotles Orgmets oma meele Tunnustatud Eesti Maitse ehk nn pääsukesemärgi. Märgile lisab väärtust teadmine, et see on Eestis vähem kui kümnel mesinikul kuuest tuhandest. Mesindus on Olevi sõnul küllalt keeruline ala, aga ta tahaks oma neljast lapsest kellegi mantlipärijana välja koolitada.

20 aastat teeb Orgmets hapukapsast, olles saavutanud sellise maine, et teda kutsutakse Läänemaa hapukapsakuningaks. „Hakkasin lihtsalt proovima,” sõnab ta algust meenutades. „Eks selle käigus tuli üllatusi ka. Mõnikord on looduslik suhkrusisaldus kapsas suurem. Kui seda ei tea, siis on tulemuseks pehme puder. Sobivad sordid on hea tulemuse saamisel määravad.” Algusest peale on valikus hapum ja vähem hapu kapsas, ikka kliendi maitse järgi. Soola paneb ta kolmandiku võrra vähem, seda saab alati oma maitse kohaselt lisada.

Oma lemmikaastaajaks nimetab mees jaanuari. See on kõige vabam kuu, kui metsatööde kõrval saab vahel käia sooja päikese all akusid laadimas.

Olevi abikaasa juhendab Lasnamäel koreograafiastuudiot Lootus. Tehnikumiajast peale tantsis ka mees rahvatantsurühmas, aga oma liikuva töö tõttu oli sunnitud sellest loobuma. Haapsalu seeniorrühma esinemised on põhiliselt nädalavahetusel, kui Olev on välimüükidel. Raske oli ka nädala sees pärast pikka müügipäeva Haapsallu proovi sõita.

Meie jutus kõlab Olevi suust korduvalt, et tal on töö ja hobi koos. Enamasti toimetab mees Ristil majapidamises üksinda, suvel on siiski abijõudu vaja. Oma panuse annavad abikaasa, kolm poega ja tütar. „Teen nii palju, kui jõuan, ei ole mingit vastumeelsust. Aga lõpmatuseni ei jõua reisima jääda, tuleb hakata valikuid tegema,” arvab 69aastane mees. Sõber on öelnud, et vaadaku ikka passi ka, aga sel hooajal sõidab Olev nagu alati oma klientide juurde.